tiistai 29. joulukuuta 2020

Svean poika - ruotsalainen Maaninkavaara


Kun pakon sanelemista syistä jokavuotinen Ruotsin matkailu on ollut tauolla, täytyi entisen emämaan ikävään tarttua Lena Anderssonin kirjaan Svean poika. Kertomus kansankodista. Veikkaanpa, että kirjailija on lukenut Miika Nousiaisen Maaninkavaaran alkaessaan teostaan kirjoittaa, siksi paljon kirjailijoiden teokset leikkaavat toisiaan. Molemmat romaanit pohtivat kansallisen itseymmärryksen kysymyksiä, ja metatasolla lähestytään jo platonilaisen theorian maailmaa, ideaalitilaa, minne pääsee ainoastaan taistelun ja itsekieltäymyksen kautta. Kummankin teoksen keskeinen aihe on kansallinen hybris. 

Andersson kertoo kolmen sukupolven elämästä Ruotsissa, kuitenkin fokus on päähenkilön Ragnar Johanssonin elämän kuvaaminen palmelaisessa Ruotsissa, kansankodissa. 

Tämä on kertomus ruotsalaisesta 1900-luvun ihmisestä. Säröttömästä miehestä, joka oli kuitenkin pahasti jakautunut ja muistutti sitä yhteiskuntaa, jossa asui ja jota muovasi.

Ragnar tuli yksinkertaisista oloista, mutta päämäärätietoisuudellaan hän pääsi elämässään vanhempiaan edemmäs, toimien käsityönopettajana ja urheiluvalmentajana. Ragnarin vaimo Elisabet haluaisi viettää värikkäämpää elämää, mutta alistuu kohtaloonsa. Liiton ongelmat eskaloituvat myöhemmin perheen lasten ratkaisujen myötä. 

Ragnar keskittyy lastensa Elsan ja Erikin valmentamiseen. Elsasta tulee kansallisen tason hiihtäjä ja Erik menestyy pyöräilijänä. Isän antama valmennus on kuitenkin yksioikoista ja hengetöntä, eikä lopulta kukaan ole tyytyväinen treeneihin ja kilpailuihin keskittyvään elämään. Molemmat lapset lopettavat urheilun ja nousevat samalla kapinaan isänsä arvoja vastaan, koska haluaisivat elää älyllisempää ja inhimillisempää elämää. 

Ragnar ihailee DDR:ää ja Neuvostoliittoa siksi, että näissä maissa yksilön tehtävä oli palvella yhteisöä. Näin piti olla myös Ruotsissa. Ragnarin kaikki ratkaisut tähtäsivät myös Ruotsin kunnian ja hyvinvoinnin edistämiseen. Tämän idean takuumiehenä oli pääministeri Palme, joka oli tosin liian hieno näin pieneen maahan. 

Ragnarin yhteiskunnalle alistuminen alkaa saada naurettavia muotoja, kun hän arvostelee äitinsä hillonkeittoa, jota pitää turhanpäiväisenä muinaismuistona ja kaiken lisäksi pientuotantona, josta pitäisi maksaa valtiolle veroa. Ruokailu tulisi viedä myös minimiin käyttämällä ainoastaan pussikeittoja ja pulverimehuja (muistatko Rymd-mehun?), joissa ravinteet oli optimoitu. Tässä on 1920-luvun Neuvostoliiton kaikuja. Luultavasti myös Aleksandra Kollontain vesilasiteoria olisi Ragnarille ollut hyvä, mutta erotiikan alueelle teoksessa ei mennä ollenkaan, koska kyseessä on ennen muuta yhteiskunnallinen allegoria. 

Ragnar toi mieleeni oman isäni, joka monessa suhteessa toimi ja ajatteli kuin Ragnar. Osuustoimintamiehenä hän arvosti yhteisöllisyyttä ja toisen edun ajamista. Hän ihaili myös DDR:n ja Neuvostoliiton saavutuksia, vaikkei kommunisteista pitänytkään. Palme oli myös hänelle suuri sosiaalidemokraatti. Meitä lapsia ei hän kuitenkaan trimmannut mihinkään suuntaan, vaikka itse oli urheilullinen. Myös henkinen indoktrinaatio oli vähäistä, ja se ilmeni lähinnä arkipäivän ratkaisuissa (käy vain OTK:n kaupassa, hädän tullen SOK:n puodissa, yksityiselle älä mene koskaan). 

Lena Anderssonin teos antaa osuvan ja kolkon kuvan kansankodista, mistä kaikki metafyysinen on karsittu pois. Tätä korvasi ruotsalaisten moraalinen ylemmyys ja oikeassa oleminen. Toisaalta se, että Ruotsi oli ja on myös luokkayhteiskunta, tunkee kirjassa monessa paikassa esille. Teoksen loppuratkaisu ei ole oikein uskottava, tai ehkä se onkin juuri ruotsalainen ratkaisu. 

Jaksan aina vaan suositella Marianne Alopaeuksen kirjaa Ruotsin pauloissa, josta avautuu vähemmän imarteleva näky ruotsalaisuuteen ja totalitaariseen palmelaisuuteen. Ruotsin ystävänä olen kirjoitellut jonkun verran tästä kauniista ja hienosta naapurimaasta, mitä ei edes koululaitoksen alasajo (sosiaalidemokraatit) että armeijan lopettaminen (porvarihallitus) ole pystyneet tahraamaan. 







 

torstai 10. joulukuuta 2020

Katoavaa Grönlantia




Tuomas Vennon teos Katoavaa Grönlantia (Helsinki 1960) on varsin outo matkakirja. Apu-lehden toimittajana toiminut Vento kirjoitti luultavimmin lehteään varten juttukokoelman Grönlannin matkastaan Kiplingin valkoisen miehen taakka hartioillaan.

Olen harrastanut vanhempaa suomalaista matkakirjallisuutta jo vuosikymmeniä. Yleensä kirjoittajat kertovat matkoistaan varsin asiallisesti yrittäen parhain päin ymmärtää vieraita oloja ja tapoja. Tosin 1920-1940 lukujen kirjoissa on toisinaan löydettävissä antisemitismiä tai germanofobiaa. Suomalaisten lähetyssaarnaajien kirjoittamat teokset ovat usein varsin objektiivisia ja informatiivisia. Ainoa lukemani rasistinen matkakirja on Saga Roosin  Sadun ja seikkailun Kongo, joka sinänsä on oikein mielenkiintoinen kuvaus elämästä Kongo-joella, mutta kirjoittajattarelle musta mies on aina vain boy, ja hänelle marakattikin on luotettavampi ystävä kuin paikallinen afrikkalainen. Vennon kirja kuuluu myös tähän piilotetun rasismin värittämään kirjallisuuteen, minkälaista nykyään ei enää julkaistaisi. Toisaalta on paha mennä syyttämään näitä menneitä kirjailijoita, jotka ovat eläneet oman aikansa normien ja käsitysten hengessä. Nykyinen hienohipiäisyys ja piukkapipoisuus alkaa saavuttaa meillä jo naurettavia piirteitä (viimeisin hullutus oli Eskimo-jäätelön nimenmuutos). Mitä vielä tulemme edistyksen nimissä näkemään? Nämä anteeksipyytäjät eivät tee muuta kuin hallaa itselleen sekä edustamilleen aatteille, ja kaikki tämä turha touhu sataa populistien laariin.

Vennolle Grönlannin asukkaat ovat kuitenkin eskimoita ja hänen suhtautumisensa heihin on holhoavan alentuva. Kaikki mikä Grönlannissa edustaa korkeampaa kulttuuria on tanskalaisten aikaansaannosta. Myös se, että grönlantilaiset puhuvat murtaen tanskaa, on tekijälle pilkan kohde, ja lukija alkaa vähitellen väsyä kirjailijan tyyliin, jossa grönlantilainen ei pysty tuottamaan yhtään korrektia lausetta, vaan kaikki verbimuodot ovat infinitiivejä, eikä myöskään sijamuotoja juuri käytetä. 

Kaikkein masentavin kuva annetaan eskimoiden eettisestä maailmasta. On ihan tavallista, että veteen pudonnutta uimataidotonta ei auteta, vaan naureskellaan vieressä, että siinähän hukut. Grönlantilaiset naiset kuvataan myös löyhätapaisiksi, ja tavallista on, että isäntä saattaa tarjota vaimoaan vieraalle petikaveriksi. Miehet ovat juoppoja, ja viina virtaa saarella vuolaana, ja jos se loppuu, siirrytään paikalliseen kiljuun. Kun norjalaiset kalastaja-alukset saapuvat satamaan, on pian vuorossa ryyppäjäiset kapakoissa, tappelut, paikkojen hajottaminen ja yleinen rietasteluMyös irrallaan juoksevat koirat saattoivat syödä lapsia niin, ettei heistä jäänyt jäljelle muuta kuin kamikit. Vennolle eskimo on villi luonnonlapsi. Kristillinen kulttuuri on eskimolle ainoastaan ohut pintasilaus, joka unohdetaan heti, kun kirkon ukset pannaan kiinni. 

Mitä hyvää kirjasta löytyy? Grönlannin luonto ei tekijää ole liikuttanut millään tavalla, mutta varsin elävä on kuvaus valaanpyynnistä jäävuorten keskellä myrskyävällä merellä. Myös tekijän ystävyys pienen Odark-pojan kanssa on liikuttavasti kuvattu. Vento ylistää eskimoiden vieraanvaraisuutta ja iloista mielenlaatua. Mielenkiintoinen on myös kriittinen suhtautuminen Tanskaan siirtomaavaltana. Grönlanti on Tanskalle taakka, johon se satsaa mahdollisimman vähän ja josta se pyrkii hyötymään antamalla amerikkalaisten rakentaa maahan tukikohtiaan. Amerikkalaisten suhtautuminen grönlantilaisiin on vielä alentuvampi kuin tanskalaisten. 

Jos haluaa lukea vanhempaa ja parempaa kirjallisuutta Grönlannista, kannattaa tutustua Inga Ehrströmin teokseen Onnellinen vuosi Grönlannissa (Porvoo 1954), jossa kuvataan lääkäriperheen kokemuksia saarella 1940-luvulla. Christer Bouchtin Hiihtäen halki Grönlannin (1978) on jännittävä kuvaus tutkimusretkestä, Grönlannin luonnosta ja sen ihmistä. Kirjasta löytyy postaus Jokken kirjanurkasta ja lyhytfilmi YLE:n arkistosta.


 


 

  

perjantai 4. joulukuuta 2020

Кто виноват? Hajusaid mõtteid koroonaviirusest

 

Flemingude sarkofaag Mynämäes

Kes on süüdi? See on klassikaline vene küsimus. Süüdlaste leidmine ja karistamine on venelastel tähtsam kui probleemi lahendus. Nüüd ma ometi tegutsen vene moel ja küsin: kes on süüdi koronaviiruse sünnis? Vastus on: 19. sajandi saksa filosoofia. Kas see on kummaline väide? Üldsegi mitte! Tee Hiina Wuhanist Saksamaale käib niimoodi: Hiina on autoritaarne kommunistlik ühiskond, kus on tüüpiline kahe tõe süsteem. Kõik ebameeldiv peidetakse ja räägitakse, mis on kõige sobivam kuskil olukorras. Selle mõtteviisi tõi Hiinasse Mao, kes oli Stalini jünger. Stalin õppis sellised nurjatused Leninilt ja Lenini vaimulikud isad olid saksa filosoofid Marx, Engels ja Hegel. Kes on süüdi? Sakslased muidugi… 


Koroonaaeg tähendas loobumist. Kevadel ma võisin suhelda vanade sugulastega ainult õues, ooperis tühistati Wagneri Ringi esitused, tühistati Tuglase suvekursus, tühistati matk Austriasse, Luxemburgisse ja sotsiaalne elu vindus nagu tuli toores puus. Kõik õpetus ja tööelu siirdus veebisse. Mis on olnud positiivne? Ma jalutasin iga päev kümme kilomeetrit, ma lugesin enam, ma tegin palju leiba ja olin kaua suvilas. Oli ka tore suhelda enam laste ja lastelastega. Koroonaaeg õpetas, mis on tähtis ja mis on tühi. Inimene on loomu poolest sotsiaalne. Sellepärast on olnud raske, et pole harilikke kontakte. 


Soomlased ja eestlased on distsiplineeritud ja valitsuse käsud ja keelud võetakse tõsiselt. Mul on sõber Saksamaal ja ta kirjutas, et elu Leipzigis, kus ta elab, on muutunud ohtlikuks, sest tänavatel mässavad nädalate kaupa koroona piiramise vastased, natsid ja kommunistid. Piirangud on kindlasti keskeurooplastele raske asi, sest nad armastavad füüsilist lähedust: alati peab kätlema, suudlema ja kõrvuti rääkima ning tegutsema. Meil pole seda probleemi, sest me austame üksindust ja füüsilist kaugust. Samuti näiteks jaapanlased, ja ehk sellepärast on Jaapanis nakatunute arv ka madal. Kahjuks on koroona nakatumine ka sotsiaalne ja demograafiline küsimus. Näiteks Helsingis on koroona nakatunute arv kõige suurem linnaosis, kus elavad varatud, sisserändajad ja kus on elanike madal haridustase.    


Ettevõtjatel koronaaeg on olnud raske, eriti neil, kus töötavad turismialal või restorani peavad. Mujalt erakorraline seisukord on arendanud uusi ideid. Riik on ka toetanud majandust rikkalikult ja koronaaeg pole kahjustanud majandust, kui alguseks kujutleti. Suvel soomlased reisisivad palju kodumaal, niisamuti me sõitsime Lääne-Soome, Pohjanmaale, sest me ei tunne seda ringkonda. Alguses me elasime Seinäjoel ja vaatasime linna vaatamisväärsuseid. Me käisime ka Isokyrös. Pohjamaa oli ilus ja huvitav. Restoranides oli hea teenindus ja head toidud. Inimesed olid rõõmsad ja viisakad. Ma usun, et mõni leidis suvel kodumaa uuesti.


E-ostmine on koroonaajal kasvanud, sest mõni ei taha ostukeskustesse minna, sest seal on palju inimesi ja samal ajal nakkusoht. Mujalt ma ei siiski usu, et poes käimisega hakkavad tulevikus tegelema robotid, sest inimesed tahavad aega veeta ostukeskusis, see on nüüdisaja komme. Ainult restoranipidajad kritiseerivad koroonapiiranguid nii Soomes kui Eestis. Üks eesti restoranipidaja rääkis, et tahaks näha seda statistikat, mis näitab, kuidas restoranid on nakkusallikaks, sellepärast et seda statistikat ei ole olemas. See aeg on olnud raske ettevõtjatele. 


Koolides ja rahvaülikoolides siirduti kevadel korona tõttu e-õppesse. Soomes ja Eestis see pole probleem, sest õpetajad ja õpilased oskavad tegutseda arvutitega. Teisiti oli e-õppe algus näiteks Saksamaal suur šokk, sest õpetajad oli oskamatud, koolides ja kodudes pole arvuteid ja võrgud ei tegutse. Sellepärast maal sündis hariduskriis. Ma soovin Saksamaa hariduse otsustajaile retke Eestisse või Soomesse. Teisiti õpilased ei taha alati istuda arvuti ääres, sest kooli tähtsam ülesanne on õpilased ühiskonnaga kokkusobivaks saada. Arvuti ääres see ei õnnestu. 


Mis me oleme õppinud koronaajal? Mis on niisugust, mis jääb ka pärast koroonaaega ja mis ei muutu enam tagasi täpselt samasuguseks nagu enne koroonaaega? Ma usun et me igatseme normaalseid inimsuhteid, kultuuri- ja majanduselu ja reisimist. Mujalt ma leian, et tulevikus enam töötatakse võrgus, ei reisita asjatult ja pestakse enam käsi. Ma loodan ka, et inimesed õppisid enam austama kodumaad, tavalisi asju ja kaasinimesi. 


sunnuntai 15. marraskuuta 2020

Eesti toidukultuur

Jänku armastab Eesti porgandit


Eesti toidukultuur on rikas, seepärast et rahva toidukultuurisse on segunud mõjutusi vene ja saksa kultuuridest. Soomes mõjutused saadi ennekõike Rootsist ja Venemaalt. Kui Eestis räägitakse Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti toidukultuuride erinevusest, räägitakse Soomes Lääne-Soome ja Ida-Soome erinevusest. Soomes neid piirkondasid lahutab niinimetatud paelusspiir, sest idas söödi varem palju järvekalu. 

Eesti talupojaköögi põhitoidud olid naeris, rukkileib ja kapsas. Palju söödi ka kama, körti, leent, karaskit ja hernesuppi. Kartulit hakati sööma rohkem 19. sajandi lõpupoolel nii naeris kui ka läätsed kaotasid oma tähenduse toiduainetena. Sarnane areng oli ka Soomes. Mõisate kultuurimõju oli ka tähelepandav Eestis, sest talupoegadel olid mõisnikkudega tihedad sidemed. Mõisaköögis valmistatud toidud tõid eestlaste toidukommetesse rahvusvahelisi jooni. Soomes oli vähe mõisaid aga palju kirikumõisaid, mis mõjutasid palju talupoegasid ja nende eluviise. 

19. sajandi teisel poolel hakkasid toitumistavad muutuma Eestis. Poodides müüdi uusi toiduaineid, näiteks mannat, suhkrut, kohvi ja erinevaid vürtsisid. Rahvapärased toidud hakkasid taanduma linna toitude ees. Naisseltsid tegid ka olulist kasvatamist toidukultuuri alal, kui Soomes Martta-Selts. 1920.-30. aastatest on Eestis päris sellised toidud kui kotletid, kartulipuder, marineeritud kõrvits ja kissell.

Koos Nõukogude okupatsiooniga Eestisse tuli uusi toitusid, näiteks pelmeenid, borš, seljanka ja Kiievi kotletid. Tol ajal kasutati palju suhkru, soola ja äädika. Nõukogude ajal oli toitude kättesaadavus mõnikord kehv ja inimesed pidi rahuldama asendajatega, näiteks poodides müüdi “Teraviljasegu” viljakohvi. Mujalt eestlased oskasid omas kodus hea sööki teha. 

Kui ma vaatan Eesti rahvustoidud meie vaatenurgast, leidub mitmesuguseid erinevusi. Eesti tume leib on tihti magus ja vürtsidega (köömen, aniis, siirup), Soomes ainult saarestikus süüakse sellist leiba. Suupisteis on ka soomlastele võõraid toitusid kui kuivatatud kalad, sõir, marineeritud seened ja hapukurk. Hapukapsasuppi meil ei sööda. Kuigi sööme sarnaseid toitusid nii Soomes kui Eestis, miski põhiroad on erinevad. See tuleneb tihti toorainedest ja teguviisidest: Mulgi kapsast, Mulgi putru, käkki, tanguvorsti ja ühepajatoitu sa ei leia Soome restoranides. Kaasaegsed soomlased väldivad hapusid, rasvaseid ja veriseid toitusid, eestlased on selles suhtes enam rahvalikud ja traditsionaalsed. Varem ka Soomes söödi selliseid toitusid.

Praegu eestlased söövad pühade ja pidude ajal tihti traditsionaalseid toitusid, aga mitte argipäeviti. Hommikul söögiks sööb enamik eestlasi helbeputru, müslieinet, võilebu kohvi või teega. Keskipäeviti võetakse lõunaeinet ja õhtust sööb igaüks ise ajal. Perekond saab tavaliselt kokku nädalalõpu lõunalauas. Sarnane asjaolu on ka Soomes, mis on armetu areng. Ma leian, et ühine söömine rikastab kodukultuuri ja soodustab traditsiooni vahendamist edasi. 

On huvitav, et Eesti Maaeluministeeriumil on veebileht “Eesti Toit”. Veebileht pakub üksteist vaatenurka Eesti toidukultuurisse, mille südamik on puhas loodus, viljakad põllud ja külluslikud metsad, sood, meri ja järved. Lehes antakse näiteks toiduideid eri aastaajule, nii kui punapõsksed õunad ning õunatoidud loovad köögis sügismeeleolu. Eesti toidu fännid kirjutavad lemmiktoitudest, kui ma armastan Eesti räime või ma armastan Eesti porgandit - tore! Klassikalised retseptid on näiteks mannavaht, porgandipirukas, praetud räimed ja kukeseenekaste värske kartuliga, aastaaegade maitsed on ka peenemaitselised, kui heeringajäätis, vaarikane põder ja Lõuna-Eesti tallesadul karulauguga. 

Milline on Eesti toidu tulevik? Eestis on märgata teatud trendid. Enne kodumaisust on toidu ostmisel olulisemad selle maitse, värskus ja kvaliteet. Kodumaisus on eriti noorte jaoks vähem oluline, samuti E-toiduostmine kasvab noorte hulgas. Mahetoidu ostmine on viimastel aastatel püsinud suhteliselt stabiilne, kuid seda ostetakse üsna harva. Mahetoitu ostmine on ka majanduslik ja maailmavaateline valimine. Kui ma veidi lihtsustan, nii Soomes jõukad, rohelised ja kvalifitseeritud inimesed valivad tihti mahetoite, töörahvas sööb siga ja vorsti. Ma usun, et Eestis on samamoodi. 

 

perjantai 6. marraskuuta 2020

Jätku leiba: mõtteid leivast

 

Ilus leib
Ilus leib, ilus elu


Ma olen leiva sõber: ma söön palju leiba, loen ja kirjutan leivast ja küpsetan kodus jätkuvalt leiba. Ma teen leiba harilikult naturaalse nisujuuretisega, sest sellega tehtud leib on rammus ja peenemaitseline. Selline sai on tehtud ainult jahust, veest ja soolast, aga saiade maitsed on väga rikkad ja erisugused, sõltudes teguviisist. Hea leiva saladus on pikk kergitamine, hea soolamine ja korralik küpsetamine. Hea leib sünnib ka ilma pärmita. Häid sepikuid tehakse näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, aga Soomes ja Eestis soositakse seevastu hapendatud leiba, rukkileiba. Soome leivakultuur on ainulaadne, nii kui ka Eesti leivakultuur. Leivakultuur võib ka surra, näiteks Inglismaal, kus müüakse üldiselt ainult kahte sorti leiba: tumedat ja heledat.

  

Minu vanaema oskas hästi sööki teha. Eriti ma armastasin tema rukkileiba. Rukkileiba küpsetati tol ajal palju kodus. Leiva valmistamine algas eelmisel päeval. Leivaküna põhjal ja seintel oli vähe vana haputainast. Rukkijahu sõtkuti sooja vee ja soolaga ja tainas seisis öö läbi. Järgmisel päeval sõtkuti rohkem rukkijahu juurde ja pärast seda tainas kerkis. Seejärel vanaema vormis leivad, mis näisid kui püramiidid või naise rinnad. Leivad küpsetati palavas ahjus. Pärast küpsetamist leivad puhkasid laastukorvis katte all paar tundi. Vanaema leib oli hapu, sõre, sobivalt soolane ja see lõhnas taevalikult. Ma usun, et taevas süüakse vanaema leiba.


Ma lugesin Eesti Põllumajandusmuuseumi uurija Ellen Pärni artikli “Rukkileib-Eestlaste põhitoit”. Oli ilus avastada, et Eesti ja Soome leivakultuur on sarnane. Kõige vanem teravili Eestis oli oder (1000 eKr.). Odrajahust küpsetati karaskit ja odraleiba, mis olid soojalt süües maitsvad aga muutusid külmalt kõvaks. Oder kasvab hästi ka põhja pool ja see kasvab hästi lihtsail põllumaadel. Soome keeles on väljend jo otti ohraleipä (läks alles haprasti), mis peegeldab suhtumist odrasse. 

 

Pärast seda õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja samal ajal arendati leivaahje. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, enne kui leiba küpsetati ahjus suitsutoruga. Pärni kirjutab, et hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal ja suuremal osal soome-ugri rahvaist ja slaavlastel on sõna „leib” ühise algupäraga. Eesti sõna „leib”, soome „leipä”, karjala „leibä”, vepsa „leib”, liivi „léba”, vadja „leipä” ja vene „xлeб” on keeleteadlased pidanud germaani laenuks (Leib).


Nii kui Soomes rasketel ja viletsatel aegadel jahvatati Eestis rukkiterad koos aganatega ja söödi sel viisil saadud aganaleiba, mis püsis igapäevase talopojatoiduna 19. sajandi keskpaigani. Rukkijahu hulka segati aganatele lisaks jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku.


Varem leiba austati nii Eestis kui Soomes. Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel. Räägiti ka, et kui leib tagurpidi lauale panna, siis läheb toit sellest majast välja.

Pagarid tegid noaga tainasse risti või kolme sõrmega tähise, mis tähistab kolmainsust: leib on niisiis püha. Lapsile õpetati, et leivaga ei tohi mängima hakata. Eestis öeldi ka, et mahakukkunud leivatüki peaks suud andma. 


Suur erinevus eesti ja soome rukkileibade vahel on, et Eestis leib on tihti magusam kui Soomes siirupi tõttu. Eestis kasutatakse ka palju seemneid ja ivasid. Ma arvan, et see on saksa mõju. Eesti leibade nimed on vahelduvad: Must ronk, Rukkirääk, Tedre teraleib, Pikiviilud, Vutimehe leib, Ruks, Tartu Meelise leib ja Wabariigi leib. Kõige populaarsem leib Eestis on Leiburi Rukkipala nii kui Soomes ka Oululaisen Ruispala.


Ma leidsin netist palju saateid leiva tegemisest Eestis. Võrulane leivameister Ivi Lepland näitab, kui juuretis kausis kenakest mullitab. Seejärel ta sõtkub rukkitaina päevalilleseemnete ja helbedega. Ta heidab tainasse palju suhkrut ja kergitab leiba ahjus 150 kraadis. Pärast küpsetamist leib haudub rätikus ühe tunni. Teises saates Evelin Ilves küpsetab leiba juuretisega ja tutvustab vaatajatele oma leivaraamatuga. Ta räägib, et tema tainases on hea aura… Leivareklaamid on Eestis ka toredad, sellepärast et need ammendavad Eesti muinusest. Eestlased oskavad ka teha rahvatantsu leiva tegemisest



sunnuntai 1. marraskuuta 2020

K-sana on uusi n-sana

 

Uschebteja ajalta 1200 eKr. tai 1200 eaa.


Vierailu Amos Rexin Egypti-näyttelyssä sai mielen askartelemaan monen muun asian ohella ajanlaskun kanssa. Kaikissa eksponaateissa käytetiin lyhennettä eaaKoululaisille tarkoitetussa näyttelyesitteessä tämä käsite oli selitetty (ennen nykyisen ajanlaskumme alkua). Sivistyskielillä lyhenteet olivat f.Kr. ja BC. Suomessa Kristuksen syntymään viittaava lyhenne yhä enemmän korvataan meillä "arvoneutraaleilla" lyhenteillä eaa. ja jaa. 

Kotus perustelee tätä näin: Koska nämä merkinnät viittaavat vain yhteen uskontoon, on niiden sijaan tai rinnalla alettu käyttää neutraalimpia ilmauksia.

Kielikello on hieman salaperäisempi: Joidenkuiden mielestä ilmaukset ennen Kristusta (eKr.) ja jälkeen Kristuksen (jKr.) viittaavat liiaksi yhteen uskontoon, ja siksi ne on haluttu korvata ilmauksilla ennen ajanlaskun alkua ja jälkeen ajanlaskun alun. 

Tieteen termipankki muotoilee asian näin: Lyhennettä ei nykyisin suosita arkeologian alan tieteellisessä tekstissä, koska se kytkeytyy yhteen ideologiseen maailmankatsomukseen (kristinuskoon) ja on siten arvoväritteinen. Sen sijaan käytetään usein termiä eaa, ennen ajanlaskun alkua, joka sekin tosin viittaa nimenomaan kristilliseen ajanlaskuun.

On todella outoa, että meillä halutaan liittyä totalitaariseen perinteeseen, joka muotoutui Ranskan vallankumouksen aikana (avant notre ère), Neuvosto-Venäjällä (до н.э.), Hitler-Saksassa ja DDR:ssä (v.u.Z.). Uskonto halutaan työntää meillä marginaaliin, vaikka kaikkialla muualla maailmassa asia ei ole näin. On surullista, kuinka me kulttuuriyhteisönä häpeämme ja turhennamme sitä, mikä on ollut meidän sivistyksemme kannalta kaikkein arvokkainta ja hedelmällisintä. K-sanasta on tullut meillä n-sana. 



lauantai 31. lokakuuta 2020

Ma armastasin sakslast

Neue Wache Berliinis




A.H. Tammsaare teos “Ma armastasin sakslast” ilmus Eestis 1935. aastal. Raamat esindab psühholoogilist realismi. Teose vastuvõtt toona oli hea, ehkki üks selle peateemasid on eestlaste madala enesehinnangu kriitika, mis ei istunud ilmtingimata Pätsi kultuuriellu sel ajal, kui rõhutati rahvuslikke väärtusi. Tammsaare lugu on ka Romeo ja Julia kaasaegne mugandus. Teos on üles ehitatud päeviku kujul, milles peategelane minavormis rääkides viib sündmusi edasi. Arvasin, et see lugemiskogemus võib olla sissejuhatuseks Tammsaare “Tõe ja õiguse” lugemisele.


Raamatu süžee on lühidalt järgmine: Oskar on maapoiss, kes on pooleli jätnud õpingud, töötab osalise tööajaga pangas ja elab keskklassi eesti peres allüürilisena. Perekonna laste koduõpetaja on baltisakslane, aadlisuguvõsa tütar Erika. Perekonna koos söömise ajal õpivad noored üksteist paremini tundma ja lõpuks kujuneb Oskari ja Erika vahel suhe, mis jääb kogu loo vältel aga platooniliseks. Oskaril õnnestub kord Erika jalgu kallistada ja sõrmi suudelda. Armusuhteid käsitletakse ühes pargis, mida Erika lõpuks Valede puiesteeks nimetab.


Erika vanemad on surnud ja ta elab koos oma vanaisaga väikeses korteris, mis on täis perekonna maareformi käigus kadunud mõisast pärit stiilseid mööbliesemeid. Erika on väga kiindunud oma vanaisasse, aga veelgi enam ta armastab Oskarit. Kui Oskar Erika vanaisaga esimest korda kohtus, sai talle selgeks, et eesti poiss ei peaks noore saksa parunessi kätt paluda. See toob noorte ellu probleeme, kuigi Erika soovib põgeneda Oskariga ja alustada temaga uut elu.


Elu allüürilisena toob Oskari ellu ka palju rohkem asju, kuna ka maja perenaisel ja Loona teenijal on Oskariga oma eesmärgid. Lõpuks Erika ja Oskar lähevad lahku, ning Erika abiellub saksa poisi Erviniga, keda ta ei armasta, kuid suhe annab neile ikkagi lapse. Laps sureb sünnitusel ja Erika varsti pärast seda. Enne surma kirjutab ta pika kirja Oskarile, mille ta ära saab Erika vanaisalt. Pärast Erika surmateate nägemist tapab õnnetu Oskar end ära.


Tammsaare romaan on tõlgitud ainult saksa, vene, läti ja soome keelde. Soomlastele ja lätlastele avaneb hästi teose peateema: kuidas hakkama saada valitseva võõrvähemusega. Keskmise vene või saksa inimese jaoks on romaani olemust tõenäoliselt pisut keerulisem avada, kuna mõlemad rahvad on alistanud oma naabreid ja kujundanud vastavalt oma ideaalidele.


Raamatus on vähe inimesi: Oskar, Erika, Erika vanaisa, korteri peremehe pere (perenaine, peremees, teenija), Oskari vanemad ja Ervin. Tegelikult keerleb kogu teose dünaamika ainult Erika, vanaisa ja Oskari ümber, millele korteri perenaine toob enda (sageli üsna naljaka) täienduse.


Raamatu alguses kirjeldab Oskar hästi oma iseloomu, vaesust ning oma tagasihoidlikku elu. Mõnes asjas on ta täpne, näiteks kingad, mis peavad olema ümaraotsalised ja suurusega 43 või pigem 43½ (kuid see suurus oli saadaval ainult tsaariajal). Kingadest võib järeldada, milline mees see on. Värvi Oskari ellu tõi tudengikorporatsioon osaliselt seetõttu, et korporatsiooni tegevus esindas "kõrgemat" saksa traditsiooni, millest ta oli osa saanud, kui ta tudengimütsi pähe surus. Aga vanaisa ja Erika põlgasid õllelõhnalist seltsielu. 


Perekond oli Oskari õpingute heaks palju ohverdanud, kuid ta oli selle soovid reetnud. Vanemate arvates oli koolitus mõeldud selleks, et noormees saaks head ühiskondlikku seisundit ja palju raha, kuid Oskar soovis oma elust midagi muud.


Oskari probleem on selles, et ta ei mõista õigesti midagi, mida elu talle pakub. Õpingud jäävad pooleli, tudengielu teda ei huvita ja mis kõige saatuslikum, ta ei oska õigesti armastada Eerikat. Seda seletatakse osaliselt peategelase enda hingestruktuuriga ja osaliselt rahvusliku alaväärsustundega: iga külaline on parem ja peenem kui nemad ise. Oskar kirjutab muu hulgas “et tundub, et oleme endiselt oma kodumaal orjastatud.”


Jutustamine saab humoristlikku alatooni, kui Oskar räägib Erika väikest aktsendist “et vigane ja puudulik eesti keel ei häbista kedagi, vaid pigem annab talle teatud võõra ja üleva võlu...aga minu halb saksa keel oli alandav. Nad mõtlevad ka koos, kuidas nende ühised lapsed õpiksid eesti keelt hääldama, eriti tähte õ. Oskari järgi see häälik on rahvusliku uhkuse küsimus ja märk pikast indoeuroopalikust traditsioonist. Lõpuks Oskar ometi leiab, et idee lastest on naeruväärne.


Erika on oma armastuses lõpuni truu ja ta on valmis ka ületama sotsiaal-kultuurilisi piire, milleks Oskar pole võimeline. Erika vanaisa oskab ka omaenda lähtekohti objektiivselt vaadata ja ta paljastab end eesti patrioodina, hoolimata sellest, et tal ei lubata enam olla Herr Parun. Erika kirjutab oma hüvastijätukirjas Oskarile, et teil on ustav ja aus eesti süda


Tammsaare raamat on pisut vanamoodne ja kohati edeneb väga aeglaselt, kuid kõigele vaatamata tegeleb Tammsaare igaveste teemadega elavalt. Ka kultuurilise domineerimise probleem on romaani põimitud huvitaval ja liigutaval viisil. Raamatus on palju aforistlikke lauseid ja ma endiselt usun, et eestlased kasutavad neid, kui õige koht tuleb. Näiteks:


Olime mõisad valdusse võtnud ja nüüd kiirustame üle võtma ka mõisate elustiili.


Vaesus on häbiasi.


Ma ei usu mingisse kultuuri, kui pole olemas korralikku toidumajandust.


perjantai 23. lokakuuta 2020

Astarten uhri



Suomalaisella Lähi-idäntutkimuksella on kunniakkaat perinteet jo 1600-luvulta alkaen. Vanhemman tiedemiespolven tunnetuin edustaja oli G.A.Wallin, jonka teos Tutkimusmatkoilla arabien parissa on tämän tieteenalan popularisoinnin klassikko. Lähi-idän tutkimus on alun perin kummunnut teologisesta tutkimuksesta, ja monet tutkijat ovatkin olleet sekä teologeja että arkeologeja tai kielitieteilijöitä (mm. Arthur Hjelt, Armas Salonen). Meillä on ollut ja on edelleen merkittäviä seemiläisten kielten tutkijoita ja egyptologeja (mm. Knut Tallquist, Jussi Aro, Jaakko Hämeen-Anttila, Rostislav Holthoer) ja Lähi-idässä tutkimustyötä tehneitä sosiaaliantropologeja (Edvard Westermarck, Hilma Granqvist). Yliopisto-opetuksen lisäksi merkittävän panoksen tälle tieteenalalle antaa Suomen Lähi-idän instituutti (FIME)

Suomessa on parin viime vuoden aikana ollut mainio tilaisuus tutustua Egyptin muinaiseen kulttuuriin: toissa vuonna Sinebrychoffin museossa oli näyttely Italia ja Orientin lumo, jossa oli Ippolito Gaffin maalauksia vanhasta Egyptistä, parhaillaan on Amos Rexissä menossa Egyptin loisto -näyttely ja Tallinnan Kumussa Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst -näyttely. Assyriologi Sanna Aro on kirjoittanut Rexin näyttelystä mielenkiintoisen ja analyyttisen postauksen. Jos suinkin on mahdollista, kannattaa myös käydä Tampereen Vapriikin Ostia, portti Roomaan -näyttelyssä, missä menneisyys on tehty todella eläväksi. Minua liikutti erityisesti huolella rakennettu ja tunnelmallinen mithraeum, joka toi mieleen Rooman San Clementen rikkaat uumenet.

Aapeli Saarisalo kuuluu näihin merkittäviin Lähi-idän tutkijoihin, jotka ovat osanneet aikaan myös popularisoida tutkimustensa tuloksia. Olen aikaisemmin jo postannut hänen teoksestaan Paratiisin maan kaivauksia, jossa on mielenkiintoisia esityksiä mandealaisista, jesideistä, nestorialaisista ja armenialaisten kansanmurhasta. Tämän ohella Saarisalo kuvaa seikkaperäisesti kaivauksiaan Mesopotamiassa.

Perheen iltalukuna luettiin lokakuulla Aapeli Saarisalon Astarten uhri (Porvoo 1929), joka oli varsin erikoislaatuinen teos. Itse romaani on 350 sivuinen, lisänä on kirjallisuusluettelo, kaksikymmensivuinen selitysluettelo ja neljä karttasivua Lähi-idän alueelta. Teos on kirjoitettu Palestiinan Akkossa vuonna 1929. Tekijän mukaan hän vastaa vain laastimuurauksesta - muu materiaali on ollut muinaistutkimuksen raaka-ainetta ja arabialaista folklorea. 

Lyhykäisesti teos kuvaa babylonialaisen prinsessa Nannan ja Babylonian hovin korkean upseerin Iili-amranin (nimi merkitsee "jumalani katso minua") matkaa Palestiinan läpi Egyptiin, missä Nannanasta oli tarkoitus tulla Ramses III puoliso, tai pikemminkin yksi nainen faaraon haaremiin. Karavaani joutuu israelilaisten hyökkäyksen kohteeksi, mutta kummatkin päähenkilöt selviävät Egyptiin. Iili-amrani kuolee, hänet muumioidaan ja haudataan suurin juhlallisuuksin. Nanna ei viihdy faaraon hovissa, vaan hänen rakkautensa on kohdistunut ainoastaan Iili-amraniin, ei Ramsekseen. Lopulta Nanna riutuu rakkaudessaan ja kuolee rakastettunsa muumion äärellä nähden samalla egyptiläisen ankh-merkin muuttuvan ristiksi:

Samassa välkähtää valo niin kirkas kuin säihkyvin salama, ja Nanna huomaa ristin muuttaneen muotoansa. Sen yläpään silmukka on kadottanut soikionmuotonsa litistymällä yhdeksi suoraksi viivaksi - kahden ristikkäin asetetun puun muotoisena se seisoo loistaen verenpunaisena. 

Läpi koko teoksen kulkee yhtenä juonteena Kristus-odotus. Se ilmenee israelilaisten tiukassa monoteismissa ja epäsuorasti myös egyptiläisten rituaalien tarkastelussa. Nannalla on ilmiselvästi etsikkoaika, ja lukija voi mielessään tutkia sitä, ketkä ovat osallisia pelastuksesta:

Mutta jos sammakot syntyvät pelkästä virran liejusta kuolleista nousemisen vertauskuvina, eikö paljon paremmin jumalilla ole valtaa herättää ihmisten maatuneita ruumiita uuteen eloon, sellaiseen eloon, joka on nykyistä parempi...

Saarisalo oli tutkinut mm. Babylonian ja Egyptin välisiä kulkuyhteyksiä varsinkin Galilean alueella, ja romaanin alkuosa kuvaa tarkasti elämää tuon alueen kylissä ja kaupungeissa. Samoin elämää Egyptissä, varsinkin Isiksen ja Osiriksen kulttia kuvataan laajasti. Arkeologina Saarisalo omistaa paljon huomiota tapahtumapaikkojen aineelliselle kulttuurille aina ruokia, koruja ja vaatepartta myöten. Lukijalle tämä runsaus ottaa välillä voimille, koska se syö samalla draamallista jännitystä, jota muutenkin on teoksessa vähänlaisesti. Hauska yksityiskohta oli, että hovissa toimi mm. voiteensekoittaja, josta tuli heti mieleen taidehistorian luennoilla käsitelty Narmerin ihomaalipaletti

Vaikka Saarisalon teos on romaanina vaatimaton, sen lukeminen avasi minulle seuraavat näkymät: Israelin ja Egyptin aineellisen ja hengellisen elämän laaja kuvaaminen, egyptiläisen runouden kauneus ja madonnakultin esihistorian kuvaaminen. Teoksessa on runsaasti muinaista runoutta, joka tuntuu edelleenkin ajankohtaiselta ja koskettavalta. Mielenkiintoista on myös Lähi-idän uskontojen voimakas eroottinen juonne, joka näkyi esim. Astarten, Isiksen ja Ištarin palvonnassa. Näistä naisjumaluuksista ei ole kuin hyppy Neitsyt Mariaan. 


   


Lasnamäe lunastaja

 

(Kuva:Goodreads.com)


Mari Saat on eesti majandusteadlane, õppejõud ja kirjanik. Ta on kirjutanud viis raamatut, kaks lasteraamatut ja eetikaraamatuid. Siis kui olin lugenud Mari Saadi lühiromaani “Lasnamäen lunastaja”, tuli meelde esimene tänapäevane eesti proosateos, mis ma lugesin, nimelt Mats Traadi “Rippsild”. Saadi loomingus on sarnane eleegiline alistunud meeleolu, mis on eesti kirjanduses ilmselt üsna tüüpiline. “Lasnamäe lunastaja” kujutab Eesti venelasi pärast Nõukogude Liidu lõppu. Pisikese loo abil kirjeldatakse Vene, Eesti ja natuke Soome hingeelu.

Vaadates Laagri teelt Lasnamäe poole nii usud, et see romaan juhtub just siin linnajaos. Lasnamäe on ainuke Tallinna linnaosa, kus elab rohkem venelasi kui eestlasi (58%). Eesti venelased on üks eesti kirjanduse keskne teema, sellepärast et need annavad põhjust kultuurivaheliste pingete kujutamisel (Näiteks Maimu Bergi Ma armastasin venelast). Võõrad võimulolijad on jätnud sügavad jäljed Eesti kultuurisse. 

Raamatu süžee pole keeruline: Eestist pärit venelanna Natalja jääb elektroonikatehase konveieritööst töötuks. Pole juhus, et peategelase nimi on sama mis Dostojevski “Idioodi” naissoost peategelane, Nastja Filippovna Baraskova. Raamatu autori poolt peen idee: mõlemad Nastjad kannatavad oma armastuses ja mõlemad naised on omamoodi lunastajad. 

Natalja tütar Sofia peab läbima suure hambaravi, mis maksab palju. Selle rahastamiseks alustab Natalja tasu eest tuttavate korteris meestega kohtumist. Esialgu on Nataljal ses tegevuses keeruline, kuid Natalia selgitab endale, et kumm eraldab teda meestest enda mikrokosmoseks ja ta pole tegelikult nendega koos. Lõppude lõpuks on ta selles hügieenilises protseduuris üsna osav ja ta ületab isegi enda enesepõlguse, korrates 250, 250 ... peigmeeste tõugete tempos: nimelt 250 krooni oli toimetuse ühekordne hind.

Natalia hakkab kirikus käima ja ta leiab oma elus sügavamad vaimsed mõõtmed. Näib, et pastor vaatab teda otse hingesügavusse. Kiriku stseenid on üsna kaastundeid äratavad  ja toovad romaani nukrusse valgust.

Üks kliendest, Dima, ei taha Nataljalt pärast esimest vahekorda midagi füüsilist saada, vaid vaimset kohalolekut. Dimaga kohtumine muudab Natalja elu. Mehel läheb aga hiljemini halvasti, kuid õnneks päästab soomlane Jaakko naise viletsusest. Raamatu lõpp jääb aga lahtiseks ja lugeja võib järeldada, mis edasi saab. Nii et narratiivikunsti valdkonnas pole see eriti imelik ega uus.

Kui Miika Nousiaineni raamat “Maaninkavaara on soome allegooria, võib Saati teost pidada sarnaseks venelikkuse ja eestluse esituseks. Raamatus eestlased on oma töökuses paremad, nad on lihtsalt erinevad kui venelased. Romaanis eestlus on nurgeline, eetiline, kõva ja tõhus, venelikkus aga ebamäärane, tormakas ja triiviv. 

Natalja ei näe pingutusi eesti keele õppimiseks, enese harimiseks ega muul moel elu üle võtmiseks, kuid ta elab läbi kõige lihtsama. Natalia elab riigis, mis pole tema vaimne kodu. Selle asemel on tema tütar hästi integreeritud Eesti ühiskonnasse. Isegi Eesti kodakondsuseksamil Natalja ei tea Kalevipoja koerte nimesid (Irmi, Armi ja Mustukene), kelle tütar Sofia kohe välja laob.

Eesti kirjandus on alati väärt lugemist, isegi kui see pole alati maailmakirjandus. Saadi raamat viib kolmkümne aasta tagusesse Eestisse, mis elas sügavas murrangus. Teosel on palju eeliseid: see kirjeldab hästi Eesti vanemat ja uuemat ajalugu, sellel on suurepärane sotsioloogiline perspektiiv ja lugu ise on usaldusväärne. Venelikkust ja eestlust kirjeldatakse läbinägelikult ja usutavalt.

 

sunnuntai 18. lokakuuta 2020

Värvid meie ümber

Sügise ilusad värvid

Ma puutun oma elus palju värvidega. See näiteks pole ükskõik, kui igasugust värvi riideid selga panna. See on ka tähtis, mis värvid sind kodus ümbritsevad. Värvid peegeldavad inimese sisemist maailma. Värvid on ka isiklik asi: minu meeldumused võib teisele olla vastumeelsed. Kiindumus värvesse võib ka muutuda eluteel. Kui ma olin noor, armastasin punast ja rohelist värvi. Need on täiendvärvid ja see vist ilmendas noore inimese tingimatust ja kärsitust. Nüüd kui ma olen vana, armastan eriti sinist ja pruuni värvi: need on rahustavad ja loodusvärvilised. Eriti ilus on näiteks Harris Tweed -kangas, mis on sinipruuniline koepind. Siin pildil on näide minu töö- ja linnariietusest samuti värvid, mis mulle meeldivad:


Kui ma uurin minu lemmikvärvid täpsemalt, nii kõige ilusamad värvid on järgmised: mereväesinine, preisisinine, rukkilillesinine ja lõunameresinine. Mulle ei meeldi elektrsinine, sest see on ere ja kuningsinine, sest see on ähmane. Pruunest värvidest mulle meeldivad kastanpruun ja seepiapruun. Oranž ja lilla mulle ei meeldi: oranž on ründav ja lilla on vanaemade värv. Peened värvid on ka beebiroosa, kullerkupukollane, pärnroheline, munakoorevärvi ja hall punase või roosaga.


Seente värvid on veetlevad: kasepilviku roheline, kukeseene kollane, kitsemapli pärlmutter, puraviku kastanpruun ja timpnarmiku paatjas. Kõige kaunimad lillede värvid on võhumõõga sinine, harakkuljuse roosa ja päevalille kollane. Lehekuld sügisel on ka ilus. 


Värvel on tugev sümboolne tähendus. Järgmiseks ma võtan arutlusele liturgilised värvid. Kõige vanem kristliku värv on valge - see sümboliseerib puhtust ja on Kristuse valguse võrdpilt. Vaimuliku alba Soomes on valge. Valge värv sümboliseerib ka suuri kirikupühasid jõulud ja ülestõusmispüha. Liturgilised värvid korduvad ka vaimuliku stoolas ja kaasulas samuti altarikatteis.


Punane on palve, Püha Vaimu ja märtrite värv. See kasutatakse nelipühal ja jaanipäeval. Roomakatoliku kirikus on kardinaalidel purpurpunane rüü. Roheline on elu ja lootuse värv. Seda kasutatakse ilmumisajal kuni vastlapäevani ning nelipüha järgsel ajal. See on harilike kirikupühade värv. Violett on paastu ja meeleparanduse värv.  Seda kasutatakse advendiajal ja paastuajal. Violett on ka piiskoppide värv. Must on  sügava leina värv. Seda kasutatakse suurel reedel ja vaiksel laupäeval. Suurel reedel altarit peidetakse musta kangaga. Eesti kirikus vaimulike riietus on must talaar. 


Peale selle kasutatakse roomakatoliku kirikus sinise värvi: see on Neitsi Maarja värv. Õigeususes kirikus räägitakse Jumalasünnitaja värvist. Kuldne värv sümboliseerib jumalikku valgust. Kuld on metafüüsiline värv, seepärast et on ainult üks kuldne värv, ja näiteks pühakute kiirtepärjad on kuldsed. 


Värvel on suur sümboolne ja poliitiline tähendus. Näiteks Kolmandas Riigis oli kollane värv juutite värv, sest nende peeti kandma kollast juuti tähte. Saksas räägiti “juuti kollasest värvist”. Kollane värv oli juba keskajal see värv, millal juudid märgiti. Värv oli sirge viitamine kusesse, millega juudid pilgati. Natsite vangel oli ka värvilised sümbolid: punane märkis poliitilist vangi, roosad olivad homoseksuaalid, violetid jehovistid…


Sinivalge on soomlastel püha värvikombinatsioon ja ma leian, et eestlastel sinimustvalge on samuti virgutav. Sinimustvalge oli keelatud kombinatsioon Nõukogude Eestis, sest see oli viitamine Eestisse enne sõda. Eestlased oskasid passiivse vastupanu. 1981. aasta Loomingus ilmus Andrus Rõugu luuletus Silmades taevas ja meri, mis oli akrostihhon sinimustvalge.  Andrus Rõuk heideti seetõttu töökohast välja ja ta sai õpinguid jätkata alles mitme aasta pärast.  


Huvitav oli ka Tallinna Kirjanike Maja saali lagi. Sisearhitekt Vello Asi planeeris maja salisse mustaks värvitud lagi.  Must värv oli Nõukogude ametimeestele vastumeelne ja Vello Asi käis Moskvas selle kohta eraldi seletus andmas. Arhitekti innustas Juhan Liivi luuletus Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. 


sunnuntai 11. lokakuuta 2020

Bigaku. Japanilaisesta kauneudesta

Kansikuva on hie ja kuva kirjasta on hieman okashi

Aronianlehtiä Mannerheimintien varrelta
Tunnelma on kare

Olen koko ikäni ollut Japaniin kallellaan, vaikken ole maassa käynyt enkä tunne juuri sen kirjallisuuttakaan. Japanilaiset ovat outoja kuten me suomalaisetkin, samaa voi sanoa myös Japanin kulttuurista. Missä muussa maassa valtion päämies (Hirohito) on harrastanut limasienten keräilyä ja vaalinut 200 sienen lemmikkikokoelmaansa kuin Japanissa? Meillä Suomessa elää vahvana myytti Japanin ja Suomen vaaliheimolaisuudesta erityisesti estetiikan alalla: kummatkin kansakunnan ovat taipuvaisia ihailemaan yksinkertaista, luonnosta kumpuavaa kauneutta. Ehkäpä olemme viettäneet muinaisuudessa yhdessä aikaa Pangean laitamilla...

Tämän Japaniin kohdistuvan mielenkiinnon puhkeentoina voi pitää viime vuosina ilmestyneitä erinomaisia Japanin kulttuuria käsitteleviä teoksia, kuten Miia Kankimäen Asioita, jotka saavat sydämen lyömään nopeammin, Tuula Moilasen Japanilainen puupiirros ajan ja ikuisuuden peilinä, Raisa Porrasmaan ja Petri Artturi Asikaisen Temppelin hämärästä Mantsurian vilinään. Nojatuolimatka Japanin kulttuurihistoriaan ja tässä käsiteltävä teos, Minna Eväsojan Bigaku. Japanilaisesta kauneudesta (Helsinki 2008). 

Eväsoja käsittelee teoksessaan koko japanilaisen estetiikan pleeroomaa. Alussa tekijä erittelee maan erilaisia esteettisiä koulukuntia ja selvittää japanilaisen estetiikan keskeisiä käsitteitä. Peruslähtökodan Eväsoja muotoilee näin: 

Japanilainen arvomaailma ja estetiikka poikkeavat peruslähtökohdaltaan länsimaalaisesta siinä, että japanilaisessa kulttuurissa esteettiset arvot ja esteettinen kokemus liittyvät koko ympäröivän maailman, tilan, esineiden ja elämäntavan kokonaisvaltaiseen kokemiseen. 

Japanilaiselle estetiikalle on luonteenomaista vihjailevuus ja se, että asioita esitetään metaforien kautta. Kauneutta ei katsella ensisijaisesti silmillä, vaan sielun silmin. Merkittävää on myös karu pelkistyneisyys, joka ilmenee erityisesti arkkitehtuurissa. Värien käyttö on myös omintakeista, mikä näkyy värien rohkeissa yhdistelmissä. Luonteenomaisena japanilaisena piirteenä pidetään myös sitä, miten luonnollisuudessa tulee myös näkyä keinotekoisuus, siis ihmisen panos. Myös feminiininen pehmeys on tunnusomaista japanilaiselle estetiikalle. 

Japanilaisen estetiikan termistö on runsas ja poikkeaa huomattavasti meidän käsitteistöstämme. Termit eivät välttämättä kuvaa kauneutta, vaan jotakin tarkasteltavan kohteen ominaisuutta, jota japanilaisessa kulttuurissa arvostetaan. Tarkastelija voi olla esteettisesti tyytyväinen, vaikkei koekaan näkemästään iloa tai nautintoa. Tarkasteltavat asiat sinänsä eivät ole keskeisiä, vaan niiden mahdollistamat lopputulokset. 

Japanilaisia esteettisiä kategorioita ovat mm. wabi (karu, köyhä), sabi (surumielinen), shibumi (hiljainen, hienostunut, ryppyinen), hie (viileä), kare (lakastunut), yase (nahistunut) ja okashi (omituinen, mielenkiintoinen, suloinen). Esimerkiksi rikkonainen astia voi herättää suurempia esteettisiä tunteita kuin ehyt. Japanissa myös valmistetaan teollisesti näitä meidän mittapuumme mukaan muotopuolia tai rikkonaisia esineitä. Erityisen pidettyjä ovat wabi-sabi -tyyliset keramiikkaesineet. Meillä tämän esteettisen ajattelun tuotoksena voi ihailla vaikkapa Mauno Koiviston hautapaatta, jossa on käytetty japanilaista kintsugi-tekniikkaa. Kintsugissa tavallinen rikkoutunut esine paikataan esim, kullalla, hopealla tai platinalla ja näin nostetaan se uudelle esteetiselle tasolle. 

Mauno Koiviston hautapaasi. Kuva: Wikimedia

Eväsoja käsittelee varsin laajasti myös esittäviä taiteita, varsinkin kabuki-teatteria. Kannattaa tässä yhteydessä lukea em. Miia Kankimäen kirjan hieno kuvaus tekijän ensimmäisestä vierailusta kabuki-teatterissa. Kabuki lienee kulttuurimuoto, mihin länsimaalaisen ihmisen on hyvin vaikea päästä sisälle. Siihen kuluu mm. ilmeiden, liikkeiden, asusteiden ja värien monimutkainen ja hienovarainen symboliikka, ja vaikkapa onnagata-miehet, jotka esittävät naisia. Eväsoja (ja myös Kankimäki) käsittelee myös paljon heian-kautta, jolla on ollut suuri merkitys japanilaisen estetiikan kehitykselle.

Japanilaista kuvakulttuuria käsitellään myös laajasti, erityisesti mangaa, joka on merkittävä taidemuoto kaikenikäisten japanilaisten keskuudessa. Mangalla lienee sekä vanhan japanilaisen kulttuurin sekä länsimaalaisen kulttuurin tausta. Japanilaisten erityisyys ilmenee myös shunga- taiteessa. Shungan kuvat ovat vahvasti eroottisia, joita annettiin mm. häälahjoiksi, mutta niitä saatettiin tarkastella aiemmin myös koko perheen voimin.

Omat lukunsa kirjassa saavat myös japanilaisen arkkitehtuurin ja puutarha-arkkitehtuurin estetiikka, jolla on ollut suuri vaikutus länsimaiseen arkkitehtuuriin. Tekijä kuljettaa mielenkiintoisesti länsimaista ajattelua läpi koko teoksen ja antaa näin lukijalle monenlaista ajateltavaa. Jos Japani on saanut paljon länsimaisesta kulttuurista, on meidän kulttuurimme saanut paljon myös japanilaisesta kulttuurista jo parinsadan vuoden ajan. Suomalainen maalaustaide (esim. Edelfelt ja Gallén-Kallela) tai arkkitehtuuri (Aalto) ovat saaneet suoria vaikutteita japanilaisista esikuvista. Viimevuotinen Ateneumin japonismia käsittelevä näyttely Hiljainen kauneus tematisoi tämän suhteen varsin vaikuttavasti.

Itseäni kosketti erityisesti japanilaisen suhde arkipäivän kauneuteen: esteettinen ajattelu on oleellinen osa ihmisten elämää ja kaikissa toimissa pyritään kauneuteen tai kauneudesta nauttimiseen. Eväsojan kirja on sisällöltään hyvin rikas ja sitä kannattaa lukea Close Reading -periaatteella.  

Miten kaunista on, kun aivan kirkkaana kuutamoyönä
kulkee joen yli vaunuissa ja härän kahlatessa
pärskyvät vesipisarat ovat kuin 
kristallisirpaleita.
(Sei Shōnagon)

 

Porthania on miyabi

Ruska on okashi