Lasnamäe lunastaja

 

(Kuva:Goodreads.com)

Mari Saat on eesti majandusteadlane, õppejõud ja kirjanik. Ta on kirjutanud viis raamatut, kaks lasteraamatut ja eetikaraamatuid. Siis kui olin lugenud Mari Saadi lühiromaani “Lasnamäen lunastaja”, tuli meelde esimene tänapäevane eesti proosateos, mis ma lugesin, nimelt Mats Traadi “Rippsild”. Saadi loomingus on sarnane eleegiline alistunud meeleolu, mis on eesti kirjanduses ilmselt üsna tüüpiline. “Lasnamäe lunastaja” kujutab Eesti venelasi pärast Nõukogude Liidu lõppu. Pisikese loo abil kirjeldatakse Vene, Eesti ja natuke Soome hingeelu.

Vaadates Laagri teelt Lasnamäe poole nii usud, et see romaan juhtub just siin linnajaos. Lasnamäe on ainuke Tallinna linnaosa, kus elab rohkem venelasi kui eestlasi (58%). Eesti venelased on üks eesti kirjanduse keskne teema, sellepärast et need annavad põhjust kultuurivaheliste pingete kujutamisel (Näiteks Maimu Bergi “Ma armastasin venelast”). Võõrad võimulolijad on jätnud sügavad jäljed Eesti kultuurisse. 

Raamatu süžee pole keeruline: Eestist pärit venelanna Natalja jääb elektroonikatehase konveieritööst töötuks. Pole juhus, et peategelase nimi on sama mis Dostojevski “Idioodi” naissoost peategelane, Nastja Filippovna Baraskova. Raamatu autori poolt peen idee: mõlemad Nastjad kannatavad oma armastuses ja mõlemad naised on omamoodi lunastajad. 

Natalja tütar Sofia peab läbima suure hambaravi, mis maksab palju. Selle rahastamiseks alustab Natalja tasu eest tuttavate korteris meestega kohtumist. Esialgu on Nataljal ses tegevuses keeruline, kuid Natalia selgitab endale, et kumm eraldab teda meestest enda mikrokosmoseks ja ta pole tegelikult nendega koos. Lõppude lõpuks on ta selles hügieenilises protseduuris üsna osav ja ta ületab isegi enda enesepõlguse, korrates 250, 250 ... peigmeeste tõugete tempos: nimelt 250 krooni oli toimetuse ühekordne hind.

Natalia hakkab kirikus käima ja ta leiab oma elus sügavamad vaimsed mõõtmed. Näib, et pastor vaatab teda otse hingesügavusse. Kiriku stseenid on üsna kaastundeid äratavad  ja toovad romaani nukrusse valgust.

Üks kliendest, Dima, ei taha Nataljalt pärast esimest vahekorda midagi füüsilist saada, vaid vaimset kohalolekut. Dimaga kohtumine muudab Natalja elu. Mehel läheb aga hiljemini halvasti, kuid õnneks päästab soomlane Jaakko naise viletsusest. Raamatu lõpp jääb aga lahtiseks ja lugeja võib järeldada, mis edasi saab. Nii et narratiivikunsti valdkonnas pole see eriti imelik ega uus.

Kui Miika Nousiaineni raamat “Maaninkavaara” on soome allegooria, võib Saati teost pidada sarnaseks venelikkuse ja eestluse esituseks. Raamatus eestlased on oma töökuses paremad, nad on lihtsalt erinevad kui venelased. Romaanis eestlus on nurgeline, eetiline, kõva ja tõhus, venelikkus aga ebamäärane, tormakas ja triiviv. 

Natalja ei näe pingutusi eesti keele õppimiseks, enese harimiseks ega muul moel elu üle võtmiseks, kuid ta elab läbi kõige lihtsama. Natalia elab riigis, mis pole tema vaimne kodu. Selle asemel on tema tütar hästi integreeritud Eesti ühiskonnasse. Isegi Eesti kodakondsuseksamil Natalja ei tea Kalevipoja koerte nimesid (Irmi, Armi ja Mustukene), kelle tütar Sofia kohe välja laob.

Eesti kirjandus on alati väärt lugemist, isegi kui see pole alati maailmakirjandus. Saadi raamat viib kolmkümne aasta tagusesse Eestisse, mis elas sügavas murrangus. Teosel on palju eeliseid: see kirjeldab hästi Eesti vanemat ja uuemat ajalugu, sellel on suurepärane sotsioloogiline perspektiiv ja lugu ise on usaldusväärne. Venelikkust ja eestlust kirjeldatakse läbinägelikult ja usutavalt.