lauantai 31. lokakuuta 2020

Ma armastasin sakslast

Neue Wache Berliinis




A.H. Tammsaare teos “Ma armastasin sakslast” ilmus Eestis 1935. aastal. Raamat esindab psühholoogilist realismi. Teose vastuvõtt toona oli hea, ehkki üks selle peateemasid on eestlaste madala enesehinnangu kriitika, mis ei istunud ilmtingimata Pätsi kultuuriellu sel ajal, kui rõhutati rahvuslikke väärtusi. Tammsaare lugu on ka Romeo ja Julia kaasaegne mugandus. Teos on üles ehitatud päeviku kujul, milles peategelane minavormis rääkides viib sündmusi edasi. Arvasin, et see lugemiskogemus võib olla sissejuhatuseks Tammsaare “Tõe ja õiguse” lugemisele.


Raamatu süžee on lühidalt järgmine: Oskar on maapoiss, kes on pooleli jätnud õpingud, töötab osalise tööajaga pangas ja elab keskklassi eesti peres allüürilisena. Perekonna laste koduõpetaja on baltisakslane, aadlisuguvõsa tütar Erika. Perekonna koos söömise ajal õpivad noored üksteist paremini tundma ja lõpuks kujuneb Oskari ja Erika vahel suhe, mis jääb kogu loo vältel aga platooniliseks. Oskaril õnnestub kord Erika jalgu kallistada ja sõrmi suudelda. Armusuhteid käsitletakse ühes pargis, mida Erika lõpuks Valede puiesteeks nimetab.


Erika vanemad on surnud ja ta elab koos oma vanaisaga väikeses korteris, mis on täis perekonna maareformi käigus kadunud mõisast pärit stiilseid mööbliesemeid. Erika on väga kiindunud oma vanaisasse, aga veelgi enam ta armastab Oskarit. Kui Oskar Erika vanaisaga esimest korda kohtus, sai talle selgeks, et eesti poiss ei peaks noore saksa parunessi kätt paluda. See toob noorte ellu probleeme, kuigi Erika soovib põgeneda Oskariga ja alustada temaga uut elu.


Elu allüürilisena toob Oskari ellu ka palju rohkem asju, kuna ka maja perenaisel ja Loona teenijal on Oskariga oma eesmärgid. Lõpuks Erika ja Oskar lähevad lahku, ning Erika abiellub saksa poisi Erviniga, keda ta ei armasta, kuid suhe annab neile ikkagi lapse. Laps sureb sünnitusel ja Erika varsti pärast seda. Enne surma kirjutab ta pika kirja Oskarile, mille ta ära saab Erika vanaisalt. Pärast Erika surmateate nägemist tapab õnnetu Oskar end ära.


Tammsaare romaan on tõlgitud ainult saksa, vene, läti ja soome keelde. Soomlastele ja lätlastele avaneb hästi teose peateema: kuidas hakkama saada valitseva võõrvähemusega. Keskmise vene või saksa inimese jaoks on romaani olemust tõenäoliselt pisut keerulisem avada, kuna mõlemad rahvad on alistanud oma naabreid ja kujundanud vastavalt oma ideaalidele.


Raamatus on vähe inimesi: Oskar, Erika, Erika vanaisa, korteri peremehe pere (perenaine, peremees, teenija), Oskari vanemad ja Ervin. Tegelikult keerleb kogu teose dünaamika ainult Erika, vanaisa ja Oskari ümber, millele korteri perenaine toob enda (sageli üsna naljaka) täienduse.


Raamatu alguses kirjeldab Oskar hästi oma iseloomu, vaesust ning oma tagasihoidlikku elu. Mõnes asjas on ta täpne, näiteks kingad, mis peavad olema ümaraotsalised ja suurusega 43 või pigem 43½ (kuid see suurus oli saadaval ainult tsaariajal). Kingadest võib järeldada, milline mees see on. Värvi Oskari ellu tõi tudengikorporatsioon osaliselt seetõttu, et korporatsiooni tegevus esindas "kõrgemat" saksa traditsiooni, millest ta oli osa saanud, kui ta tudengimütsi pähe surus. Aga vanaisa ja Erika põlgasid õllelõhnalist seltsielu. 


Perekond oli Oskari õpingute heaks palju ohverdanud, kuid ta oli selle soovid reetnud. Vanemate arvates oli koolitus mõeldud selleks, et noormees saaks head ühiskondlikku seisundit ja palju raha, kuid Oskar soovis oma elust midagi muud.


Oskari probleem on selles, et ta ei mõista õigesti midagi, mida elu talle pakub. Õpingud jäävad pooleli, tudengielu teda ei huvita ja mis kõige saatuslikum, ta ei oska õigesti armastada Eerikat. Seda seletatakse osaliselt peategelase enda hingestruktuuriga ja osaliselt rahvusliku alaväärsustundega: iga külaline on parem ja peenem kui nemad ise. Oskar kirjutab muu hulgas “et tundub, et oleme endiselt oma kodumaal orjastatud.”


Jutustamine saab humoristlikku alatooni, kui Oskar räägib Erika väikest aktsendist “et vigane ja puudulik eesti keel ei häbista kedagi, vaid pigem annab talle teatud võõra ja üleva võlu...aga minu halb saksa keel oli alandav. Nad mõtlevad ka koos, kuidas nende ühised lapsed õpiksid eesti keelt hääldama, eriti tähte õ. Oskari järgi see häälik on rahvusliku uhkuse küsimus ja märk pikast indoeuroopalikust traditsioonist. Lõpuks Oskar ometi leiab, et idee lastest on naeruväärne.


Erika on oma armastuses lõpuni truu ja ta on valmis ka ületama sotsiaal-kultuurilisi piire, milleks Oskar pole võimeline. Erika vanaisa oskab ka omaenda lähtekohti objektiivselt vaadata ja ta paljastab end eesti patrioodina, hoolimata sellest, et tal ei lubata enam olla Herr Parun. Erika kirjutab oma hüvastijätukirjas Oskarile, et teil on ustav ja aus eesti süda


Tammsaare raamat on pisut vanamoodne ja kohati edeneb väga aeglaselt, kuid kõigele vaatamata tegeleb Tammsaare igaveste teemadega elavalt. Ka kultuurilise domineerimise probleem on romaani põimitud huvitaval ja liigutaval viisil. Raamatus on palju aforistlikke lauseid ja ma endiselt usun, et eestlased kasutavad neid, kui õige koht tuleb. Näiteks:


Olime mõisad valdusse võtnud ja nüüd kiirustame üle võtma ka mõisate elustiili.


Vaesus on häbiasi.


Ma ei usu mingisse kultuuri, kui pole olemas korralikku toidumajandust.


perjantai 23. lokakuuta 2020

Astarten uhri



Suomalaisella Lähi-idäntutkimuksella on kunniakkaat perinteet jo 1600-luvulta alkaen. Vanhemman tiedemiespolven tunnetuin edustaja oli G.A.Wallin, jonka teos Tutkimusmatkoilla arabien parissa on tämän tieteenalan popularisoinnin klassikko. Lähi-idän tutkimus on alun perin kummunnut teologisesta tutkimuksesta, ja monet tutkijat ovatkin olleet sekä teologeja että arkeologeja tai kielitieteilijöitä (mm. Arthur Hjelt, Armas Salonen). Meillä on ollut ja on edelleen merkittäviä seemiläisten kielten tutkijoita ja egyptologeja (mm. Knut Tallquist, Jussi Aro, Jaakko Hämeen-Anttila, Rostislav Holthoer) ja Lähi-idässä tutkimustyötä tehneitä sosiaaliantropologeja (Edvard Westermarck, Hilma Granqvist). Yliopisto-opetuksen lisäksi merkittävän panoksen tälle tieteenalalle antaa Suomen Lähi-idän instituutti (FIME)

Suomessa on parin viime vuoden aikana ollut mainio tilaisuus tutustua Egyptin muinaiseen kulttuuriin: toissa vuonna Sinebrychoffin museossa oli näyttely Italia ja Orientin lumo, jossa oli Ippolito Gaffin maalauksia vanhasta Egyptistä, parhaillaan on Amos Rexissä menossa Egyptin loisto -näyttely ja Tallinnan Kumussa Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst -näyttely. Assyriologi Sanna Aro on kirjoittanut Rexin näyttelystä mielenkiintoisen ja analyyttisen postauksen. Jos suinkin on mahdollista, kannattaa myös käydä Tampereen Vapriikin Ostia, portti Roomaan -näyttelyssä, missä menneisyys on tehty todella eläväksi. Minua liikutti erityisesti huolella rakennettu ja tunnelmallinen mithraeum, joka toi mieleen Rooman San Clementen rikkaat uumenet.

Aapeli Saarisalo kuuluu näihin merkittäviin Lähi-idän tutkijoihin, jotka ovat osanneet aikaan myös popularisoida tutkimustensa tuloksia. Olen aikaisemmin jo postannut hänen teoksestaan Paratiisin maan kaivauksia, jossa on mielenkiintoisia esityksiä mandealaisista, jesideistä, nestorialaisista ja armenialaisten kansanmurhasta. Tämän ohella Saarisalo kuvaa seikkaperäisesti kaivauksiaan Mesopotamiassa.

Perheen iltalukuna luettiin lokakuulla Aapeli Saarisalon Astarten uhri (Porvoo 1929), joka oli varsin erikoislaatuinen teos. Itse romaani on 350 sivuinen, lisänä on kirjallisuusluettelo, kaksikymmensivuinen selitysluettelo ja neljä karttasivua Lähi-idän alueelta. Teos on kirjoitettu Palestiinan Akkossa vuonna 1929. Tekijän mukaan hän vastaa vain laastimuurauksesta - muu materiaali on ollut muinaistutkimuksen raaka-ainetta ja arabialaista folklorea. 

Lyhykäisesti teos kuvaa babylonialaisen prinsessa Nannan ja Babylonian hovin korkean upseerin Iili-amranin (nimi merkitsee "jumalani katso minua") matkaa Palestiinan läpi Egyptiin, missä Nannanasta oli tarkoitus tulla Ramses III puoliso, tai pikemminkin yksi nainen faaraon haaremiin. Karavaani joutuu israelilaisten hyökkäyksen kohteeksi, mutta kummatkin päähenkilöt selviävät Egyptiin. Iili-amrani kuolee, hänet muumioidaan ja haudataan suurin juhlallisuuksin. Nanna ei viihdy faaraon hovissa, vaan hänen rakkautensa on kohdistunut ainoastaan Iili-amraniin, ei Ramsekseen. Lopulta Nanna riutuu rakkaudessaan ja kuolee rakastettunsa muumion äärellä nähden samalla egyptiläisen ankh-merkin muuttuvan ristiksi:

Samassa välkähtää valo niin kirkas kuin säihkyvin salama, ja Nanna huomaa ristin muuttaneen muotoansa. Sen yläpään silmukka on kadottanut soikionmuotonsa litistymällä yhdeksi suoraksi viivaksi - kahden ristikkäin asetetun puun muotoisena se seisoo loistaen verenpunaisena. 

Läpi koko teoksen kulkee yhtenä juonteena Kristus-odotus. Se ilmenee israelilaisten tiukassa monoteismissa ja epäsuorasti myös egyptiläisten rituaalien tarkastelussa. Nannalla on ilmiselvästi etsikkoaika, ja lukija voi mielessään tutkia sitä, ketkä ovat osallisia pelastuksesta:

Mutta jos sammakot syntyvät pelkästä virran liejusta kuolleista nousemisen vertauskuvina, eikö paljon paremmin jumalilla ole valtaa herättää ihmisten maatuneita ruumiita uuteen eloon, sellaiseen eloon, joka on nykyistä parempi...

Saarisalo oli tutkinut mm. Babylonian ja Egyptin välisiä kulkuyhteyksiä varsinkin Galilean alueella, ja romaanin alkuosa kuvaa tarkasti elämää tuon alueen kylissä ja kaupungeissa. Samoin elämää Egyptissä, varsinkin Isiksen ja Osiriksen kulttia kuvataan laajasti. Arkeologina Saarisalo omistaa paljon huomiota tapahtumapaikkojen aineelliselle kulttuurille aina ruokia, koruja ja vaatepartta myöten. Lukijalle tämä runsaus ottaa välillä voimille, koska se syö samalla draamallista jännitystä, jota muutenkin on teoksessa vähänlaisesti. Hauska yksityiskohta oli, että hovissa toimi mm. voiteensekoittaja, josta tuli heti mieleen taidehistorian luennoilla käsitelty Narmerin ihomaalipaletti

Vaikka Saarisalon teos on romaanina vaatimaton, sen lukeminen avasi minulle seuraavat näkymät: Israelin ja Egyptin aineellisen ja hengellisen elämän laaja kuvaaminen, egyptiläisen runouden kauneus ja madonnakultin esihistorian kuvaaminen. Teoksessa on runsaasti muinaista runoutta, joka tuntuu edelleenkin ajankohtaiselta ja koskettavalta. Mielenkiintoista on myös Lähi-idän uskontojen voimakas eroottinen juonne, joka näkyi esim. Astarten, Isiksen ja Ištarin palvonnassa. Näistä naisjumaluuksista ei ole kuin hyppy Neitsyt Mariaan. 


   


Lasnamäe lunastaja

 

(Kuva:Goodreads.com)


Mari Saat on eesti majandusteadlane, õppejõud ja kirjanik. Ta on kirjutanud viis raamatut, kaks lasteraamatut ja eetikaraamatuid. Siis kui olin lugenud Mari Saadi lühiromaani “Lasnamäen lunastaja”, tuli meelde esimene tänapäevane eesti proosateos, mis ma lugesin, nimelt Mats Traadi “Rippsild”. Saadi loomingus on sarnane eleegiline alistunud meeleolu, mis on eesti kirjanduses ilmselt üsna tüüpiline. “Lasnamäe lunastaja” kujutab Eesti venelasi pärast Nõukogude Liidu lõppu. Pisikese loo abil kirjeldatakse Vene, Eesti ja natuke Soome hingeelu.

Vaadates Laagri teelt Lasnamäe poole nii usud, et see romaan juhtub just siin linnajaos. Lasnamäe on ainuke Tallinna linnaosa, kus elab rohkem venelasi kui eestlasi (58%). Eesti venelased on üks eesti kirjanduse keskne teema, sellepärast et need annavad põhjust kultuurivaheliste pingete kujutamisel (Näiteks Maimu Bergi Ma armastasin venelast). Võõrad võimulolijad on jätnud sügavad jäljed Eesti kultuurisse. 

Raamatu süžee pole keeruline: Eestist pärit venelanna Natalja jääb elektroonikatehase konveieritööst töötuks. Pole juhus, et peategelase nimi on sama mis Dostojevski “Idioodi” naissoost peategelane, Nastja Filippovna Baraskova. Raamatu autori poolt peen idee: mõlemad Nastjad kannatavad oma armastuses ja mõlemad naised on omamoodi lunastajad. 

Natalja tütar Sofia peab läbima suure hambaravi, mis maksab palju. Selle rahastamiseks alustab Natalja tasu eest tuttavate korteris meestega kohtumist. Esialgu on Nataljal ses tegevuses keeruline, kuid Natalia selgitab endale, et kumm eraldab teda meestest enda mikrokosmoseks ja ta pole tegelikult nendega koos. Lõppude lõpuks on ta selles hügieenilises protseduuris üsna osav ja ta ületab isegi enda enesepõlguse, korrates 250, 250 ... peigmeeste tõugete tempos: nimelt 250 krooni oli toimetuse ühekordne hind.

Natalia hakkab kirikus käima ja ta leiab oma elus sügavamad vaimsed mõõtmed. Näib, et pastor vaatab teda otse hingesügavusse. Kiriku stseenid on üsna kaastundeid äratavad  ja toovad romaani nukrusse valgust.

Üks kliendest, Dima, ei taha Nataljalt pärast esimest vahekorda midagi füüsilist saada, vaid vaimset kohalolekut. Dimaga kohtumine muudab Natalja elu. Mehel läheb aga hiljemini halvasti, kuid õnneks päästab soomlane Jaakko naise viletsusest. Raamatu lõpp jääb aga lahtiseks ja lugeja võib järeldada, mis edasi saab. Nii et narratiivikunsti valdkonnas pole see eriti imelik ega uus.

Kui Miika Nousiaineni raamat “Maaninkavaara on soome allegooria, võib Saati teost pidada sarnaseks venelikkuse ja eestluse esituseks. Raamatus eestlased on oma töökuses paremad, nad on lihtsalt erinevad kui venelased. Romaanis eestlus on nurgeline, eetiline, kõva ja tõhus, venelikkus aga ebamäärane, tormakas ja triiviv. 

Natalja ei näe pingutusi eesti keele õppimiseks, enese harimiseks ega muul moel elu üle võtmiseks, kuid ta elab läbi kõige lihtsama. Natalia elab riigis, mis pole tema vaimne kodu. Selle asemel on tema tütar hästi integreeritud Eesti ühiskonnasse. Isegi Eesti kodakondsuseksamil Natalja ei tea Kalevipoja koerte nimesid (Irmi, Armi ja Mustukene), kelle tütar Sofia kohe välja laob.

Eesti kirjandus on alati väärt lugemist, isegi kui see pole alati maailmakirjandus. Saadi raamat viib kolmkümne aasta tagusesse Eestisse, mis elas sügavas murrangus. Teosel on palju eeliseid: see kirjeldab hästi Eesti vanemat ja uuemat ajalugu, sellel on suurepärane sotsioloogiline perspektiiv ja lugu ise on usaldusväärne. Venelikkust ja eestlust kirjeldatakse läbinägelikult ja usutavalt.

 

sunnuntai 18. lokakuuta 2020

Värvid meie ümber

Sügise ilusad värvid

Ma puutun oma elus palju värvidega. See näiteks pole ükskõik, kui igasugust värvi riideid selga panna. See on ka tähtis, mis värvid sind kodus ümbritsevad. Värvid peegeldavad inimese sisemist maailma. Värvid on ka isiklik asi: minu meeldumused võib teisele olla vastumeelsed. Kiindumus värvesse võib ka muutuda eluteel. Kui ma olin noor, armastasin punast ja rohelist värvi. Need on täiendvärvid ja see vist ilmendas noore inimese tingimatust ja kärsitust. Nüüd kui ma olen vana, armastan eriti sinist ja pruuni värvi: need on rahustavad ja loodusvärvilised. Eriti ilus on näiteks Harris Tweed -kangas, mis on sinipruuniline koepind. Siin pildil on näide minu töö- ja linnariietusest samuti värvid, mis mulle meeldivad:


Kui ma uurin minu lemmikvärvid täpsemalt, nii kõige ilusamad värvid on järgmised: mereväesinine, preisisinine, rukkilillesinine ja lõunameresinine. Mulle ei meeldi elektrsinine, sest see on ere ja kuningsinine, sest see on ähmane. Pruunest värvidest mulle meeldivad kastanpruun ja seepiapruun. Oranž ja lilla mulle ei meeldi: oranž on ründav ja lilla on vanaemade värv. Peened värvid on ka beebiroosa, kullerkupukollane, pärnroheline, munakoorevärvi ja hall punase või roosaga.


Seente värvid on veetlevad: kasepilviku roheline, kukeseene kollane, kitsemapli pärlmutter, puraviku kastanpruun ja timpnarmiku paatjas. Kõige kaunimad lillede värvid on võhumõõga sinine, harakkuljuse roosa ja päevalille kollane. Lehekuld sügisel on ka ilus. 


Värvel on tugev sümboolne tähendus. Järgmiseks ma võtan arutlusele liturgilised värvid. Kõige vanem kristliku värv on valge - see sümboliseerib puhtust ja on Kristuse valguse võrdpilt. Vaimuliku alba Soomes on valge. Valge värv sümboliseerib ka suuri kirikupühasid jõulud ja ülestõusmispüha. Liturgilised värvid korduvad ka vaimuliku stoolas ja kaasulas samuti altarikatteis.


Punane on palve, Püha Vaimu ja märtrite värv. See kasutatakse nelipühal ja jaanipäeval. Roomakatoliku kirikus on kardinaalidel purpurpunane rüü. Roheline on elu ja lootuse värv. Seda kasutatakse ilmumisajal kuni vastlapäevani ning nelipüha järgsel ajal. See on harilike kirikupühade värv. Violett on paastu ja meeleparanduse värv.  Seda kasutatakse advendiajal ja paastuajal. Violett on ka piiskoppide värv. Must on  sügava leina värv. Seda kasutatakse suurel reedel ja vaiksel laupäeval. Suurel reedel altarit peidetakse musta kangaga. Eesti kirikus vaimulike riietus on must talaar. 


Peale selle kasutatakse roomakatoliku kirikus sinise värvi: see on Neitsi Maarja värv. Õigeususes kirikus räägitakse Jumalasünnitaja värvist. Kuldne värv sümboliseerib jumalikku valgust. Kuld on metafüüsiline värv, seepärast et on ainult üks kuldne värv, ja näiteks pühakute kiirtepärjad on kuldsed. 


Värvel on suur sümboolne ja poliitiline tähendus. Näiteks Kolmandas Riigis oli kollane värv juutite värv, sest nende peeti kandma kollast juuti tähte. Saksas räägiti “juuti kollasest värvist”. Kollane värv oli juba keskajal see värv, millal juudid märgiti. Värv oli sirge viitamine kusesse, millega juudid pilgati. Natsite vangel oli ka värvilised sümbolid: punane märkis poliitilist vangi, roosad olivad homoseksuaalid, violetid jehovistid…


Sinivalge on soomlastel püha värvikombinatsioon ja ma leian, et eestlastel sinimustvalge on samuti virgutav. Sinimustvalge oli keelatud kombinatsioon Nõukogude Eestis, sest see oli viitamine Eestisse enne sõda. Eestlased oskasid passiivse vastupanu. 1981. aasta Loomingus ilmus Andrus Rõugu luuletus Silmades taevas ja meri, mis oli akrostihhon sinimustvalge.  Andrus Rõuk heideti seetõttu töökohast välja ja ta sai õpinguid jätkata alles mitme aasta pärast.  


Huvitav oli ka Tallinna Kirjanike Maja saali lagi. Sisearhitekt Vello Asi planeeris maja salisse mustaks värvitud lagi.  Must värv oli Nõukogude ametimeestele vastumeelne ja Vello Asi käis Moskvas selle kohta eraldi seletus andmas. Arhitekti innustas Juhan Liivi luuletus Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. 


sunnuntai 11. lokakuuta 2020

Bigaku. Japanilaisesta kauneudesta

Kansikuva on hie ja kuva kirjasta on hieman okashi

Aronianlehtiä Mannerheimintien varrelta
Tunnelma on kare

Olen koko ikäni ollut Japaniin kallellaan, vaikken ole maassa käynyt enkä tunne juuri sen kirjallisuuttakaan. Japanilaiset ovat outoja kuten me suomalaisetkin, samaa voi sanoa myös Japanin kulttuurista. Missä muussa maassa valtion päämies (Hirohito) on harrastanut limasienten keräilyä ja vaalinut 200 sienen lemmikkikokoelmaansa kuin Japanissa? Meillä Suomessa elää vahvana myytti Japanin ja Suomen vaaliheimolaisuudesta erityisesti estetiikan alalla: kummatkin kansakunnan ovat taipuvaisia ihailemaan yksinkertaista, luonnosta kumpuavaa kauneutta. Ehkäpä olemme viettäneet muinaisuudessa yhdessä aikaa Pangean laitamilla...

Tämän Japaniin kohdistuvan mielenkiinnon puhkeentoina voi pitää viime vuosina ilmestyneitä erinomaisia Japanin kulttuuria käsitteleviä teoksia, kuten Miia Kankimäen Asioita, jotka saavat sydämen lyömään nopeammin, Tuula Moilasen Japanilainen puupiirros ajan ja ikuisuuden peilinä, Raisa Porrasmaan ja Petri Artturi Asikaisen Temppelin hämärästä Mantsurian vilinään. Nojatuolimatka Japanin kulttuurihistoriaan ja tässä käsiteltävä teos, Minna Eväsojan Bigaku. Japanilaisesta kauneudesta (Helsinki 2008). 

Eväsoja käsittelee teoksessaan koko japanilaisen estetiikan pleeroomaa. Alussa tekijä erittelee maan erilaisia esteettisiä koulukuntia ja selvittää japanilaisen estetiikan keskeisiä käsitteitä. Peruslähtökodan Eväsoja muotoilee näin: 

Japanilainen arvomaailma ja estetiikka poikkeavat peruslähtökohdaltaan länsimaalaisesta siinä, että japanilaisessa kulttuurissa esteettiset arvot ja esteettinen kokemus liittyvät koko ympäröivän maailman, tilan, esineiden ja elämäntavan kokonaisvaltaiseen kokemiseen. 

Japanilaiselle estetiikalle on luonteenomaista vihjailevuus ja se, että asioita esitetään metaforien kautta. Kauneutta ei katsella ensisijaisesti silmillä, vaan sielun silmin. Merkittävää on myös karu pelkistyneisyys, joka ilmenee erityisesti arkkitehtuurissa. Värien käyttö on myös omintakeista, mikä näkyy värien rohkeissa yhdistelmissä. Luonteenomaisena japanilaisena piirteenä pidetään myös sitä, miten luonnollisuudessa tulee myös näkyä keinotekoisuus, siis ihmisen panos. Myös feminiininen pehmeys on tunnusomaista japanilaiselle estetiikalle. 

Japanilaisen estetiikan termistö on runsas ja poikkeaa huomattavasti meidän käsitteistöstämme. Termit eivät välttämättä kuvaa kauneutta, vaan jotakin tarkasteltavan kohteen ominaisuutta, jota japanilaisessa kulttuurissa arvostetaan. Tarkastelija voi olla esteettisesti tyytyväinen, vaikkei koekaan näkemästään iloa tai nautintoa. Tarkasteltavat asiat sinänsä eivät ole keskeisiä, vaan niiden mahdollistamat lopputulokset. 

Japanilaisia esteettisiä kategorioita ovat mm. wabi (karu, köyhä), sabi (surumielinen), shibumi (hiljainen, hienostunut, ryppyinen), hie (viileä), kare (lakastunut), yase (nahistunut) ja okashi (omituinen, mielenkiintoinen, suloinen). Esimerkiksi rikkonainen astia voi herättää suurempia esteettisiä tunteita kuin ehyt. Japanissa myös valmistetaan teollisesti näitä meidän mittapuumme mukaan muotopuolia tai rikkonaisia esineitä. Erityisen pidettyjä ovat wabi-sabi -tyyliset keramiikkaesineet. Meillä tämän esteettisen ajattelun tuotoksena voi ihailla vaikkapa Mauno Koiviston hautapaatta, jossa on käytetty japanilaista kintsugi-tekniikkaa. Kintsugissa tavallinen rikkoutunut esine paikataan esim, kullalla, hopealla tai platinalla ja näin nostetaan se uudelle esteetiselle tasolle. 

Mauno Koiviston hautapaasi. Kuva: Wikimedia

Eväsoja käsittelee varsin laajasti myös esittäviä taiteita, varsinkin kabuki-teatteria. Kannattaa tässä yhteydessä lukea em. Miia Kankimäen kirjan hieno kuvaus tekijän ensimmäisestä vierailusta kabuki-teatterissa. Kabuki lienee kulttuurimuoto, mihin länsimaalaisen ihmisen on hyvin vaikea päästä sisälle. Siihen kuluu mm. ilmeiden, liikkeiden, asusteiden ja värien monimutkainen ja hienovarainen symboliikka, ja vaikkapa onnagata-miehet, jotka esittävät naisia. Eväsoja (ja myös Kankimäki) käsittelee myös paljon heian-kautta, jolla on ollut suuri merkitys japanilaisen estetiikan kehitykselle.

Japanilaista kuvakulttuuria käsitellään myös laajasti, erityisesti mangaa, joka on merkittävä taidemuoto kaikenikäisten japanilaisten keskuudessa. Mangalla lienee sekä vanhan japanilaisen kulttuurin sekä länsimaalaisen kulttuurin tausta. Japanilaisten erityisyys ilmenee myös shunga- taiteessa. Shungan kuvat ovat vahvasti eroottisia, joita annettiin mm. häälahjoiksi, mutta niitä saatettiin tarkastella aiemmin myös koko perheen voimin.

Omat lukunsa kirjassa saavat myös japanilaisen arkkitehtuurin ja puutarha-arkkitehtuurin estetiikka, jolla on ollut suuri vaikutus länsimaiseen arkkitehtuuriin. Tekijä kuljettaa mielenkiintoisesti länsimaista ajattelua läpi koko teoksen ja antaa näin lukijalle monenlaista ajateltavaa. Jos Japani on saanut paljon länsimaisesta kulttuurista, on meidän kulttuurimme saanut paljon myös japanilaisesta kulttuurista jo parinsadan vuoden ajan. Suomalainen maalaustaide (esim. Edelfelt ja Gallén-Kallela) tai arkkitehtuuri (Aalto) ovat saaneet suoria vaikutteita japanilaisista esikuvista. Viimevuotinen Ateneumin japonismia käsittelevä näyttely Hiljainen kauneus tematisoi tämän suhteen varsin vaikuttavasti.

Itseäni kosketti erityisesti japanilaisen suhde arkipäivän kauneuteen: esteettinen ajattelu on oleellinen osa ihmisten elämää ja kaikissa toimissa pyritään kauneuteen tai kauneudesta nauttimiseen. Eväsojan kirja on sisällöltään hyvin rikas ja sitä kannattaa lukea Close Reading -periaatteella.  

Miten kaunista on, kun aivan kirkkaana kuutamoyönä
kulkee joen yli vaunuissa ja härän kahlatessa
pärskyvät vesipisarat ovat kuin 
kristallisirpaleita.
(Sei Shōnagon)

 

Porthania on miyabi

Ruska on okashi


keskiviikko 7. lokakuuta 2020

Eesti mütoloogia


Ma lugesin Matthias Johannes Eiseni raamatut “Eesti mütoloogia” saksa keeles (Estnische Mythologie, 1925). Esimesele lehele oli kirjutatud raamatu eelmise omaniku nimi Oskar Loorits, kes töötas Tartu ülikoolis rahvaluule eradotsendina ja hiljemini Uppsala ülikoolis. M.J. Eisen oli rahvaluuleteadlane ja vaimulik, kes tegutses pastorina Ingerimaal ja Kroonlinnas. 1890-ndate aastate lõpupoole Eisen organiseeris rahvaluule suurkogumise, kuna ta kogus üle 90.000 lehe rahvaluulet. Eiseni raamat, mida ma lugesin, käsitleb Eesti muistset rahvausku ja eesti mütoloogiat. 


Eesti muistne rahvausk sai mõjutusi mitmelt poolt: germaanlastelt, lätlastelt, venelastelt ja soomlastelt. Mujalt eestlastel on palju oma mütoloogilisi elemente. Rahvausk oli veel elav 17. sajandil, eriti Eesti saartel, kuigi kirik võitles selle vastu. Väga huvitav on see, et Eestis on veelgi taarausulisi: Taara on igivana eesti usk. Mõned eesti kirjanikud käsitlevad ka rahvausu teemasid ja mitmed mütoloogilised mõisted on elavad, nii kui valge laiv, küüntest kübar ja kirikindad. Näiteks eesti kirikinnaste peen ja rikkalik traditsioon väljendab nii kristlikku kui paganlikku kultuuri. Järgmiseks ma võtan arutlusele mõnesid eesti nõidu ja jumalaid. 


Tuulispask on pööristorm, mis tuleneb sellest, kui hinged või nõiad liiguvad. Nõiad suudavad ka inimesi muuta tuulipaskadeks. Tuulipask tahab inimestele kahju teha: heina, seemneid või pesu näpata. Tuulipaska võib näha, kui inimene kummardab ja vaatab harude vahelt tagasi. Tuulipask kardab terasesi tööriistu.


Libahunt. Nõid võib muutuda libahundiks ja libahundiks võib saada ka nõia loitsimise läbi (kui ta roomab neli korda kivi ümber). Eestis jutustati näiteks, et nõid muutus pruutpaari libahuntideks. Libahundi tähis on valge märk kaelal ja harilikud soed väldivad libahunte. Libahuntidega peab võitlema leivaga, sest silmapilgul, kui ta leiba sööb, libahunt muutub taas inimeseks. Libahunt on eriti populaarne motiiv saksa mütoloogias (Werwolf). 17. sajandil Eestis veel mõisteti nõidu tuleriidal põletama, sest nad olid “libahundid”. Eesti kirjaduses on libahundi motiivi kasutanud näiteks Aino Kallas (“Hundimõrsja”). 


Marras on hingede hääl metsas. See kuulutab ette surma, verevalamist ja sõda. Marras ka lõhnab surma järele. Taludes ei kedratud neljapäeva õhtuti sellepärast, sest siis ketrab marras ja ketraja vokk jääb siis tühjaks. Neljapäev oli eesti mütoloogias muidu tähtis päev. 


Luupainaja piinab inimesi asetades kive nende peale ja see paneb ohvri kõvasti higistama ja südame peksma. Luupainaja vaenab ka koduloomi. Luupainajad võib näha lambiga, milles põleb inimese rasv. Suure varba liigutamine vabastab inimest luupainaja needusest ja ta põgeneb. Luupainaja kardab ka tuld. 


Tulihänd, varanduse vedaja, pisuhänd on tuldpurskav lohe. Ta kaitseb eriti varandusi ja ta ei loobu neist ilma ohvrita. Inimene võib luua tulihända kolme nädala jooksul neljapäeviti näiteks saunas aga sepikojas kuradiga. Tulihänd armastab piima ja putru. Eesti sõjaväel oli soomusrong “Pisuhänd” 1910. aastatel. 


Taara on vanaisa, sõjajumal, äikesejumal ja peajumal. Taarat kummardati pähklipuusalus või tammikus tantsu ja torupillimängimise abil. Neljapäev oli Taara oma päev. Mõned teadlased mõtlevad, et Taara kultus sündis sellepärast et Kaali meteoriit langes Saaremaale. Täna on taarausk Eesti uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine.


Rõugutaja on ammede jumalus. Ta äratab ellu uppunud tütre ja moondab võõrastütre libahundiks. Rõugutaja peab ka taevas oma süles sündimata lapsi. Naised ohverdasid enne ja pärast sünnitust Rõugutajale.


Koerakoonlased olid inimeste ja hingede vahevormid. Nendel oli koera pea ja inimese keha. Lõuna-Eestis neid kutsuti “peninukirahvaks” ja “ristimata türklasiks”. Nad olid kentauri sarnased olendid. Koerakoonlaste ülesanne oli taeva valvamine. Nad oskavad viiulit mängida. Inimesed suudavad end kaitsta koerakoonlaste eest laevas või paadis. Koerakoonlased väldivad harilikku paakspuud, sellepärast istutati neid majade juurde.


Eiseni raamat oli huvipakkuv ja innustab rohkem lugema eesti muinsusest. Oleks tore teada ja lugeda enam Tõllist, Lindast, Lämmekünest… Eiseni raamat on teaduslik monograafia ja autor pürgib selgemaks teha, mis on uskumuste taga. Eesti mütoloogiast avaneb mitmekihiline ja rahvusvaheline maailm. Eisen kirjutab: “Täiesti Eesti omaks ei tohi me ometi esivanemate usundit nimetada. Igal taevakaarel naaberrahvastega kokku puutudes oleme niihästi kultuurilises kui vaimlises suhtes nendega vastastikku oma ilmavaateid vahetanud, võerastelt sagedasti enam omandanud kui ise oleme suutnud neile vastu anda.”