Rapu-lehtikaalipasta

Italian voi tuoda pöytäänsä tämän gremolatamuunnoksen avulla. Ruoka on helppo, herkullinen ja vie välimerellisiin tunnelmiin. 

Mignons Gesang „Kennst du das Land?“

Johann Wolfgang von Goethe

Kennst du das Land, wo die Zitronen blühn,

Im dunklen Laub die Gold-Orangen glühn,

Ein sanfter Wind vom blauen Himmel weht,

Die Myrte still und hoch der Lorbeer steht,

Kennst du es wohl?

Dahin! Dahin

Möcht’ ich mit dir, o mein Geliebter, ziehn.

Kennst du das Haus? Auf Säulen ruht sein Dach,

Es glänzt der Saal, es schimmert das Gemach,

Und Mamorbilder stehn und sehn mich an:

Was hat man dir, du armes Kind, getan?

Kennst du es wohl?

Dahin! Dahin

Möcht’ ich mit dir, o mein Beschützer, ziehn.

Kennst du den Berg und seinen Wolkensteg?

Das Maultier sucht im Nebel seinen Weg;

In Höhlen wohnt der Drachen alte Brut;

Es stürzt der Fels und über ihn die Flut,

Kennst du ihn wohl?

Dahin! Dahin

Geht unser Weg! o Vater, lass uns ziehn!

Kuullota pari hienoksi leikattua sipulia ja muutama valkosipulinkynsi öljyssä. Lisää reilu kourallinen hienonnettua pakastelehtikaalia (tai viisi, kuusi  tuoretta, riivittyä lehtikaalinvartta) sipuleiden joukkoon ja kypsennä. Raasta pestyn sitruunan kuori ja purista siitä mehut, jonka jälkeen lisäät ne seokseen. Lopuksi laita vielä joukkoon lyhyesti lämpiämään pussillinen pakastekatkarapuja. Lisää suolaa ja pippuria makusi mukaan. Pieni tujaus kuivaa vermuttia tai valkoviiniä sopii myös mukaan. Keitä leveää nauhapastaa (pappardelle) ja kaada seos kypsän pastan päälle. 

Sitten kannattaa avata viinipullo, kuunnella Tito Schipan Una furtiva lagrima ja haaveilla Rooman pinjojen suhinasta...

Yhden kesän akvarellit

 

Albina Kausi Matilden roolissa (kuva: Kino-teatr-ru)

Luin Lilli Prometin novellin Yhden kesän akvarellit ja katsoin samannimisen neuvosto-virolaisen tv-filmin vuodelta 1966, jonka oli ohjannut Virve Aruoja. Novelli löytyi Neuvostoliitossa painetusta kokoelmasta Kamelinsilmä. Neuvostokirjailijoiden kertomuksia (1974). Kokoelmasta on aikaisemmin postannut Ketjukolaaja. Novellin on kääntänyt Raija-Liisa Pöllä, joka toimi Neuvostoliitossa Progress-kustantamon kääntäjänä. Koska novelli ja filmi ovat miltei yksi yhteen, kerron tässä nyt filmistä, joka on monella tapaa hieno teos.

Pieneen virolaiseen merenrantakylään (filmi oli kuvattu Käsmussa) saapuu kesäksi taideopiskelija Luigi Toomapoeg maalaamaan akvarelleja. Majapaikakseen hän saa huoneen merenrantahuvilasta, jonka emäntänä on vanha Matilde. Luigi tutustuu myös nuoreen ja iloiseen Heidiin, jonka kanssa hän kävelee merenrannalla, käy kerran elokuvissa ja kylässä Heidin sukulaisten luona. Parin välille syntyy pientä lemmenleikkiä.

Kertomuksen ytimen muodostaa Matilden tarina, joka vähitellen avautuu hänen ja Luigin keskusteluissa. Käy ilmi, ettei talo alun perin olekaan ollut Matilden, vaan perheen, joka pakeni Virosta ulkomaille. Matilde oli ollut tuon perheen palvelijatar. Sodan jälkeen hän oli ottanut tehtäväkseen talon ylläpidon, ja odotti, että isäntäväki saapuisi takaisin, kun "ajat tulevat paremmiksi". Matilde vaihtoi viikoittain liinat olohuoneessa ja pyyhki vanhoista valokuvista pölyt. Kylän väki ei laittanut yleensä ovia lukkoon, mutta Matilde teki niin, koska piti huolta vieraan omaisuudesta. 

Matilde pyytää Luigin kanssaan kirkkoon, ja tämä lähteekin mukaan, tosin vain katsellakseen kirkon taideaarteita. Jumalanpalvelukseen hän ei mene, vaan odottaa Matildea kirkkoaidan vieressä. Kun palvelus loppuu, kysyy Luigi, että mitä pastori sanoi. Pastori oli sanonut, että uskon pitäisi olla kuin röntgensäde, joka menee ihmisen läpi. Tämä oli Matildelle outoa oppia, ja hän muistelee, kuinka ennen vanhaan pastorit olivat puhuneet, että Jumala katsoo ihmisen sieluun.

Kotiin kävellessään Matilde kertoo, kuinka menetti rakkaansa toiselle, eikä sitten löytänyt enää uutta. Myös yhteyden ystäväänsä (Heidin isoäiti) hän oli vuosien saatossa menettänyt. Matilden elämän keskiössä olivat menetykset ja menneessä eläminen. Tämä hermostuttaa nuorta miestä. Hän maalaa emännästään akvarellin, ja Matilden kysyessä, mikä sen nimeksi tulee, vastaa Luigi että "epäjumalan palvelija". Tämä loukkaa kovasti vanhaa naista ja hiukan myöhemmin hän sanoo, ettei Luigi ymmärrä hänen yksinkertaista sieluaan. Lopuksi kuitenkin he sopivat keskenään ristiriitansa, taulun nimeksi pannaan "Matilde-entinen kalastaja", ja Luigi lupaa tulla seuraavana kesänä uudestaan Matilden luo. Kertomus päättyy siihen, kun Luigi ja Heidi lähtevät jatkamaan opintojaan kaupunkiin, ja Matilde löytää jälleen yhteyden vanhaan ystävättäreensä.

Novellissa on yllättävää neuvostoelämän kritiikkiä, itsenäisyydenaika esitetään positiivisena, ja myös kirkosta annetaan kuva, että se edustaa pysyviä arvoja. Filmin ilmapiiri on sekä optimistinen että surumielinen. Erityisen hienoa näyttelijäntyötä tekee Albina Kausi Matildena. Kausi lopetti näyttelemisen 1940-luvun lopussa, mutta tämä filmi teki hänestä Virossa kulttihahmon 1960-luvulla. Suoritus on vähän vastaava kuin Siiri Angerkosken viimeinen rooli "Aliisassa". Liikuttavaa oli myös se, että elokuva toi mieleen oman lapsuudenajan kesäisin maalla: samankaltainen pukeutuminen, asuntojen sisustukset ja filmi-illat seurojentalolla.

Neuvostoliitossa ja Itä-Euroopassa tuotettiin paljon hienoa kulttuuria, jota ei sovi makuloida tai asettaa yhteen muottiin. Tämä Aruojan filmi on yksi osoitus siitä hienovaraisesta kertomistavasta, jonka pienistä vihjeistä avautuu suurempi metafyysinen ja historiallinen maailma. Jos teema kiinnostaa, kannattaa ehdottomasti lukea Ketjukolaajan Leningrad-Ost-Berlin -haaste. Itse pidän yhtenä neuvostokulttuurin helmenä Paradžanovin filmiä Granaattiomenan väri.

Ühe suve akvarellid

 

Väljendusrikas ja peen Albina Kausi (Kuva: kino-teatr.ru)

Ma vaatasin filmi “Ühe suve akvarellid”, mis on 1966. aasta Eesti telemängufilm. Filmi režissöör on Virve Aruoja. Film põhineb Lilli Prometi samanimelise jutustuse ainetel (Looming 1959, 11). Filmis on Veljo Tormise oivaline muusika ja see on filmitud Käsmu külas. Minu arust see film on õige pärl: filmi süžee on lihtne, aga siin jutustatakse palju ja ollakse vait paljust. Filmi näitlejad on ka suurepärased. Käsmu kivirannad on ka luulelised. Vaadates seda filmi tuli mulle meelde, et minu lapsepõlves elu Soomes maal oli natuke sarnane (inimeste riided, palju lapsi, kino seltsimajas ja Matilde elutuba). 

Noor kunstitudeng Luigi Toomapoeg (Aarne Üksküla) läheb suvel maale, mere kaldale ja elab seal üürilisena mereäärses majas, kus majapidajanna on vana Matilde (Albina Kausi). Matilde maja kuulus perele, kes põgenes Eestist välismaale. Kohe alguses Luigi kohtub Heidiga (Helgi Ilo), kes on väga erk ja kergelt pirtsakas tütarlaps. Kesa jooksul nende vahel algas väike romaan. Küla meeleolu on kuin Curly Stringsi laulus “Kauges külas”: seal elavad vanaemad ja vanaisad, on nõmmeliivatee ja rannas on võrku paikav papi. Erinevus nüüdisajast on ainult see, et tollal külas elab palju lapsi ja tööealisi. 

Filmi sündmustik on vähene: Luigi käib ühe korra kinos Heidiga, kord kirikus Matildega ja kord ta külastab naabri Juulat (Katrin Välbe), kes on Matilde endine sõbranna. Kinos näidatakse tobedat ameerika filmi vene tekstidega, aga tehnika ei toimi ja esitus katkeb. Matilde kutsub Luigit kirikusse jumalateenistusse temaga. Matilde paneb selga kirikuriided (eestiaegne pluus ja must siidsall). Kirikus istutakse vanamoeliselt: mehed paremal pool, naised vasakul. Luigi imetleb kirikukunsti, aga ta ei taha kuulata kirikuhärra jutlust. Kiriku järele küsib Luigi, et mis pastor jutlustas. Matilde vastab, et ta rääkis midagi röntgenist, et usk peab inimeste hinge läbi valgustama nagu röntgen. Aga see ei läinud südamesse.  Matilda ei sellest aru saanud ja sedastab, et varem kirikhärrad rääkisid ikka ainult Jumalast, et Jumal vaatab inimese hinge, aga nüüd vaatab ainult röntgen. Kõik on siin maailmas teiseks läinud. Samal ajal Matilde räägib omast elust, minevikust ja armastatust, kes ta kaotas. 

Stseen kiriku ees on oivaline, sest see avab vaate Matilde sisemise maailmasse, tema elujärkudesse ja usu seisundisse Nõukogude Eestis. Matilde väljendusrikas nägu ja tema vaimne kohalolek kirikupingil on liigutav. Pole siin tarvis jutlusi: näitleja nägu ütleb kõike. Jumalateenistus kujutatakse ilusasti, just kui see oleks stseen kaotadust eesti aegsest elust. Ainult nüüdisaegne kirikhärra on negatiivne, sest ta on rutuline, paks ja ei tervita koguduse liikmeid. 

Vestlused on filmi südamik. Heidi narritab Luigit ja nende vahel hõljub meeleline mäng: “mis on sügavam, mina või meri?” küsis Heidi. Heidi on veel laps, kelles on ärganud naisus. Luigi on korrektne ja mängib Heidi reeglite järgi: nad suudlevad, lobisevad ja jalutavad mere rannas käsikäes - ei enam. Filmi vaataja käsitab, et see on ühe suve romaan. Vestlused Matildega on filmi kõige parem and. Minetamine on olnud oluline asi Matilde elus. Ta elab talus, mille pererahvas on põgenenud. Talus on kõik säilinud täiesti endisena ja Matilde austab seda. Ta usub, et pererahvas veel tuleb tagasi, kui tulevad teised ajad. Matilde on kaotanud oma kalli ja ka sõbranna Juulat. Isegi kui tema eestiaegne elu oli vilets, tema õige elu oli seal. Luigi maalib Matildest pildi, ja kui Matilde küsis, “mis nime te mu pildile panete”, ütleb Luigi et see on  “Väärjumalate kummardaja”. Luigi ei saa aru vanast inimesest, kes elab minevikus ja solvab teda. Matilde ütleb, et “minu lihtsat hinge sa ei mõista”. Filmi lõpus nad ometi ära lepivad.  

Oli väga huvitav tutvuda filmi näitlejatega. Albina Kausi on filmi absoluutne täht. Kui Matilde räägib Toomapojale, et varem naised kirikus nutsid, kui kirikuõpetajad jutlustasid, nii ma nutsin vaadates tema näitlemist. Albina Kausi töötas näitlejana alates 1921 kuni 1949. Ta abikaasa oli Albert Üksip, tuntud näitleja ja botaanik. Matilde kuju on rikas ja sügav, ja vaataja tajub, et tema räägib südamest. Vikipeedias kirjutatakse, et Kausi “muutus kuuekümnendatel aastatel kultusstaariks peaosaga telefilmides "Ühe suve akvarellid". See oli kui Soomes Siiri Angerkosega, kelle suurim roll oli tema viimses telemängufilmis “Aliisa”. 

Aarne Üksküla oli tuntud näitleja ja kultuuritegelane. Tema abikaasad ja lapsed on kõik näitlejad. Filmis ta on uhke nõukogude noormees, kes kasvab suve jooksul inimesena. Kohtumine Matildega on talle määrav kogemus. Helgi Ilo on töötanud näitlejana, diktorina ja personalijuhina. Films ta on tüüpiline ingénue-kuju, ilus ja väheke naiivne. Katrin Välbe sügav hääl oli mõjukas ja tema kuju on loodusväe sarnane. Kui Matilde ja Juula filmi ja jutustuse lõpus saadavad noored bussile ja “sinine buss kadus kurvi”...”ning mõlemad olid nii häbelikud ja elevil, nagu öelnuksid nad teineteisele midagi eriti hella, mis pole loodud kõrvaliste inimeste kõrvadele”. 

Kuva: elisa.ee

Mõned faktid, millega Eesti ja Soome inimesed Euroopas silma paistavad

 

Lühike jalg Tallinnas

Kas eesti mees on õrnem sugu?

Kui Eestis on 100 mehe kohta 190 naist, elab Euroopa Liidus 105 naist mehe kohta. See vahe on väga suur, siis kui teatakse, et 18-aastaste noorte hulgas on olukord veel vastupidine. Me teame küll, et naised elavad keskmiselt meestest kauem, aga nii suur vahe on eriline. Kas eesti mees on õrnem sugu? Kas eesti mees on “suur haruldus, kes peaks olema juba ammu erilise kaitse all punases raamatus”, nii kui kirjutas kirjanik Sirje Kiin.

Kas on asjalugu niimoodi, et tõeline eesti mees ei karda riski ega vaja arstiabi ega ei nuta? Kas on eesti mehed joodikud ja suitsetavad kui suitsutorud? Arvatavasti meestele on raskem käsitleda oma elu ja ühiskonna muutusi kui naistele. Teiselt poolt mida kõrgem meeste haridus, seda pikem on eeldatav eluiga. Kahjuks Eestis on Euroopa suurimad käärid meeste ja naiste haridustasemes. Ehk natuke trööstib, et mitme uuringu järgi on eesti meeste viljakus- ja sigivustervise näitajad, näiteks sperma kvaliteet ja munandimaht, Euroopa tipus.

Mis toimub eesti kodudes?

Uuringu andmed on osades vastuolulised. Ühelt poolt Eesti naised on pikaealised, nende haridustase on kõrge ja nende hulgas on palju naisjuhtisid. Teiselt poolt üksikemade osa Eestis on Euroopa suurim, rahuloluindeks on keskpärane ja naised vastutavad peamiselt majapidamise eest. Mis siis teevad mehed? Kas nad on ainult pealtvaatajad kodus? Ma usun, et eesti mehed on enam traditsioonilised kui soome mehed. Teiselt poolt mehe roll perekonnas sõltub ka haridustasemest ja vanusest. 

Mis toimub eesti tööelus?

Eestlased on töökad. Ma leian, et soomlase esimene mõte eestlasist  on eesti töömees, meditsiiniõde või arst. Eesti tööealise rahvastiku tööhõive määr on kõrgem kui Euroopa Liidus. Tööelus on palju naisjuhtisid, aga Eestis palgalõhe meestega võrreldes on Euroopa Liidu suurim – 21,8%. See on ka suur vastuolu. Riigisisene palgavahe on ka suur (Tallinn/muu riik). Eestlased veedavad tööl 1748 töötundi, soomlased 1556. 

Mis on Eesti tugevus?

Eesti tugevus on muidugi eestlased ise. Raske minevik on aidanud eestlastel leida ühiskonnas ja majanduses uusi lahendusi. Riigi haristustase on kõrge ja kodanikud austavad haridust. Naiste seisund ühiskonnas on parem kui mõnes EL riigis. Eesti koolisüsteem on välja arenenud ja õppetulemused on  kõrged. Koolis ja ühiskonnas kasutatakse suures ulatuses internetti. Eestlased on omavahel väga ühtne rahvas ja nad jagavad sarnaseid väärtusi. Selle hea näide on eesti keele ja eesti rahvapärimuse kõrge hindamine. Maa on samaaegselt vanamoeline ja ultramoodne. 

Mis võiks olla parem Eestis?

On paha kriitikat teha hea naabri kohta ilma uurimiseta, aga lugedes raamatuid ja artikleid ja vaadates erinevaid saateid on sündinud mõnesid mõtteid. Eesti on karm ühiskond, kus igaüks on oma õnne sepp. Sotsiaalsed soodustused pole nii arenenud kui näiteks Soomes. Eesti ühiskond on paradiis noorile, kes on terved ja kvalifitseeritud, aga ei vaestele ja vanadele. Nõukogude pärand on ka raske, see peegeldub taristuses, korruptsioonis ja kehvas teenindamiskultuuris. Probleem on ka venelaste integreerimine ühiskonnasse. Pole hea, kui venelased elavad omaette vaeste linnaosades, räägivad ainult vene keelt ja saavad teadmised Moskvast.

Kui me soomlased silma paistame? 

ÜRO uuringus soomlased olid kolmandat korda kõige õnnelik rahvas maailmas, eestlased olid 51. kohal. Küsides soomlased räägivad, et meil on palju probleeme, elu on raske, maa on külm ja valitsus kehv. Soomlaste suhtumine Soome on ambivalentne: ühelt poolt me katkematult kritiseerime meie elu, teiselt poolt me salaja teame meie südames, et me elame maapealses paradiisis. Tihti soomlaseid peetakse lollideks, sest me oleme sinisilmsed ja tahame uskuda, et kõik inimesed käituvad samuti kui me. Soomlased võib kergesti ära tunda kasvõi Champs Élyséel või Copacabanal: nad on süütud looduslapsed. Meie õnne saladus on usaldus võimu, valitsuse, politsei ja sõjaväe vastu, inimeste omavaheline usaldus, vähene korruptsioon, stabiilne ja suur keskklass ja elav suhe loodusse (suvilakultuur).   

(Andmed on väljaandest “Naiste ja meeste elu Euroopas 2020” ja omast peast)