Mehis Heinsaar: Ebatavaline ja ähvardav loodus

See võrratu teos on kirjutatud Ovidius Naso “Metamorfooside” vaimus ja niimoodi see kuulub fantaasiakirjanduse traditsiooni, kus vormimuutusel on keskne roll. Heinsaare raamat on raamatuna eriti peen: see on trükitud koorevärvilisele paberile ja selle seas on ka sinised, hallid, seepiad ja oranžid lehed. Priit Pärna illustratsioon on lopsakas ja rikkalik, nii et raamatut on juba rõõm käes hoida. Trükitöö on teinud Tallinna Piiblitrükikoda. Suurepärase tõlke eest vastutab Hannu Oittinen.  Arvatavasti avaneb eesti lugejale rikkalik viidete maailm, kuid isegi ilma selle teadmiseta on teos ühtaegu lõbus ja sügav.

See raamat on novellikogu. Lood sünnivad nii, et ebatavaline ja ähvardav loodus sekkub ootamatul moel erinevate Eesti meeste ellu. Peategelased on muuhulgas "pooleldi tööle võetud loomade topistaja", "helilooja-geenius", "filmimasina operaator", "väikeste korterite planeerija" ja nii edasi. Äkki avaneb nende hallis igapäevaelus täiesti ootamatu mõõde, kus neil on vabadus oma unistusi ellu viia või millesse nad tahtmatult on tõmmatud. Erootiline meeleolu jookseb kogu teose vältel, kuid raamatu armumängud on ennekõike humoorikad ("Himu karm leek põletas kogu armastusreservi tuhaks"). Aga absurdi maailma kirjeldatakse nii, et see tundub üsna reaalne. Lühijuttudest õhkuvad ka autori põhjalikke teadmisi kultuurist.

Ehk eeskujuks kokkuvõte novellist "Kui Hermann õitseb". Igal kevadel ärkab Tartus hall arhivaar Hermann Vahtra imeliku vajaduse järele. Nii nagu suur ja mitmevärviline liblikas, kes on aastate jooksul oma hinge põhjal jõudu kogunud ja loobub nüüd nukust ja purskub valla. Je dois aller à Langres! heliseb tema sees ja nii lahkub ta Riia, Berliini, Düsseldorfi ja Luksemburgi kaudu Langresisse. Linnas ootab sadu inimesi teda, igaaastast külalist Eestist. Tal on kombeks kõndida kinni seotud silmadega, klarnetit mängides kahe kirikutorni vahel pinguletõmmatud köiel (siin on viitamine Jaan Krossi romaanile "Kolme katku vahel"). Pärast seda korraldab linnarahvas tema auks peod. Lisaks sellele pakub lopsakas pagarimoor Hermannile omade hõrgutisi igal aastal. Selle tegutsemise tulemusel kasvab pagarite peres juba kaheksa Hermanniga sarnast last (ehkki pagar vehkis Hermanni järel jaamas pussnoaga). Tartusse naastes on ta jälle "triviaalne ja halli välimusega mees". Naine tervitab teda, öeldes: "Sind siga!" Aga mees hundipassi ei saa. Halvakspanuga köögi poole noogutades naine andis mõista, et ahjus ootab jahtunud söök. See on tõeline armastus!

Lood on üks lõbusam kui teine, kuigi need on absurdsed, on nad samal ajal ka sügavad. Teost on lihtne lugeda ja see on kaasakiskuv. Arvan, et see raamat on väga eestlik, kuid samas ka maailmakirjandus. Raamatu meestüüpide seast leiab iga lugeja endale tuttavat tüüpi. Teose naised esindavad ebatavalist ja ähvardavat loodust. Võib-olla on see ka tõsi …

Huumorist hoolimata on Heinsaare raamatu alatoon melanhoolne. Puuduvad õnnelikud lõpud, inimelu on osa kaootilisest looduse tsüklist, kus on vaid põgusad rõõmuhetked. Inimkonna olemus on tühjus ja tarbetus, mis aga osutub omamoodi valgustuse kogemuseks. 

Klaasveranda

Ma olin varem lugenud Õnnepalu “Piiririik”, mis oli väga sisutihe raamat. Siin raamatus käsitleb kirjanik Ida-Euroopa inimeste, eriti eestlaste vaimseid probleeme. Needsamad teemad leiduvad näiteks Tammsaare raamatus “Ma armastasin sakslast” ja Bergi raamatus “Ma armastasin venelast”. Väikesed kultuurid peavad ennast kaitsma suurte kultuuride raske surve eest. Seda teemat Õnnepalu vaatleb huviäratavalt.Õnnepalu kirjutas romaani Piiririik” pseudonüümi Emil Tode all. Ma ei tea, tahaks ta olla tõde või tobe. Samasugune kalambuur on piiririik ja pisiriik. 

Õnnepalu poeem-fantaasia “Klaasveranda” ilmus 2016. aastal. See on esimene raamat, mille ma olen lugenud eesti keeles. Õnnepalu elas viis aastat Järvamaal Esna mõisa mail. Ta istus kevaditi, suviti ja sügiselgi mõisa lääneverandal ja mõtles, mis selles oli kunagi: mida mõisnikud mõtisklesid ja mida nad tahtsid. Kas nende elu oli maapealne paradiis või ei? Draamast on järel ainult kulissid, inimesed, kes siin väga ammu elasid, on lahkunud: mõisnik lahkus lavalt esimesena, talupoeg jäi seda näitemängu lõpetama. Kirjanik tahab kirjutada mõisa elust, sest tema järgi eestlased on pärit talust ja lõpuks kõik on pärit mõisast. Kirjanik uurib Eestit baltisakslaste abil. 

Raamatu peategelane on paruness Elisabeth (Liza) von Schilling, kelle  neiupõlvenimi oli von Grünewaldt. Raamatus on vähe isikuid: Liza lähem ringkond, mõisa töölised (aednik Anton, teenijatüdruk Mari ja nimetu aednikupoeg, kellega Lizal on lühike, aga mõjukas suhe) ja Liza oma poeg Gneomar, lühidalt Neo. Jutustaja hääl on ainult Lizal ja Neol. Raamatus kujutati Liza ja Gneomari eluteed Eestis, Poolas ja Saksamaal. Liza elab 103-aastaseks ja ta saab näha kõige kadu: mõisa, abikaasa, armukese, isamaa ja oma lapse.  

Õnnepalu kujutab erinevaid hetki Liza elust. Jutustades Liza on väljaspool aega: minevik ja tulevik on nüüdisaja juures. Jutustuse laad on melanhoolne ja ilus. Mõisate maailm on mitmekeelne, näiteks kui Liza kirjutas armastuskirja aedniku pojale, kellega ta armatses mõisa pööningul, siis ta kirjutas temale saksa, vene, prantsuse ja eesti keeles (tõsi küll eesti keeles ta kirjutas Ärra unnusta mind mitte). Mõisnikud räägivad ja saavad aru eesti keelest, aga meelsamini nad räägivad saksa või prantsuse keelt. Eesti keel on nendel maarahva keel. 

Eriti ilusti kujutati mõisaelu argipäeviti. Korstnates tõuseb kuldne suits ja inimesed rühmavad viinaköögis, piimaköögis ja triiphoones. Triiphoones on tõeline Aafrika, sest seal kasvavad palmid, apelsinipuud, hüatsindid ja viinamarja kobarad. Kevaditi aednik Anton lõikab esimesi spargleid härraste lauale. Vana Anton saab alati aru, mis probleemid saksu vaevavad. 

Ikkagi on õhus mitmesuguseid pingeid: mõisnikud teavad, et nende eluvorm on hukule määratud: nad ei taha töötada ja nad elavad kui parasiidid (sellel moel Liza kritiseerib eakaid vanemaid ja tahab tööle minna kui eestlased). Vanemad teavad et mõisad lähevad varem või hiljem talumeeste kätte. Lisaks sellele vanemad hoitavad Liza: “Vaata et endale Eestimaalt meest ei võta!” Aga Lizal on erinevad mõtted. Ta mäletab, kui tugevad olid aednikupoja käed, kuidas ta lõhnas mulla ja sõnniku, lillede ja jaheda tiigivee järele ja kuidas ta oli tõeline silmarõõm, viks ja korralik poiss ilusa näoga...  

Von Grünewaldti pere tahaks linnas elada, aga nad olid vaeseks jäänud ja nendel pole maja Tallinnas nagu teistel mõisnikel. Ikkagi nad külastavad Tallinnat. Lizale teekond on kannatus. Samad asjad juhtuvad uuesti: Stude ekleerid, vanad igavad majad, igav õmblejanna, nõmedad buršid Helmuth ja Franz… Liza ema ei usu, et eestlastel võib olla kirjandust, kõige rohkem see on lehmkirjandust. Kui nad olid kontserdil ja kuulasid Sibeliuse “Luik”, ütleb ema, et selline ebakultuurne muusika paneb tal pea valutama. Liza räägib, et Revalis on ikka veel keskaeg. 

Raamatu eelviimase osa nimi on Deutschland, Saksamaa. Liza räägib kui unes minevikust Eestis, õnnelikust elust mõisa verandal ja käsitleb Eesti traagilist ajalugu. Liza tõeline elu oli Eestis, kõik seejärel oli ainult uni. Ta igatseb tagasi Eestisse mõteldes, et see muldade lõhn on minus. Raamatu lõpus Liza poeg Neo räägib elust Eestis ja Saksamaal. 

Õnnepalu raamat “Klaasveranda” on ilus ja liigutav. See räägib tabavalt Eesti ajaloost isikuloo kaudu. Raamatu vaatenurgad on huvipakkuvad ja ettenägematud. Raamat on ka tark ja kultuurne. Ma mõtlen, et see on tulevane klassik. Raamatu kujundus on ka suurepärane: lehikud on koorevärvised ja pildid seepiapruunid. Raamatus on ka cd-plaat, kus autor lugeb poeemi. 

Tallinna saksa teater

Kaunis, rietas, onnellinen...

Egyptiläistä falloksenpalvontaa teoksesta "Phallic Worship"

Viime aikoina ei Radio Suomen kuuntelija ole voinut välttyä oudolta musiikilta ja vielä kummallisemmalta naiskuvalta. Maustetyttöjen musiikki tuo kuultavaksi totisia avohoitopotilaiden tunnelmia, jossa elämää ylläpitävänä voimana on kalja, opiaatit ja yskänlääkkeet. Toinen genre on Kaija Koon ja Erika Vikmanin voimaannuttamislaulut, joissa naisia vimmataan riettauteen ja hillittömyyteen. Jos minulla olisi kotona vielä lapsia, kieltäisin heiltä välittömästi tällaisen naista halveksivan ja mieltä hajottavan musiikin kuuntelun ja vaihtaisin kanavan välittömästi Ylen Ykköselle, missä saattaisi olla mielenkiintoinen esitelmäsarja sonaatin rakenteesta tai sitten Orfeus ja Eurydice Glyndebournista...

Sanoissa tapahtuu toisinaan merkityksen siirtymä. Otetaan esimerkiksi vaikkapa sana rietas. Riettaus oli ennen ykskantaan kielteinen ja tuomittava elämänasenne. Jo itse sanan lausuminenkin tuntui sopimattomalta ja tahraavalta. Nykyään sana taas tuntuu viittaavan itseään vapaasti toteuttavaan ihmiseen. Toisaalta rietastelu on aina kuulunut ihmisen konstituutioon, jota uskonto ja sivistys ovat yrittäneet pitää aisoissa. 

Uuden testamentin kreikassa riettaudesta käytetään sanaa porneia. Sanalla on kaksi päämerkitystä: a) kaikenkarvainen huoruus b) Jumalan hylkääminen. Viimeisen kohdan taustalla on juutalaisuudelle ja kristinuskolle vieraiden Isiksen, Kybelen ja Astarten kulttien temppeliprostituutio. Erityisesti midianilaisten ja kaldealaisten harjoittama miesten (kadeshim) temppeliprostituutio oli kauhistus juutalaisille ja kristityille. Fallinen palvonta ja rietastelu oli siis monoteismin vastakohta ja siksi kaihdettavaa toimintaa.

Uusi testamentti käyttää myös sanoja asotos, mikä viittaa tuhlaajapoikamaiseen rietastelevaan elämäntapaan, ja anakhysis, tulvavirta, mikä viittaa tulvavirtaan, minne pakanat hyppäävät huvikseen uimaan tietämättä, että saavat saastuneesta vedestä kuolemantaudin (ks. Jukka Thurén, Katoliset kirjeet). Tuo samainen tulvavirta upotti jo Nooan aikalaiset ja faaraon joukot (siis syntisten joukot). Vuoden 1938 Raamattu puhuu myös riettauden lätäköstä, minne ei sovi juosta (1.Piet. 4:4). Myös muotoa riettauden tuli käytetään Uudessa testamentissa.

Kirkkoisät ja myös Martti Luther sekä Johannes Arndt ovat käsitelleet riettauden kysymystä monella tavalla. Arndt kirjoittaa: Mutta vastahakaan taas niin näemme, kuinka haureus ja himoin riettaus on alinomainen kirous, jonka kautta kaikki kuivettuu kelvottomaksi, ja kaikki kedonkin voima tukehtuu ja häviää niinkuin nielevään lohi-käärmeen kitaan. Huoneessa taas on haureus niinkuin salattu varas eli kytevä tuli, joka kaikki syöpi ja turmelee, niinkuin se oli riettauden tuli, joka Sodomankin kukisti. Kirkkoisillä oli yllättävän suuri mielenkiinto näihin kysymyksiin, lue huviksesi, mitä Englannin kirkkoisä Beda asiasta kirjoitti. 

Nyt kun riettauden kulttuurihistoriaa on hieman sivuttu, voidaan palata itse asiaan. Erika Vikmanin viesti on seuraava:

Turha opettaa mua ristiin jalkojani laittaa
Synnyin syntiseksi, sori jos se sua haittaa
Kun jotain haluaa, se pitää sanoo ääneen
Kuultavan valkoisessa jonon ohi pääsee
En kaipaa rakkautta
Vaan kunnon kosketusta
Ota musta tiukasti kii
Kun joku kaunis päivä luoksesi saavun
Ei auta vaikka pukis' nunnakaavun
Tai vuoksein itkis' koko Argentiina
Jos on elänyt kuin Cicciolina
Nautinnon puolesta päähän nostan seppeleen
Ja halutessani meet mun eessä polvilleen
Maailman nähdä voi niin kauniina
Jos on elänyt kuin Cicciolina
Hyväilen nalleani, mulla rakkautta riittää
Joo, sytyn huomiosta, mun ei tarvii sitä peittää
Kaunista on olla vapaa sekä rietas
Liian moni tääll' on itselleenkin vieras
En tarvii sormuksia
Pinkkejä unelmia
Ota musta tiukasti kii
Kun joku kaunis päivä…

(Erika Vikman, Janne Rintala, Mika Matti Laakkonen and Saskia Vanhalakka)

Periluterilainen näkemys, että olen syntynyt syntiseksi (sori siitä!) on oikein tuore avaus iskelmässä, mutta sitten meno muuttuu villimmäksi, kun ei kaivata rakkautta tai katumusta, vaan nautintoa ja riettautta, jotka ovat edellytyksenä ihmisen vapaudelle. Esikuvaksi nostetaan Cicciolina, joka oli muun touhunsa lisäksi kansanedustaja ja Jeff Koonsin vaimo. Tuo nallen vetäminen tuohon nautintojen suohon on kyllä kurjaa. Antakaa nallejen olla nalleja!

Kaija Koon maailma on hieman vivahteikkaampi:

Sä oot kerran jo nähnyt,

miten tää maailma romahtaa

Ja silti jostakin tuhkan

seasta noussut ylös taas

Sä oot kerran jo luullut,

ettet tuu koskaan toipumaan

Ja silti siinä sä kaikkien

mukana huudat kovempaa

Niin mä voin luvata, et aina

lopulta sä selviit mistä vaan

Ja ihan todella ei ole rajoja

nyt, kun tanssitaan

Sä alat vihdoin viimein käsittää,

ettet sä tarvii lupaa keneltäkään

Oot liian kaunis häpeemään,

etkä voi yhtään mitään menettää

Joten anna mennä joten anna mennä

Kaunis rietas onnellinen

Kaunis rietas onnellinen

Sä oot kerran jo hiljaa elänyt niin kuin pyydetään

Ja tosi hienosti jaksoit sitäkin roolia esittää

Mut älä unohda, että nyt lopultakin on sun vuoro taas

Ja mä voin luvata, ettei se satuta, kun kaiken pudottaa

Sä alat vihdoin viimein käsittää,

ettet sä tarvii lupaa keneltäkään

Oot liian kaunis häpeemään,

etkä voi yhtään mitään menettää

Joten anna mennä joten anna mennä

Kaunis rietas onnellinen

Kaunis rietas onnellinen

Oot liian kaunis häpeemään,

etkä voi yhtään mitään menettää

Joten anna mennä joten anna mennä

Sä alat vihdoin viimein käsittää,

ettet sä tarvii lupaa keneltäkään

Oot liian kaunis häpeemään,

etkä voi yhtään mitään menettää

Joten anna mennä joten anna mennä

Kaunis rietas onnellinen

Kaunis rietas onnellinen

Kaunis rietas onnellinen

Kaunis rietas onnellinen

(Saara Törmä)

Tässä voimaannutaan oikein olan takaa, ihan kiva, moni tarvitsee voimaantumista, mutta tuon rietas-sanan olisi voinut vaihtaa vaikkapa sanaan villi, niin jälki olisi ollut parempaa. Onko naisten äijittyminen se, mitä Minna Canth tai Miina Sillanpää halusivat?

Nimimerkki "Närkästynyt setä Ruskeasuolta"

Ma armastasin venelast

Viktor Karrus: Vilja riikile (1953)

Maimu Bergi romaan ”Ma armastasin venelast” ilmus 1994. aastal ja see oli tõlgitud soome keelde 1998. aastal. Raamatu pealkiri on tõenäoliselt inspireeritud A.H. Tammsaare klassikast ”Ma armastasin sakslast”. Tammsaare raamat kajastab armastusloo kaudu eestlaste rahvuslikku alaväärsustunnet. Bergi raamatus on ka eriline armastuslugu, mis avab eestlaste ambivalentsed suhted venelastega: neid sai armastada privaatselt, aga rahvana nad esindasid lihtsamat kultuurvormi kui eesti kultuur. Venelased olid metslased.

Bergi romaan areneb kahe narratiivi jõul kahel erineval ajal: viibides Nõukogude Eestis 1950. ja 1960. aastatel ning kunstniku residentsis Jüterbogi Wiepersdorfis Saksamaal 1990. aastatel, aga need pealtnäha erinevad narratiivid ristuvad metatasandil. Raamatul on kaks peamist teemat: kultuuride kohtumine ja keelatud armastus.

Romaanis paistab 1950. aastate Eesti elu süngena: kõik oli hall ja räpane, nii pealinn kui ka selle inimesed. Vaimne õhkkond linnas oli piinav. Bergi raamatu peategelane on väike tüdruk, kelle nime ei mainita. Ta elab koos emaga tagasihoidlikes tingimustes. Ema jätab mulje, et tema on karmiloomuline ja kergemeelne. Kogu ängistus kulmineerub kooliga, kus pole mingit õhku, mida hingata. Tüdruku isa on sõja ajal Venemaale "kadunud", võib-olla küüditatud või maha lastud. Ema ei taha kunagi oma tütrega sellest rääkida.

Tüdruk nakatub tuberkuloosisse ja ta viiakse arsti juurde kopsu skaneerimiseks. Pulmonoloog on eesti-venelane, kes kuulab töökohas Bellini Casta Divat taustamuusikana ja erineb muidu igati süngest nõukogude keskkonnast. Tüdruk on veendunud, et see mees on tema kadunud isa ja laps armub vahetult mehesse. Aastate jooksul hakkab arst tüdruku kodu külastama, tüdruku ema armastama ja lõpuks, kui tüdruk on 14-aastane, muutub nende armuvahekord ka erootiliseks. Tüdruku ema satub tüdruku ja tema meessõbra peale paari intiimsel hetkel, mille tagajärjel arst arreteeritakse ja talle pannakse süüdistus pedofiilias.

Võib arvata, et sellest suhtest, nagu seda on kirjeldatud Bergi raamatus, on vastumeelne lugeda, kuid kirjanik teeb seda ilusti ja seletab lugejale, miks need inimesed üksteise seltskonda triivisid. Arst oli orb ega tundnud enda ei  eestlaseks ega venelaseks. Ta otsis vastuvõtvat ja sooja süle, mida tal kunagi polnud - Del fido amor Primiero, nagu ka lauldakse tema lemmikaarias Normas. Arst arvab sageli, et see sobimatu suhe peaks enne selle algust lõppema, kuid ei suuda seda teha. Tüdruku armastus mehe vastu on ennastsalgav ja täidetud isa igatsusega. Tüdruk realiseerib oma igatsust unesrändaja kindlusel. Ta kirjutab: “Meie armastus oli liiga intensiivne ja liiga kaua kestnud, liiga tugev, et saaksime seda ise peatada.”

Armastusloo taust on nõukogude aeg, mida Berg kirjeldab üsna tabavalt. Nüüdisajal võib Bergi kirjeldus olla juba vihakõne, kuid kõik, kes tollal Eestit külastasid, tunnevad keskkonda. Venelaste moodi toimuda oli jäme, nad lõhnasid küüslaugu järele, nad olivad viletsalt riidetud ja nendel oli raudhambad. Nende hääled olid õelad ja nad armastasid kehvi rahvalaulusid ja joodikute möiret. Tütrukule ainus ilus asi ses nõukogude elus oli tema armastus arstiga.  

Raamatu teine osa kujutab autori elu Wiepersdorfi kunstnike residentuuris Saksamaal. Mõis kus nad asusid, oli Achim ja Bettina von Arnimi kodu, nii et see poeetiline minevik lõi kunstnike kogukonnas oma õhkkonda. See raamatu osa on tunduvalt lahjem ja autor pisut kritiseerib enesega rahulolevat Lääne-Saksamaa kultuurielu. Autor tunneb, et teised kirjanikud ei saa tegelikult aru eestlaste erilisest kvaliteedist ja eesti rahva saatusest. Tsiviliseeritud inimesed jagavad küll üksteisega teatavat kultuuripärandit, olenemata sellest, kust maailma nad pärit on, kuid rahvuslikud saatused on sellised, et teised ei saa neid alati väga hõlpsasti mõista.

Autor ütleb, et oleme võimaldanud miljonitel juhuslikel külastajatel miljon eestlast läbi voolata ja ellu jääda. Nüüd oleme võitjad, oleme saavutanud moraalse võidu. Vaatamata võidule on meie säravam eesmärk ikkagi sama - ellu jääda, rahvana ellu jääda. Ma mõtlen, et see on üks tema raamatu keskne idee: rahvana ellu jääda.

Soome saatused on Eestiga sarnased. Me oleme võidelnud endale kultuurilise ja majandusliku iseseisvuse. See on juhus ja meie enda visadus, et ma ei kirjuta seda blogi täna näiteks rootsi, saksa või vene keeles. Kõik ajaloolised võimalused olid avatud. Bergi raamat annab põhjuse mõtlemiseks, kuidas kultuurid kohtuvad ja kuidas nad suudavad teineteisest aru saada.

Svaabialainen kostutettu leipä

Svaabia sijaitsee nykyään pääasiallisesti Baden-Württenbergin alueella. Osavaltion pääkaupunki on Stuttgart, ja alue on Saksan vaurasta rintamaata. Tämän leivän ohjeen löysin Hefe und mehr -blogista, mistä leipoja löytää saksalaisen leipäreseptiikan aarreaitan. Muokkasin ohjetta parin leipomakerran jälkeen itselle sopivaksi. Leipomiseen täytyy varata noin vuorokausi, mutta tulos palkitsee paakarin. Tämä leipä on saksaksi Genetztes Brot, jonka voisi kääntää vaikkapa kostutetuksi leiväksi. Tähän assosioituu heti Luther-Bibelin kohta Luukkaan evankeliumista (Lk 7,38), missä syntinen nainen weinte und fing an, seine Füße mit Tränen zu netzen und mit den Haaren ihres Hauptes zu trocknen. Netzen on ylätyyliä nykysaksassa. 

Leipä on alueellinen perinneleipä, jolla on kiiltävä kuori, pieni ryppy kyljessä ja jonka sisus on kimmoisa, kevyesti hapan ja ilmava. Kuori on kiiltävä, maukas ja tiivis. Leipä säilyy hyvin viikon verran, vaikka se kyllä häviää yleensä jo parin päivän sisällä. 

Seuraavat ainekset ovat tarpeen:

2 g hiivaa
5 g vehnähapanjuurta (voit jättää myös pois)
375 g kylmää vettä (nyt keväällä voi laittaa myös mahlaa)
400 g puolikarkeaa vehnäjauhoa
100 g karkeaa ruisjauhoa
10 g suolaa

Sekoita ainekset hyvin kulhossa ja anna seistä noin 20 minuuttia. Taittele taikinaa kulhossa reunoilta keskelle ja anna nousta taas 20 minuuttia. Toista tämä nujertaminen vielä kaksi kertaa 20 minuutin välein. Laita taikina peitettynä jääkaappiin, kellariin tai viileälle kuistille vuorokaudeksi.

Kumoa taikina leivinpöydälle ja taittele sen reunoja leivän alle niin, että muodostuu kaunis pyöreä leipä. Anna nousta kaksinkertaiseksi. Sivele leipä sitten käsin vedellä aivan kosteaksi ja sileäksi (voit pyöräyttää sen myös pienessä kulhossa, jonka pohjalla on hieman vettä). Laita paistumaan 10 minuutiksi 250 asteeseen ja laske lämpö sitten 200 asteeseen ja anna paistua vielä reilu puoli tuntia, kunnes leivän sisälämpö on 96 astetta (kinkkumittari!). Voit sumutella leipää paistamisen aikana vedellä. Anna leivän levätä vielä tunti paistamisen jälkeen.  

Leivän paistuessa voit kuunnella vaikkapa Auf der schwäb´sche Eisenbahne: 

Auf de schwäb'sche Eisebahne
gibt's gar viele Haltstatione,
Schtuegart, Ulm und Biberach,
Mekkebeure, Durlesbach.
Trula, trula, trulala,
trula, trula, trulala,
Schtuegart, Ulm und Biberach,
Mekkebeure, Durlesbach.