Klaasveranda

Ma olin varem lugenud Õnnepalu “Piiririik”, mis oli väga sisutihe raamat. Siin raamatus käsitleb kirjanik Ida-Euroopa inimeste, eriti eestlaste vaimseid probleeme. Needsamad teemad leiduvad näiteks Tammsaare raamatus “Ma armastasin sakslast” ja Bergi raamatus “Ma armastasin venelast”. Väikesed kultuurid peavad ennast kaitsma suurte kultuuride raske surve eest. Seda teemat Õnnepalu vaatleb huviäratavalt.Õnnepalu kirjutas romaani Piiririik” pseudonüümi Emil Tode all. Ma ei tea, tahaks ta olla tõde või tobe. Samasugune kalambuur on piiririik ja pisiriik. 

Õnnepalu poeem-fantaasia “Klaasveranda” ilmus 2016. aastal. See on esimene raamat, mille ma olen lugenud eesti keeles. Õnnepalu elas viis aastat Järvamaal Esna mõisa mail. Ta istus kevaditi, suviti ja sügiselgi mõisa lääneverandal ja mõtles, mis selles oli kunagi: mida mõisnikud mõtisklesid ja mida nad tahtsid. Kas nende elu oli maapealne paradiis või ei? Draamast on järel ainult kulissid, inimesed, kes siin väga ammu elasid, on lahkunud: mõisnik lahkus lavalt esimesena, talupoeg jäi seda näitemängu lõpetama. Kirjanik tahab kirjutada mõisa elust, sest tema järgi eestlased on pärit talust ja lõpuks kõik on pärit mõisast. Kirjanik uurib Eestit baltisakslaste abil. 

Raamatu peategelane on paruness Elisabeth (Liza) von Schilling, kelle  neiupõlvenimi oli von Grünewaldt. Raamatus on vähe isikuid: Liza lähem ringkond, mõisa töölised (aednik Anton, teenijatüdruk Mari ja nimetu aednikupoeg, kellega Lizal on lühike, aga mõjukas suhe) ja Liza oma poeg Gneomar, lühidalt Neo. Jutustaja hääl on ainult Lizal ja Neol. Raamatus kujutati Liza ja Gneomari eluteed Eestis, Poolas ja Saksamaal. Liza elab 103-aastaseks ja ta saab näha kõige kadu: mõisa, abikaasa, armukese, isamaa ja oma lapse.  

Õnnepalu kujutab erinevaid hetki Liza elust. Jutustades Liza on väljaspool aega: minevik ja tulevik on nüüdisaja juures. Jutustuse laad on melanhoolne ja ilus. Mõisate maailm on mitmekeelne, näiteks kui Liza kirjutas armastuskirja aedniku pojale, kellega ta armatses mõisa pööningul, siis ta kirjutas temale saksa, vene, prantsuse ja eesti keeles (tõsi küll eesti keeles ta kirjutas Ärra unnusta mind mitte). Mõisnikud räägivad ja saavad aru eesti keelest, aga meelsamini nad räägivad saksa või prantsuse keelt. Eesti keel on nendel maarahva keel. 

Eriti ilusti kujutati mõisaelu argipäeviti. Korstnates tõuseb kuldne suits ja inimesed rühmavad viinaköögis, piimaköögis ja triiphoones. Triiphoones on tõeline Aafrika, sest seal kasvavad palmid, apelsinipuud, hüatsindid ja viinamarja kobarad. Kevaditi aednik Anton lõikab esimesi spargleid härraste lauale. Vana Anton saab alati aru, mis probleemid saksu vaevavad. 

Ikkagi on õhus mitmesuguseid pingeid: mõisnikud teavad, et nende eluvorm on hukule määratud: nad ei taha töötada ja nad elavad kui parasiidid (sellel moel Liza kritiseerib eakaid vanemaid ja tahab tööle minna kui eestlased). Vanemad teavad et mõisad lähevad varem või hiljem talumeeste kätte. Lisaks sellele vanemad hoitavad Liza: “Vaata et endale Eestimaalt meest ei võta!” Aga Lizal on erinevad mõtted. Ta mäletab, kui tugevad olid aednikupoja käed, kuidas ta lõhnas mulla ja sõnniku, lillede ja jaheda tiigivee järele ja kuidas ta oli tõeline silmarõõm, viks ja korralik poiss ilusa näoga...  

Von Grünewaldti pere tahaks linnas elada, aga nad olid vaeseks jäänud ja nendel pole maja Tallinnas nagu teistel mõisnikel. Ikkagi nad külastavad Tallinnat. Lizale teekond on kannatus. Samad asjad juhtuvad uuesti: Stude ekleerid, vanad igavad majad, igav õmblejanna, nõmedad buršid Helmuth ja Franz… Liza ema ei usu, et eestlastel võib olla kirjandust, kõige rohkem see on lehmkirjandust. Kui nad olid kontserdil ja kuulasid Sibeliuse “Luik”, ütleb ema, et selline ebakultuurne muusika paneb tal pea valutama. Liza räägib, et Revalis on ikka veel keskaeg. 

Raamatu eelviimase osa nimi on Deutschland, Saksamaa. Liza räägib kui unes minevikust Eestis, õnnelikust elust mõisa verandal ja käsitleb Eesti traagilist ajalugu. Liza tõeline elu oli Eestis, kõik seejärel oli ainult uni. Ta igatseb tagasi Eestisse mõteldes, et see muldade lõhn on minus. Raamatu lõpus Liza poeg Neo räägib elust Eestis ja Saksamaal. 

Õnnepalu raamat “Klaasveranda” on ilus ja liigutav. See räägib tabavalt Eesti ajaloost isikuloo kaudu. Raamatu vaatenurgad on huvipakkuvad ja ettenägematud. Raamat on ka tark ja kultuurne. Ma mõtlen, et see on tulevane klassik. Raamatu kujundus on ka suurepärane: lehikud on koorevärvised ja pildid seepiapruunid. Raamatus on ka cd-plaat, kus autor lugeb poeemi. 

Tallinna saksa teater