See võrratu teos on kirjutatud Ovidius Naso “Metamorfooside” vaimus ja niimoodi see kuulub fantaasiakirjanduse traditsiooni, kus vormimuutusel on keskne roll. Heinsaare raamat on raamatuna eriti peen: see on trükitud koorevärvilisele paberile ja selle seas on ka sinised, hallid, seepiad ja oranžid lehed. Priit Pärna illustratsioon on lopsakas ja rikkalik, nii et raamatut on juba rõõm käes hoida. Trükitöö on teinud Tallinna Piiblitrükikoda. Suurepärase tõlke eest vastutab Hannu Oittinen. Arvatavasti avaneb eesti lugejale rikkalik viidete maailm, kuid isegi ilma selle teadmiseta on teos ühtaegu lõbus ja sügav.
See raamat on novellikogu. Lood sünnivad nii, et ebatavaline ja ähvardav loodus sekkub ootamatul moel erinevate Eesti meeste ellu. Peategelased on muuhulgas "pooleldi tööle võetud loomade topistaja", "helilooja-geenius", "filmimasina operaator", "väikeste korterite planeerija" ja nii edasi. Äkki avaneb nende hallis igapäevaelus täiesti ootamatu mõõde, kus neil on vabadus oma unistusi ellu viia või millesse nad tahtmatult on tõmmatud. Erootiline meeleolu jookseb kogu teose vältel, kuid raamatu armumängud on ennekõike humoorikad ("Himu karm leek põletas kogu armastusreservi tuhaks"). Aga absurdi maailma kirjeldatakse nii, et see tundub üsna reaalne. Lühijuttudest õhkuvad ka autori põhjalikke teadmisi kultuurist.
Ehk eeskujuks kokkuvõte novellist "Kui Hermann õitseb". Igal kevadel ärkab Tartus hall arhivaar Hermann Vahtra imeliku vajaduse järele. Nii nagu suur ja mitmevärviline liblikas, kes on aastate jooksul oma hinge põhjal jõudu kogunud ja loobub nüüd nukust ja purskub valla. Je dois aller à Langres! heliseb tema sees ja nii lahkub ta Riia, Berliini, Düsseldorfi ja Luksemburgi kaudu Langresisse. Linnas ootab sadu inimesi teda, igaaastast külalist Eestist. Tal on kombeks kõndida kinni seotud silmadega, klarnetit mängides kahe kirikutorni vahel pinguletõmmatud köiel (siin on viitamine Jaan Krossi romaanile "Kolme katku vahel"). Pärast seda korraldab linnarahvas tema auks peod. Lisaks sellele pakub lopsakas pagarimoor Hermannile omade hõrgutisi igal aastal. Selle tegutsemise tulemusel kasvab pagarite peres juba kaheksa Hermanniga sarnast last (ehkki pagar vehkis Hermanni järel jaamas pussnoaga). Tartusse naastes on ta jälle "triviaalne ja halli välimusega mees". Naine tervitab teda, öeldes: "Sind siga!" Aga mees hundipassi ei saa. Halvakspanuga köögi poole noogutades naine andis mõista, et ahjus ootab jahtunud söök. See on tõeline armastus!
Lood on üks lõbusam kui teine, kuigi need on absurdsed, on nad samal ajal ka sügavad. Teost on lihtne lugeda ja see on kaasakiskuv. Arvan, et see raamat on väga eestlik, kuid samas ka maailmakirjandus. Raamatu meestüüpide seast leiab iga lugeja endale tuttavat tüüpi. Teose naised esindavad ebatavalist ja ähvardavat loodust. Võib-olla on see ka tõsi …
Huumorist hoolimata on Heinsaare raamatu alatoon melanhoolne. Puuduvad õnnelikud lõpud, inimelu on osa kaootilisest looduse tsüklist, kus on vaid põgusad rõõmuhetked. Inimkonna olemus on tühjus ja tarbetus, mis aga osutub omamoodi valgustuse kogemuseks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti