Ma lugesin Karl Ristikivi teose “Rohtaed” umbes kolmkümmend aastat tagasi, ja tollal see eriti mulle meeldis, aga ma kahjuks unustasin miks. Kerttu Mustonen oli teinud raamatu soomekeelse tõlke aastal 1945. Mustonen oli tuntud soome šlaagrite sõnade kirjutaja, näiteks “Äänisjärve lained”, “Laulev süda” ja “Sellepärast ma olen kurb” on tema kirjutanud.
“Rohtaed” on väga klassikaline romaan ja see on viimane osa kirjaniku Tallinna triloogiast, mis kirjeldab eesti linnaharitlaste kujunemist. Ma vaatasin eesti keele ja kirjanduse õppekava gümnaasiumis ja märkasin, et Ristikivi teosed on ka õppekavas (“Hingede öö”). Suvel ma tahtsin vana lugemiskogemust uuendada ja ma ei olnud pettunud. Eriti liigutav oli õpetaja elukaare kirjeldus. Raamatu peategelane Juulius Kilimit pole nagu õpetaja Laur “Kevades”, sest Juulius on vastuoluline ja traagiline figuur.
Raamatu süžee on järgmine. Teose peategelane Juulius Kilimit jääb vaeslapseks (tema isa oli koolmeister) ja ta peab talumajas oma onu juures elama. See maaelu on poisile raske, sest et onu ei saa aru Juuliuse eripärast, aga temast saab tasapisi hea talutööline. Ta hakkab ometi Tallinnas koolis käima ja elab mamma Neideri pansionis. Linnas saab ta aru, et on vaimu poolest linlane ja on innukas uusi asju õppima. Eriti ajalugu, nii ladina kui kreeka keeled on tema huviobjektid. Onu rahast enam Juuliusele ei piisa (ta kahtlustab onu oma isa pärandi omastamises) ja ta peaks maale tagasi tulema, mida ta ei taha. Nii hakkab ta Tallinnas aiandis tegutsema ja samal ajal õppima.
Linnas algab ka Juuliuse pereelu: ta abiellub mamma Neideri tütre Emmiga. Nende abielu ei ole õnnelik ega õnnetu, sest abikaasade huvid on väga erinevad: Juulius elab enda mõistuse Arkaadias Rooma poeetidega, Emmi tegutseb nende aias, suhtleb sugulastega ja hoolitseb pere toidumajanduse eest. Suur katsumus on Emmi raseduse katkemine ja teadmine, et ta ei saa enam lapsi. Nad otsustavad adopteerida kaks last: Liina ja Valeeriuse. Valeerius on Juuliuse käli vallaslaps.Vanemad hoolitsevad oma laste eest hästi, kuid ei suuda neid tõeliselt armastada.
Raamat kirjeldab palju Juuliuse tööelu. Alguses ta ei armasta oma tööd, sest ta ei saa oma õpilastega ühendust ja mõtleb, et pärleid sigade ette heidab ja ta põgeneb luulemaailma. Tasapisi kujuneb ta heaks õpetajaks ja on raamatu lõpus oma ametiga üsna rahul. Ta pole oma lastega nii rahul: Liina suhted vanematega on külmad, tal läheb koolis ja tööelu hästi, aga südames ebaõnnestunud, aga südameasjades ei lähe hästi. Valeerius elab kunstniku elu, kirjutab omapärase luulekogu ja üritab end tappa. Juulius püüdis oma poega kasvatada väikeseks roomlaseks, aga edutult. Raamatu lõpus Juulius märkab, et tema oma rahvapärane luuletus on koorile kirjutatud ja see saab laulupidudel suure edu, kuigi ta peab end klassikaliseks poeediks. Teos lõpeb peategelase surmaga.
Üks raamatu suurtest teemadest on idealismi ja realismi kohtumine: Juulius tahab, et tema elu oleks ilus ja vaimselt rikas. Sellise elu eelduseks on klassikaline haridus. Tema jaoks antiik on eeskujulik. Juuliuse tragöödia on see, et ta elab naisega, kelle huvid on täiesti mujal. Emmi kannatab ka selle pärast, et tema mees ei vasta tema ootustele. Emmi maailm on põld, Juuliuse rohtaed. Juuliuse klassivend Kuuse sõnastab selle probleem järgmisel viisil: "Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda." Ma arvan et Juulius on autori alter ego, kes unistab vaimsemast Eestist, rohtaiast.
Ristikivi romaanis inimese unistused ei täitu, aga need täidetakse muul viisil. Ma mõtlen et autor tahab, et lugeja peab olema truu oma nägemusele. Voltaire kirjutas “Candides” et il faut cultiver son jardin, inimese peab ise oma aeda harima. Elu tuleb teha parimaks võimalikuks nendest lähtekohtadest, mis inimesel on. “Rohtaed” tegeleb suurte teemadega, raamatu jutustamisstiil on eriti realistlik, aga lugeja avastab metafüüsikat ridade vahelt.
