Eestin runotar

Jos olisi lukuhaaste "Kirja, jonka olen aina halunnut lukea", kuuluisi Eestin runotar (Porvoo 1940) ehdottomasti niihin. Uskaltauduin tilaamaan kirjan netistä, mitä en yleensä juuri koskaan tee, koska antikvariaateissa sirkuleeraaminen on mielenkiintoisempaa. Kirjaa en ole koskaan nähnyt missään myytävänä. Yllätyksenä tuli se, että teoksen etulehdellä on omistajakirjoitus Kaisu-Mirjami Rydberg 1941, ja kirjanmerkkinä samalta vuodelta oleva matkalipun kanta. Rydberg kuului aikanaan kuutosiin, sosdempuolueesta erotettuun ryhmään, joka sodan aikana ajoi myöntyväisyyspolitiikkaa Neuvostoliiton kanssa. Tähän ryhmään kuuluivat mm. sellaiset epäilyttävät poliitikot kuin Cay Sundström ja Johan Helo. Rydberg oli vankilassa maanpetoksesta, mutta istui myöhemmin vihreällä oksalla mm. Kansankulttuurin kirjallisena johtajana ja SNS-lehden päätoimittajana. Rydberg oli myös aktiivisesti ajamassa sotasyyllisyysoikeudenkäyntejä. Neuvostovalta, jota Rydberg ja hänen hengenheimolaisensa (meillä myöhemmin taistolaiset, kulttuurivihkolaiset, agitprop-väki yms.) ihailivat, tuhosi monen Eestin runottaressa esiintyvän kirjailijan elämän. 

Antologian toimitti Elsa Haavio (myöhemmin Elsa Enäjärvi-Haavio), merkittävä tiede- ja naisasianainen sekä suuri estofiili. Jos haluaa saada hyvän kuvan Suomen sivistyselämästä 1930–1940 -luvuilla, kannattaa lukea Katarina Eskolan toimittamat Elsa Enäjärvi-Haavion ja Martti Haavion kirjeenvaihto ja päiväkirjat (Kahden, Itään). Antologian suomentajat edustivat myös kirjallisuutemme kirkkainta kärkeä (Manninen, Harmaja, Jylhä, Kallas, Mustapää, Tynni, Vaara ja Viljanen). Viron kulttuuri ja kieli innoittivat tuolloista sivistyneistöämme merkittävällä tavalla. Runoantologian toimittaminen oli merkittävä kulttuuriteko myös siksi, että teoksessa oli varsin laaja katsaus Viron runouden vaiheisiin ja runoilijoiden taiteelliseen kehitykseen. Ensimmäinen esitelty runoilija on virolaisen kansallistunnon papitar Lydia Koidula ja viimeinen Betti Alver. 

Elsa Haavio toteaa johdantoesseensä lopussa, että "Viron lyriikan tie on ollut kulkua kohden taiteellista herkkyyttä ja muotokeinojen hallintaa, jaloa inhimillisyyttä ja kehittynyttä henkistä kulttuuria." Virolainen runous on vilkkaampaa ja värikkäämpää kuin suomalainen, Eino Leinon sanoja käyttäen se on syntynyt pystymmän auringon alla. Viron raskas historia saksalaisten ja venäläisten ikeen alla, kirjakielen myöhäinen vakiintuminen ja vironkielisen sivistyneistön voimakas nousu itsenäistymisen jälkeen leimasivat virolaista runoutta ennen toista maailmansotaa. 

Teoksessa esitellään seitsemäntoista runoilijan elämänkerta ja tuotantoa. Mielenkiintoisimmat runoilijat nykylukijalle ovat Ernst Enno, Marie Under, Johannes Barbarus, Heiti Talvik ja Betti Alver. Barbaruksesta tuli Viron nukkehallituksen pääministeri ja hän ampui itsensä 1946. Heiti Talvik on Viron kirjallisuuden myytinomainen hahmo, joka kuoli karkotettuna Tjumenissa 1947. Haavion essee on varsin perusteellinen, hän on lukenut esittelemiensä runoilijoiden tuotannon ja on perehtynyt heidän elämänvaiheisiinsa varsin analyyttisesti. Käännösten kieli on edelleen miellyttävää luettavaa.

Vapautuminen

Löi Jumalan vitsat vesiin,

lens rantaan hylkyni vain.

Pois Kiusaaja erkani, esiin

lihan vallasta sieluni sain.

Sydämeltäni sinetti, suuni

lakka punainen irroitetaan.

Ovat kantele kylkiluuni

ja ne vartovat Soittajataan.

(Heiti Talvik)

Katajanummella

Vieno, hellä peittää

maat jo hämy yön,

heinään kaste heittää

helmivyön.

Siinto päällä pääni

kuulas, pohjaton.

Yksin käyn, jok´ ääni

kuollut on.

Ruskon suuri, kumma

roihu lieskaa lyö.

Katajiston tumma

kaihtaa yö.

Hiljaa meren soitto,

kohu aallokon

soi vain loitto, loitto,

loputon.

(Villem Ridala)

Miehet

Viktor Jerofejevin kirja Miehet (Keuruu 2005) vie lukijansa venäläisen kulttuurin (ja myös mieskulttuurin) syövereihin. Jos tästä kirjasta ei vielä saa kylläkseen, kannattaa jatkaa tekijän Venäläisen sielun ensyklopediaan, jossa ehkä vielä syvemmällä rämmitään venäläisyyden rimmessä. Jerofejev on Venäjällä jonkunkaltainen skomoroh, valtaa herjaava ilveilijä, jolla on kuitenkin hyvä suhde Putiniin ja joka kuuluu Venäjän kulttuurin nomenklatuuraan siitä huolimatta, että hän pilkkaa sitä armotta. Jerofejevin suurin trauma lienee se, että venäläinen intelligentsija sen vanhassa merkityksessä on kuollut: 20 miljoonaa koulutettua ihmistä on lähtenyt Venäjältä Neuvostoliiton romahduksen jälkeen, ja jäljelle jääneet antavat manipuloida itseään, eivätkä tarvitse enää perinteistä sivistyneistöä, koska sen tarpeet ovat redusoituneet aineellisiin arvoihin. He ovat myös saaneet sen mitä halusivat: autoritaarisen johtajan. Jerofejev ennustaa, että tšetšeenijohtaja Ramzan Kadyrov olisi venäläisille sopiva Putinin seuraaja.

Kirja alkaa aamuerektiota laajasti kuvaavalla luvulla Aamun ihme (Aamuerektio on Jumalan sinettisormus) ja päätyy miehistä kauneutta analysoivaan lukuun Miesrikkaus. Kirjassa käsitellään mm. Francis Baconia, Fjodor Dostojevskiä, Aleksandr Solženitsyniä, James Bondia, Vladimir Majakovskia, Vladimir Iljitš Leniniä, Mihail Bulgakovia, Mihail Lermontovia ja Alfred Schinttkeä. Viimeksi mainittu säveltäjä on ainut henkilö James Bondin ohella, josta kirjailijalla on pelkkää hyvää sanottavaa, muiden merkkimiesten puolivillaisuus tuodaan armotta esille. Tekijän tyyli on lyhyt, ja monet lauseet ovat jo sinällään mietelauseita tai anekdootteja. 

Tekijän kuva venäläisestä miehestä on kovin surkea. Miehet ovat kotitossuissaan eteenpäin raahustavia, likaisia, alkoholisoituneita ja väkivaltaisia surkimuksia. Alkoholi, seksi ja tupakka ovat ainoat voimat, jotka kannustavat heitä eteenpäin. Miehet ovat pässejä, joita voivat rakastaa vain vinksahtaneet...sodomistit. Tämä pässiys on myös leimannut koko venäläistä kulttuuria (meillä on pässimenneisyys). Toisaalta kirjan nimi on neutraali Мужчи́ны eikä Мужики (äijät), joten positiiviselle miehisyydelle löytyy teoksessa myös tilaa, tosin se on usein fyysistä laatua, mikä ehkä kertonee paljon miehenä olemisesta.

Kirjan lukijalle suosittelen lähilukemista, koska luvut on pakattu täyteen Venäjän historiaa ja sen erilaisia hahmoja. Suosittelen myös kriittistä lukutapaa, koska Jerofejev kärjistää kaiken sanottavansa. Jos olet herkkä mimoosa-lukija, älä avaa tämän tekijän kirjoja ollenkaan, vaan keskity vaikkapa Tšehovin näytelmiin, koska niistäkin avautuu laaja näkymä venäläiseen sieluun, kuitenkin ilman karkeuksia.

Minua kosketti kirjassa erityisesti se, kuin tosia ja syviä monet kirjailijan ajatukset olivat. Esim. luvussa Jos olisin puolalainen... Jerofejev kuvaa kahta toisistaan täysin poikkeavaa kulttuuria, joilla on ollut kuitenkin yhteinen, raskas historia. Tuo luku on hyvin mielenkiintoinen myös meidän suomalaisten kannalta. Solženitsynistä hän toteaa, että tältä puuttuu bondilainen ja gagarinilainen hymy ja että tätä luonnehtii venäläinen yrmeys, itseironian puute ja venäläinen seksuaalinen tunkkaisuus. Karun tuomion saavat myös Majakovski (1900-luvun kuollein venäläinen runoilija) ja Jevtušenko (lapsellinen kuuluisuudenhimo oli hänen luonteensa määräävin piirre). 

Poliitikkoihin kirjailija ei puutu muuten kuin venäläisten kirjailijoiden kautta, jotka kuitenkin olivat yleensä aina myös poliittisia hahmoja. Kirkon tekijä jättää kumma kyllä rauhaan, vaikka ortodoksikirkko on iät ja ajat ollut vallanpitäjien sylikoira, eikä se käyttänyt 1990-luvulla etsikkoaikaansa uudistuakseen ja tukeakseen Venäjän kansa uskonnollis-moraalista jälleenrakennustyötä. 

Lenin on maailman inhimillisen riittämättömyyden nokkamies. Kaikkien maiden kusipäät, liittykää yhteen!

Toisenlainen venäläinen mies: Ruhtinas Felix Jusupovin muotokuva
(Valentin Serov)

 

Rajasta etelään, auringosta länteen

 

Pretend you're happy when you're blue
It isn't hard to do

Haruki Murakamilta on julkaistu suomeksi kolmetoista teosta, mikä kertonee vankasta lukijakunnasta. Itse tartuin teokseen siksi, että lukupiirissä luetaan nyt rinnakkain Rouva Bovarytä ja tätä Murakamin teosta: kummatkin kirjat ammentavat aviorikoksen sameista vesistä. Klassinen lisä (ehkä myös kaikkein parhain) tähän teemaan olisi vielä Anna Karenina. Yleensä näissä pettämiskertomuksissa päähenkilön harmaata arkea tulee piristämään joku tajunnan sumentava sankari, mutta Murakamin teoksessa apu löytyy lapsuuden ihastuksesta, jonka tenhovoima kasvaa teoksen myötä maagisiin mittasuhteisiin. Minusta kirja oli outo, mutta kuitenkin jotenkin tenhoava. Japanilaisen estetiikan termejä käyttääkseni kirja on samalla wabi ja sabi - karu ja surullinen. Kirjasta ovat postanneet mm. Kirja vieköön ja Opus eka.

Kirjan päähenkilö, baariyrittäjä Hajime elää menestyvää liikemiehen elämää vaimonsa ja kahden lapsensa kanssa. Varakas appi on auttanut bisneksen alkuun, jota Hajime hoitaa menestyksekkäästi lahjakkuutensa ansiosta, mutta tuella on myös hintansa: hän joutuu sijoittamaan varojaan apen hämäräpuuhiin. Hajimen elämä pyörii työn, uimahallin, kodin ja perheen huvilan ympärillä. Kuitenkin: yksi sinulta puuttuu, ja sen mukana kaikki.

Kirjan alussa kuvataan varsin seikkaperäisesti Hajimen nuoruudenrakkauksia, joista yksi nousee kaiken yläpuolelle. Polion rampauttama Shimamoto on Hajimen suuri rakkaus, joka ilmestyy vuosikymmenten jälkeen Hajimen tyylikkääseen jazzbaariin. Shimamoton ympärillä kaikki on salaperäistä ja tainnuttavan ihanaa. Hajime on valmis vaikka kuolemaan nuoruudenrakastettunsa kanssa. Tämä pelehdintä vieraan naisen kanssa ei tietenkään jää huomaamatta Hajimen puolisolta Yukikolta, vaan pariskunta päätyy lopulta ota tai jätä- tilanteeseen. Kirjan yksi parhaimpia kohtia on kirjan lopussa oleva pariskunnan aviodynaaminen neuvonpito. Vällyjen alla piehtaroimisen ja varpaiden imeskelyn olisi kirjailija sen sijaan voinut jättää pois, koska ne vaikuttivat jotenkin päälle liimatuilta. 

Kirjassa oli uskottavasti kuvattu miehen sielullista autioitumista ja yritystä päästä siitä eroon. Hajime haluaisi löytää todellisen itsensä, muttei kykene siihen, ei edes rakastajattarensa avulla. Keskeisenä osana ongelmavyyhteä oli se, että päähenkilö koki vahingoittaneensa kaikkia nuoruutensa rakastettuja jollain tavoin. Päähenkilö riippuu sairaalloisella tavalla menneisyydessään ja syyllisyydessään, ei anna itselleen anteeksi eikä katso eteenpäin. Armo on tekijälle tuntematon käsite. Nat King Colen laulun sanat tuntuvat seuraavan Hajimen koko elämää, johon ainoastaan Shimamoto hetkeksi tuo toisenlaista sisältöä. 

Teoksen japanilaisuus heijastui hyvin työ- ja perhe-elämän kuvauksesta. Muodollisuus, hierarkkiset suhteet ja suvun merkitys välittyivät lukijalle hyvin. Toisaalta päähenkilö on hyvin länsimaisesti orientoitunut: hän ajaa BMW:llä, osaa eritellä Lisztin teosten tulkintoja ja jazz-musiikki seuraa kaikkia kirjan avaintapahtumia. Metafyysistä aspektia teoksessa ei ole, mutta salaperäisiä tapahtumia kylläkin. Esim. kirjan viimeinen lause avaa monenlaisia tulkintoja.  

Miks eesti keel mind rõõmustab?

Põhjamaal elas kolm venda.

Esimene vend rändas Venemaale ja temast sai kaupmees.

Teine läks Turjamaale, sai sõjamees 

Kõige noorem vend lendas Põhja kotka seljas Virumaale, 

rajas riigi ja sai kuningaks. See oli vana Kalev.

Need Kalevipoja värsid olid esimesed eestikeelsed sõnad, mida ma õppisin kuuskümmend aastat tagasi. Koolipoisina ma üritasin kasutades sõnaraamatut lugeda Kalevipoega, aga see oli muidugi liiga raske ülesanne. Otsustavat rolli minu estofiili elus mängis Ants Orase raamat Eesti saatuslikud aastad 1939–1944, kus Oras kirjeldab kadunud Eestit, mis oli kui merre vajunud Atlantis, võimas, rikas ja imeline riik. Eriti liigutav oli tollase Tartu akadeemilise elu kujutus. Sellise eluvormi täieline vastand oli pärast seda venelaste sissetung ja nende nõukogude eluvorm, mis nad peale sundisid. Seda tragöödiat kujutas suurepäraselt ka poola kirjanik Czesław Miłosz oma raamatus Vangistatud mõistus. Hiljem mõistsin, et Eesti polnud tollal ainult paradiis, sest Pätsi valitsus ajas väga rahvuslikku poliitikat ja Eesti oli autoritaarne ühiskond.

1970. aastatel Soomes mõeldi (igal juhul mõned meie poliitikud), et Nõukogude Vabariik on igavene, ja Eesti saatus oli uppuda nõukogude rahvaste merre. Eriti meie kommunistid rääkisid, et Eesti pole “Viro” aga “Eesti” ja eestlaste suurim õnn on olla Nõukogude kodanikud. Soomlaste enamus õnneks seda ei uskunud. Ma mõtlesin tollal endamisi, et see päev, mil eestlased on jälle vabad, on minu õnnepäev. Õnneks ma nägin selle päeva!

Ma hakkasin palju lugema Eestist ja eesti kultuurist, aga varsti ma olin lugenud peaaegu kõik soome raamatud Eestist. See mida ma nüüd eriti kahetsen, et tollal ma ei hakanud eesti keelt õppima: kui palju paremini ma oleksin saanud eesti elust aru, kui oleksin õppinud varem eesti keelt! Aastakümned ma lugesin palju Eestist ja käisin palju ärireisidel Eestis, aga ma ei osanud eesti keelt rääkida: küll oli halb, sest ainult keel on eesti kultuuri ja elu võti.

Kolm aastat tagasi ma hakkasin aktiivselt rahvaülikoolis, veebis ja suvekursustel eesti keelt õppima. Kui ma pensionile siirdusin kaks aastat tagasi, ma hakkasin veel aktiivsemalt eesti keelega tegelema, mis on eriti minu elu soodustanud: targad, ilusad ja toredad õpetajad, lõbusad kursusekaaslased (nad on vanad aga nupukad!), uued sõbrad ja maailmapildi rikastamine. Eesti keel tähendab mulle siis jõukust. Eesti keele õppimine on mulle mõistuspärane väljakutse ja mulle on tähtis, et ma võin katkematult õppida uusi asju. Tahaksin vabalt eesti keelt rääkida ja lugeda, aga see on raske - selle eest hoolitsevad käändevormid, sõnavara, rektsioonid, poolpikad täishäälikud, peenendus...  Eesti keel on tõeline väljakutse, kuigi soomlane alguseks mõtleb, et see on kukepea. Asi ei tõesti ole nii. 

“Miks eesti keel mind rõõmustab” on selle kirjutise pealkiri, mis on need rõõmu põhjused? Eesti keel on avanud mulle näiteks Eesti kirjanduse maailma. Mehis Heinsaare absurdsus, Indrek Hargla põnevus, Tõnu Õnnepalu sügavus, Andrus Kiviräha nali ja Maimu Bergi kriitilisus on mind väga palju rõõmustanud. Ma usun, et Eesti kirjandus on enam vahelduv kui Soome ja kirjanduslik mõttevahetus rikkam. Emakeele seisund on Eestis püha asi, kui vaid meil Soomes oleks ka! Minu lugemisprogrammis on eesti Piibel, Kalevipoeg, Tuglase Väike Illimar, Tammsaare Tõde ja õigus, Heiti Talviku luulekogud...Minu elust ei piisa nende lugemisele, aga ma tean, et varaait on iga päev lahti. Keeleoskuse kasvamise mööda kasvab ka muu kultuuritundmus. Nüüd ma tean, kes oli või on Helgi Sallo, Albina Kausi, Tiit Sukk, Ervin Abel, Harri Vasar, Curly Strings, Tujurikkujad… Eesti kultuur on tõeline küllusesarv.

See on tulnud mul üllatusena, kui rikas ja mitmekiuline Eesti kultuur on, sellest hoolimata, et riik on väike. Ma olen lugenud palju Eesti arhitektuurist ja maalikunstist, kust leiab nii rahvusvahelisi kui rahvuslikke teemasid. Näiteks nõukogude ajal töötasid Eestis arhitektid, kes olid ka rahvusvaheliselt tipptasandil, nii kui Vilen Künnapu, Raine Karp ja Valve Pormeister. Eesti folk-, jazz- ja ooperilauljad on kõrgetasemelised ja huvitavad. On ka tähtis ja imetlusväärne asi, et ERR katkematult teeb erinevaid saateid Eesti kultuuritegelastest. 

Saksa kultuur on olnud minu elu suur armastus, ja Eesti ja eesti keel on mulle palju õpetanud saksa elust ja mõjust. Kui ma provotseerin, siis tšehhid on slaavlaste parandatud väljaanne ja eestlased soomeugrilaste Saksa tõttu. Saksa jäljed on nii sügavad Eesti mullas. Saksa laensõnade kihistused on eesti keeles mitmekülgsed: kui ma näen sõnad tisler, tekk, vorst, peegel...ma oskasin neid tõlkida ilma eesti keelt oskamata. Sõna, nagu ettepanek paljastab saksa eeskuju Vorschlag. Saksa keel on mõjutanud juba eesti lauseehitust. Eesti linnakultuuri pärlid Tallinn ja Tartu on olemuselt saksa linnad, ja saksa keel oli eesti haritlaskonna kodune keel 20. sajandini. Eestlaste suhe sakslastega on üks eesti kultuuri ja elu keskne põhjus. Minu sakslaste ülistamine ei jäta välja eestlaste oskust ja eneseohverdust ehitades Eesti kultuuri.

See mis mind liigutab Eesti ja Soome kultuurides on meie võime ellu jääda ja isegi hästi elada suurte naabrite vahel. Väikerahvaste vägi on nende kultuuris ja emakeeles. Keel kannab kultuuri ja kultuur kannab inimesi. See on põhjus, miks eesti keel mind rõõmustab. 

Maalaisleipä

Leipä on koristeltu mise en abyme-motiivilla

Adventin lähestyessä sopii leipoa tätä jouluhenkistä leipää, joka on oivaa ja helppotekoista. Idea on Chefkoch.de -sivustolta (Meggixx), jota olen hieman muokannut. Kyseessä on pataleipä, mutta itse leivoin sen ihan tavalliseen tapaan korissa kohottamalla. Ainekset ovat seuraavat:

200 g ruisjauhoja

200 g spelttijauhoja

200 g grahamjauhoja

200 g vehnäjauhoja

3 tl suolaa

(hieman leipämaustetta)

3 hyppysellistä askorbiinihappoa (ei pakollinen)

2 kourallista auringonkukansiemeniä

2 kourallista seesaminsiemeniä

1 kourallinen saksan- tai hasselpähkinöitä

1 kourallinen kuivattuja karpaloita

puoli pakettia hiivaa tai koko pussi kuivahiivaa

1 tl hunajaa

640 ml kädenlämpöistä vettä

(Nuo kouralliset voit korvata muillakin leipään sopivilla aineksilla).

Sekoita hunaja ja hiiva veteen, jonka jälkeen alusta siihen jauhot. (Kuivahiivankäyttäjät sekoittavat hiivan jauhoihin). Riittää kunhan taikina on hyvin sekaisin, mitään nujertelua ei tarvita. Laita taikina jääkaappiin tai parvekkeelle kelmulla peitettynä lepäilemään ja tekeytymään yön yli. 

Tuo taikina aamulla tupaan ja anna nousta astiassaan kaksi, kolme tuntia. Jauhota sitten leivinpöytä kevyesti ja laita taikina pöydälle. Taittele taikinaa kevyesti sisäänpäin kuin kirjekuorta, mutta älä alusta siihen enää lisää jauhoja. Muodosta soma pallo, ja laita se ehjä puoli alaspäin jauhotettuun koriin tai kulhoon, ja anna nousta noin tunti. Laita uuni 250 asteeseen, kumoa leipä pellille ja paista 10 minuuttia. Laske sen jälkeen lämpöä 230 asteeseen ja jatka paistamista noin 45 minuuttia tai kunnes leivään kylkeen pistetty kinkkumittari näyttää 96 astetta. Kypsä leipä kumisee koputtaessa. Anna sitten uunista otetun leivän seistä ainakin tunti ritilällä ennen kuin alat sitä leikata.

Jos teet leivän padassa, paista 7 minuuttia 250 asteessa kansi päällä ja sitten 35 minuuttia 230 asteessa edelleen kansi päällä, jonka jälkeen vielä 15 minuuttia samassa lämmössä ilman kantta. Vuoraa pata leivinpaperilla!

Tämä leipä maistuu erinomaiselta voin, juuston ja marmeladin kanssa (vaikka aprikoosimarmeladin). Leipää syödessä täyttyy mieli kiitollisuudella siitä, että leipää on pöydässä. Viiniksi vaikkapa Gewürztramineria, musiikiksi iloista alppitunnelmaa... 

Venäläistä teetä

Korkeasti pyhitetty metropoliitta Panteleimon, kuten hänen virallinen arvonimensä kuuluu, on kirkollisen uransa lisäksi kirjoittanut paljon dekkareita. Luin hänen vuonna 1999 julkaistun romaaninsa Venäläistä teetä (Juva 1999), jossa hän kuvaa fiktion muodossa opiskeluaan 1970-luvulla brežnevinaikaisessa Leningradin Hengellisessä Akatemiassa ja Seminaarissa. Kaupungissa käyneet muistanevat ehkä Nevskin päässä, aivan Moskva-hotellia vastapäätä sijaitsevan Aleksanteri Nevalaisen luostarin alueen, jossa Akatemia sijaitsee. 

Kirjan ansioita ovat elävä neuvostoajan kuvaus ja paikoin kriittinen kirkollisen sekä poliittisen elämän tarkastelu. Nuhjuiset nurkat, kauppojen olemattomat valikoimat, virkavaltaisuus, venäläisen sielun liikkeet ja teenjuonnit keittiönpöydän ääressä on uskottavasti kuvattu. Tuolloin Neuvostoliitossa käyneet tai työskennelleet voivat lukiessaan todeta, että noinhan se silloin juuri oli. Paikoitellen kirja nousee siiville, varsinkin Dostojevskin avustamana, mutta tippuu pian alas, koska ongelmana on kerronnan fokuksen puute. Kirjassa on oikeastaan vain yksi kehityskertomus (ei päähenkilön) ja lukematon määrä fragmentinomaisia henkilöhistorioita, joista tosin avautuu neuvostoelämän kirjo. Oli aika yllättävää, että kirjassa ryypätään, harrastetaan haureutta, itsetyydytystä, puhutaan homoseksualisuudesta ja pedofiliasta. Odotushorisontti oli hieman korkeammalla, vaikkakin em. teemat kuulunevat klassisiin kilvoittelukertomuksiin.

Odotin päähenkilön Pekka Sarion hengellisen kasvun kuvausta, ortodoksisen spiritualiteetin kriittistä analyysiä ja Venäjän sielun etsimistä, mutten sitä oikein löytänyt. Naiskuvat olivat hiukan ohuita ja kliseisiä, miehissä oli hieman enemmän ytyä. Teologisista mietteistä jäi mieleen uniaattien problematiikan käsittely ja ortodoksikirkon ikiaikainen viehtymys kiehnätä vallan jalkojen juuressa. Voi vain todeta, että kuinka paljon paremman kirjan tästä olisi saanut toimittamalla, mutta luultavasti WSOY:n lehtorit eivät ole uskaltaneet puuttua piispan kirjoituksiin millään tavalla. Meillähän ortodoksit ovat hyvä vähemmistö, josta ei juuri poikkipuolista sanaa lausuta (kiitos siitä Hesarille!).

Lue kuitenkin kirja, jos haluat tunnelmoida menneessä Leningradissa. Kirjasta ovat postanneet myös Emmi ja bliablaqblog.

Synkkien virsien ilta

 

Espoon tuomiokirkossa on näin kirkkovuoden lopussa pidetty sunnuntaisin kanttori Petri Koivusalon ja Espoon mieslaulajien johdolla Synkkien virsien iltoja. Jos kirkon johto olisi tarkkakorvainen, löytäisi se näistä illoista ratkaisun moniin kirkkoa vaivaaviin ongelmiin: kirkko oli täysi, myös monilukuiset miehet veisasivat voimallisesti, ja henki liikkui kirkkosalissa. Kirkon pitäisi varoa sopuilun ja kiltteyden ansaa ja puuhailua kehällisten asioiden kanssa. 

Tunnin aikana veisattiin 11 virttä, mitään puhetta, hurskaita toivotuksia tai siunauksia ei ollut, vaan oltiin ihan musiikin ja Jumalan sanan varassa. Ilta alkoi virrellä Taas ahdistuksen alta huutoni kohoaa, ja päättyi seisten laulettuun Taivaassa, ratki taivaassa. Tähän väliin mahtui mm. valssin tahtiin veisattu Millainen on elämä? Kärsimysten täyttämä ja sydänjuuria ja muita sisäelimiä vavahduttanut Vihan päivä kauhistava. Raskaista aiheista huolimatta päädyttiin lopulta iloon ja kiitokseen (Kiitos, Karitsa kuollut). Illan rikkautta lisäsi seurakunnan vuorolaulu ja hienot virsien alkusoitot. En ollut ainoa, joka lopussa kaiveli nenäliinaa taskusta.

Missä tämän illan salaisuus piili? Miksi kirkosta lähtiessäni olin toivolla ja ilolla ravittu? Jos hengellinen laulu redusoidaan taizé-lauluihin ja virteen 600, niin kuljetaan kuin rammat. Nyt oli seurakunnan taivasikävä ja aikuisuus otettu todesta. Virret puhuivat synnistä ja kuolemasta, mutta antoivat myös vahvan toivon ja ilon. Uskon, että kaikki mukana olleet tunsivat olevansa luterilaisuuden ytimessä. 

   

Mardipäeva ja kadripäeva toidud

(Kuva: https://omamaitse.delfi.ee/artikkel/76434917/)

Laske sisse kadrisandid, kadri,

Kadril küüned külmetavad, kadri,

varbaotsad valutavad, kadri.

Laske sisse kadrisandid, kadri.

Nüüd ma tähistan kadripäeva ja mardipäeva arvuti ees ja loon eesti tuju kuulates Anna Kösteri Uni, tule silma peale ja Kadrilaulu ja Mardilaulu “Collage Kadriko” heliplaadilt: suurepärast eesti folkmuusikat! Ma kirjutan täna kadripäeva ja mardipäeva rituaalseist toitudest. Soomlastele need pühad on võõrad, ja meil on tollal kõigi pühakute päev.

Kui ma elasin Saksamaal, tähistati seal eriti mardipäeva: lapsed liikusid õhtusel ajal tänavatel ja parkides laternatega lauldes laule Pühast Martinist. Mardipäeva söök oli kindlasti hani, mis oli maitsestatud pujuga. Püha Martin oli nekrut, kes elas 4.sajandil Prantsusmaal Toursis. Kord nägi ta tee kõrval külmetavat kerjust. Kohe ta rebis mõõgaga pooleks oma mantli ja andis teise poole kerjusele. Järgmisel ööl ta nägi unes Jeesust, kellele ta oli mantli ära andnud. See on sarnane lugu kui legend Pühast Kristoforusest. Saksamaal tähistatakse mardipäeval eriti ristiinimeste vastutust vaeste eest.

Mardihani. Püha Martini elu oli eeskujulik ja tollal kiriku juhatus tahtis, et Martinist pidi saama Toursi piiskop, aga ta ei tahtnud seda. Sellepärast ta peitis end tallides, kus hanede lobisemine ta paljastas. Teine legend on selline, et kui Martin jutlust pidas, taarus hanekari kirikusse. See oli märk taevast, ja haned praeti suure rõõmuga. Mardihane koostisosad on hani (3-4 kg), kaheksa haput õuna, üks sidrun, soola ja must pipart. Samal ajal lihaga valmivad hanerasvas ka kartulid. Saksamaal süüakse mardihani punase peakapsa ja klimpidega. Mardipäevast algas varem ka paastuaeg. 

Seapea. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Minu kõrvus see toit on muinasaegne. Ma mäletan, kui Eesti ja DDR lihapoodide vaateaknail oli seapäid. See vaade ei olnud maitsev, aga seapeasült oli küll hea. Kui pea keedetaks ja liha tükeldataks, on see nüüdisinimesele normaalne toit. Teisiti on süüa ahjuseapead, mis alles on kõrvad, hambad ja kärss. Enne sööki peaks võtma lonksu viina...

Mardimaugud. Oli raske leida mardimaukude retsepti, niimoodi ma usun, et nüüd need vorstid ostetakse poest. Vorstide koostisosad on odrakruup, värske seapekk ja suitsupõsk, sibula, sool ja must pipar ja kuivatatud majoraan. Vorstinahk on seasool. Soomes on ainult jõuluvorst ja lihavõttevorst, aga ma arvan, et Eesti on tõeline vorstimaa ja vorsti süüakse enam kui Soomes. Vorstid, verivorstid ja seapead seonduvad viljakoristamisega. 

Karask. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit. Sellist leiba süüakse ka Iirimaal ja Šotimaal. Munad klopitakse soola ja suhkruga segamini, lisatakse hapupiim, sulatatud või, köömned ja soodaga segatud jahu. Karask on kiirleib. Varem küpsetati karask süte peal. Karask on veidi kui meie rieska. Karaski sugulane on kohmakas, mis erineb karaskist niiviisi, et tainas on rosinad ja manna. 

Püha Aleksandria Katariina kohta on kümneid legende. Ta oli haritud naine, kes oli kristlane ja  kritiseeris keiser Maximianust sellepärast, et ta jälitas kristlaseid. Keiser üritas Katariinat tuleriidal põletada, kuid tuli teda ei tabanud. Katariina tõmmati piinarattale, aga ratas läks katki ja seejärel hukati Katariina. Eestis kadripäev on olnud eriti noorte naiste initsiatsiooniriitus. 

Kadripäeva kana ma valmistasin üks kord kevadel. Ma võtsin kanafileed, hapukoort, hapukapsast, mädarõigast ja jõhvikaid. Ma küpsetasin hapukapsat vahuveiniga, lõikasin fileed liblikaiks, täitsin need hapukoorega, kus olid riivitud mädarõigas ja hapukapsas. Pärast seda ma kerisin fileed rullile ja praadisin need võis ja panin ahju 20 minutiks. Lõpuks ma riputasin peale jõhvikaid. Kui oli hea, eriti eesti õllega! Ma unustasin kohe Katariina piinad...  

Traditsioonilised kadripäeva toidud Eestis on tangupuder, kamapallid ja kadrikihi. Tangupuder on kui meie tangupuder, aga selle hulgas on ka sibul, hapukoor ja pekk. Me sööme tanguputru või või moosiga. Kama on Soomes hämelaste hõrk, meil pole sellist kamakultuuri kui Eestis. Eesti sõna kama tähendab meie konekeeles narkots. 

Kadri tuli kadakaga,

mart tuli madakaga,

lutsi luuaga

ja toomas tooripuuga.

Minu Tartu pildialbum 2021

See koht on püha! Ülikooli fassaad on pärlhall, ainult metoopid on kollased. Varem fassaad oli kollane. Kuus sammast ja nende peal kolmnurkfrontoon loovad väärika mulje ja viivad mõtted Vana-Kreekasse. Ülikooli tagafassaadi välimus on lausa erinev: see on roosa, lihtne ja lõunamaine. Juhan Maiste kirjutab, et “Ülikool on nagu klaasist tehtud, sest selle läbi nähtaks kahe sajandi teaduse ja kultuuri ajalugu.” Tartu on Eesti nostalgia pealinn ja selle täielik sümbol on Ülikooli peahoone. Soome kirjanikud kirjutavad sellest hoonest, et see on “Eesti süda” (Hella Wuolijoki), “kõige eestluse keskus” (Aino Kallas) ja “palake luulekunsti riiki” (L.Onerva). Ma usun, et kõige tähtsam siin kohas on hariduse austus, sest haritus on väikeste rahvaste võim. 

14. sajandil püstitatud Jaani kirik pole nii silmapaistev kui näiteks Tallinna gooti kirikud (Oleviste ja Niguliste), aga seda ümbritseb mineviku stiilne aura. Kiriku lääneportaalis on järel niššides 15 terrakottafiguuri, enne nende arv oli 2000. Kiriku ehitusajalugu on keerukas: venelaste hävitustööd ja paljud restaureerimised on jäljed jätnud. Jaani kirik on suurepärane näide Norra-Euroopa tellisgootikast. Kiriku kõrval on kodune olu: samasuguseid kohti leitaks ka Turust, Lübeckist, Uppsalast… Telliskivi soe puna soojendab südant. 

Esimene soome teadlane, kes töötas Tartus oli Elias Lönnrot. Ta oli Tartus ja mujal Eestis pool aastat. Tartus ta elas Friedrich Faehlmanni majas Ülikooli tänaval. Eesti reis oli Lönnrotile ja Soome teadusele tähtis, sest ta leidis suurepärase runolaulja Eestist ja sõlmis uusi tutvusi eesti teadlastega. Pärast Lönnroti paljud uurijad, kirjanikud ja tudengid on töötanud siin linnas. 

Funktsionalism oli Eestis ja Soomes 1930ndal aastal keskne ehitusstiil, mis peegeldas progressiivsust ja uut eluviisi. Soomes funktsionalism arenes omal kombel sõja järel, aga Eestis stalinism märkis arhitektuuri edenemise. Tartus on palju ilusaid funkisstiili maju. Nende ilu tekib harmoonilistest proportsioonidest, läbimõeldud detailidest, heledusest ja kergusest. Pildi maja on Julius Kuperjanovi tänaval. Eriti ilusad on maja vanad tammepuust uksed ja õhulised balkonid. Tähtvere on funktsionalismi palverännakute paik Tartus (Villa Tammekann). Eesti neofunktsionalism (näiteks Emil Urbeli villad) on kummardus esimese iseseisvusaja arhitektuurile.  

   

“Schon taucht im ersten Morgengrauen

Die Otiumbrücke aus dem Grün.” (Maurice von Stern)

Otium reficit vires, puhkus kosutab jõudu on Inglisilla küljel kirjutatud. Inglisild on mõjukas: see on ühtaegu sild ja värav. Silla nimi on alles tume: see võib olla pärid “inglisest” või “ingelist”. Inglisild on Lossi tänava aktsent, ja see näeb välja kui Brandenburgi värav Berliinis. Paljud luuletajad on kirjutanud luuletusi sellest sillast. Ma usun, et Tartu armastajad viibivad ka sellel sillal...  

Sellel tenniseväljakul mängis soome luuletaja Saima Harmaja proua Triikiga 1933ndal aastal. Harmaja elas konsul Oskar Rüütli peres ja õppis ülikoolis eesti keelt. Harmaja kirjutas päevikut oma elust Tartust, vahetevahel üsna kriitiliselt. Harmaja suri kui oli ainult 23 aastane, aga ta on üks Soome luuleloomingu suurist nimedest. Elu Tartus jättis jälgi Harmaja loomingusse.

(Kuva: https://visittartu.com/fi/etanatorni-tigutorn)

Alguseks ma mõtlesin, et Vilen Künnapu Tigutorn on vales kohas, see ei ole tartulik ehitis: see oleks sobinud pigem Tallinna. Selle munakoorekollane, lõputult keerduv fassaad on jahe ja ise ehitis on nagu rakett. Jumalale tänu see ei seisa linna keskuses. Nähes esimest korda Tigutorni ma mõtlesin: kus ma olen seda varem näinud? Ja tõesti: see oli Konstantin Melnikovi maja Moskvas, ainult välja venitatud vormis. Künnapu armastab spiraalset vormi. Tigutorn on ka Paabeli torn. Karin Hallas-Murula kirjutab tornist: “Seinapinda uuristatud akenderead meenutavad kabalistlikku sõnumit, mida arhitekt on saatmas kosmosesse sadade tulevikuaastate taha, mitte ainult teokarpide uurijaile ehk konhülioloogidele, vaid kogu inimkonnale.” Sest see maja on nii sisuline ja täis sümboleid, ma usun, et Tigutorn on just õige ehitis Tartusse.

Tartu on suurepärane, luuleline ja põnev linn, kus katkematult leitakse ajalooliseid kihistusi. Ma usun, et Tartu on minu vaimne kodu.

Jõudeolekust ja tüdimusest

 

Elu kergus...

Ilma jõudeolekuta pole kultuuri, sest kultuuri sünd ja kultuuri kasutamine eeldavad jõudeolekut. Aristoteles kirjutas, et "me töötame, nii et võiksime puhata". Antiigi maailmas oli tuntud mõiste otium cum dignitate, see on väärtuslik jõudeolek, mis oli mõeldud filosoofilise mõtlemise ja teadusliku tegevuse jaoks (Cicero). Harri Tiido räägib oma saates igavustunde kasulikkusest loovuse arendajana. Ei tohiks unustada, et antiigis orjad võimaldasid haritlaskonna jõudeolekut. Eesti on ka hea näide maast, kus kõrgkultuuri esindajad tulid peaaegu ainult jõukatest baltisaksa suguvõsadest: rahval ei olnud võimalust pühenduda teadusele või kunstile. Teiselt poolt Eestis oli ja on rikas rahvakultuur.  

Kristlikul keskajal sündis kloostrikorraldus, mille juhtmõte oli palveta ja tööta. See maailm oli lõhenenud: töö ja rabamine olid olulised kloostrielu tugisambad ja acedia, laiskus oli suurem pahe. Teisest küljest palvetamise eeltingimus oli jõudeolek ja vaikus. Keskaja kõige tähtsam filosoofia ja teoloogia sündisid kloostrite vaiksuses. Näiteks saksa mõtleja Angelus Silesius rääkis inimese sisemisest linnusest, kus leitakse kõige püham koht, kus inimene kohtub Jumalaga. Ainult vaikuses avaneb tee sellesse linnusesse. Vaikuse võimalus on jõudeolek. Harri Tiido räägib targalt: “Kui inimesel ei ole üksinduse ja igavuse hetki, siis kaotavat ta midagi oma inimlikust olemisest.” Ma usun, et praegu paljud inimesed sellest mõttest aru ei saa.

Luterlus muutis inimeste mõtteviisi tööst, sest Lutheri tõttu töö on ka jumalateenistus. Kui inimene on usin, ta teeb samas teoks Jumala tahte teenides kaasinimesi oma tööga. Luther pole tööhull, aga tema mõtted mõjutasid palju meie suhtumist töösse. Pole saladus, et kõige rikkamad ja jõukad ühiskonnad on Kesk- ja Põhja Euroopa luterlikud riigid. Uurijad on esitanud, et kapitalismi sünd põhineb sellel, et luterluses, enne kõige selle reformeeritud vormis tööd eriti austatakse.  

Enne kui mind vaimulikuks pühitseti, ma olin õpingukaaslastega kaks korda retriidis, kus olid parajasti kolmepäevased sündmused. Retriit on matk vaikuses, kus rääkimine on piiratud: ainult laulmine ja häälega palvetamine on lubatud. Kui me sõime, kuulasime vaimuliku lugemist või muusikat. Tunnipalvused katkestasid vaikuse, ja kui me olime koos, keegi ei rääkinud. See nõudis harjutamist, eriti raske oli vaikides istuda saunas. Me võisime ainult rääkida kahekesi retriidi juhatajaga. Pärast retriite minu meeleolu oli kahesugune: ühelt poolt see oli rikas vaimulik harjutus, millel on pikk pärimus, teiselt poolt mulle tundus, et harjutus kaldus minu oma probleemidele, mis tõusid kui õngekorgid vee pinnale. Ma tahan ometi lahendada minu ahistused ja probleemid tegevuse, mitte mediteerimise abil.

Fred Jüssi kirjutab, et “inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda." Peale selle ta julgustab et “ära niida muru, vaid vaata, kuidas lilledel tolmeldajad askeldavad.” Need on ehk head ja populaarsed mõtted, aga minu meelelaadile võõrad. Ma ei oska laiselda või vedelda, sest laiseldes aeg läheb raisku. Ma leian, et aeg on meil kingitus, mida peab hästi kasutama. Ma süvenen ja laisklen, kui istun saunas, kui olen seenil, kui loen või kui ma leiba küpsetan. Agarus on minu loosung. Ma arvan, et see on minu vanemate pärand.

Tüdimus on ka lõhenenud asi: see võib olla kas eksituse algus või uue õppimise allikas. Lapsed tihti räägivad, et nendel on tüdimus peal, kuna vanemad leiutavad nendele mingit tegevust. Täisealised põgenevad vahetevahel tüdimuse eest viina, väetitesse lõbustutesse või armuseiklustesse. Ometi tüdimus on hea tunne, sest tüdimuses inimene puhkab ja samal ajal mõtleb, mis on järgmine käik. Hea tüdimusevastane rohi on rikas sisemine elu: intelligentsel inimesel pole kunagi igav räägitakse Eestis.

Meie armastame Eestit! Mis EKRE tahab?

 

(Pilt: https://twitter.com/blm_eesti)

Kui ma olen rääkinud minu eesti õpetajatega ja soomlaste estofiilidega, kõik tõrjuvalt suhtuvad EKREsse. Soomes eriti imelikuks peetakse Helme perekonna arvamusi meie valitsusest, näiteks “pulgavalitsus”, “1918 aastate kättemaks” ja et Soome valitsuse liikmed on harimatud. Meie peaminister oleks “kassaneiu”. Selline ebakohane keeletarvitus on ennenägematu meie kahevahelises poliitikas, mis varem on põhinenud usaldusel, austusel ja sõprusel.

Soomes ma ei tea mitte kedagi minu sõprade, sugulaste või kolleegide hulgas, kes oleks hääletanud Põlissoomlaste poolt, ikkagi nende ülalmainitude erakondade toetus on 20-25%. Kas asi on tõesti nii, et veerand soome ja eesti hääletajatest teeb vea? Ma ei tunne Eesti poliitikat, aga ma lugesin nüüd EKRE “Konservatiivse programmi”, nii et paremini aru saaksin nende maailmapildist. Ma lühidalt kommenteerin mõnesid EKRE mõtteid, mis leiduvad erakonna programmis.  

“Rahvas eelkõige! Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima rahvaste vahel, tuleb valida oma rahvas, austades teiste rahvaste samasuguseid õigusi!”

Ekrelased usuvad rahvasse ja mulle paistab, et Eesti rahvas on nendele püha. Ma usun, et see põhiidee on oluline, et inimene peab armastama oma isamaad ja oma rahvast, aga rahvas pole ühetasane mõiste, eriti Eestis, kus elavad erisugused etnilised ja sotsiaalsed rahvaosad. Ladina keeles on kõnekäänd vox populi, vox diaboli, rahva hääl on kuradi hääl. Ma leian, et ühiskonnas on asjad, põhjused ja tagajärjed, mis on rahvale liialt komplitseeritud ja rahvas ei pea nende üle otsustama. Halba eeskuju annab näiteks Inglismaa Brexit-hääletus, milles rahvas hääletades on langenud poliitilise eksitamise ohvriks. Poliitikud peavad kandma vastutuse selle eest, mis nad otsustavad. Rahvas eelkõige, aga aruga! Rahvapärasus on hea, aga mitte maalikkus. 

Mis on puhas eestlasus? See on rahvusromantiline aim ilma mingi aluseta. Juba eesti keele mitmekorruselisus osutab, et pole mingit puhast eestlust, sest nii suur on näiteks saksa keele mõju eesti keelele. Venelus ja sakslus on sügavad jäljed jätnud Eesti kultuurisse. Tema on teiselt poolt ja eriti eesti kultuuri rikkus.   

“Eesti algab kodust! Toetame kristlikke väärtusi ja kaitseme traditsioonilist, terviklikku perekonnamudelit, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed. Tugev ja terviklik perekond on ühiskonna sidususe, üksmeele, põlvkondade järjepidevuse, väärtushoiakute ja vastastikuse austuse kandja.”

Jälle peotäis ilusaid mõtteid: kultuur algab kodust, kus laps saab oma elu ehitusmaterjalid. Sellepärast hea perepoliitika ja hariduspoliitika on tähtis. Kristlikud väärtused on ka head, aga EKREte arvamus perest on üpris traditsionaalne, sest praegu on mitmesuguseid peresid, vikerkaarperesid, üksikhooldajaid, mis pole ebakristilised või sobimatud. 

“Leiame, et senisest enam tuleb asetada rõhku isamaalisele kasvatusele ning Eesti pürgimuste, eesti kultuuri, traditsioonide ja lähiajaloo õpetamisele.”

See lause on ühtaegu idealistlik ja ohtlik, ja ma käsitan, miks isamaalisus on eestlastele tähtis. On olemas ometi oht, et ülevoolav natsionalism juhib inimesed eksiteele ja vaatama ainult ajas tagasi. Sellest on kurb eeskuju Venemaalt, kus alati räägitakse sõjast ja venelaste vaevast ja kangelaslikkust. Venelased olid ühtaegu ohvrid ja kurjategijad: see oleks oluline küsimus, mida nad pole käsitlenud. Marurahvuslus teeb elu, eriti kultuurielu kitsamaks ja vaesemaks. “Kui on must, näitä ust raiutakse ka minu hautakivile” on kurb lause inimeselt, kes peab olema haritud. Eestlaste mustad on venelased ja ma käsitan, et mitmed eestlased ei taha näha enam sisserändajaid, aga ma usun, et puhas Eesti-mull pole hea eestlastele.

“Riigikogu saadikute palka hakkame arvutama mediaanpalga järgi.”

Inimestele, kes töötavad vastutaval ametikohal, peab hästi tasuma. Eesti riigikogu saadiku palk on 4300 eurot, mis on vähenõudlik hüvitis selle töö eest. Ettepanek, et saadikute palk peaks arvutama mediaanipalga järgi on üsna populaarne. Kehvas töötasus peitub ka korruptsiooni oht. Korruptsioon on edasi Eestis suur probleem, kui rääkis president Kaljulaid tänavu oma iseseisvuspäeva kõnes.

Lugedes EKRE programmi ma leidsin palju head ja väärikaid asju: pere, eestlasus, üksmeelsus, õiguspärasus… Teiselt küljelt marurahvuslus lahjendab seda sõnumit palju. Ma usun, et kes valivad EKRE saavad Putini kauba peale.   

Kivisild-Kaarsild: Tartu sümbolid

 

Vana Kivisilla makett Kaarsilla kõrval

“Raudse uduna langeb Emajõele

rusudeks varisenud Kivisilla vari.”

Kalju Lepik: Luuletusest “Kivisilla vari”

Minu esimene kontakt Tartu sildadega sündis lugedes koolipoisina Ants Orase raamatut “Eesti saatuslikud aastad 1939–1944", kus kirjanik ilusti kujutab Tartut ja Kivisilda. Selles raamatus lugeja leiab linna, mis mõjub muinasjutuliselt: kõik oli ilus, inimesed haritud ja hästi riides, kultuurielu õitses, teadus oli rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle kultuuriparadiisi sümbolid olid Ülikool ja Kivisild. Juhan Maiste kirjutab, et “Tartu linna üldvaade on võluv ja looduslik, Tartulik pehme, täis optimismi ja sarmi.” 

Kivisilla sümboolne väärtus sarnaneb Karli või Brooklyni sillaga. Silla kunstilised eeskujud on Peterburis, näiteks Lomonossovi sild (varem Jekaterinskij most). Kivisilla arhitektid olid J.A.Zaklowski ja J.C.Siegfrieden. Sild ehitati sunnitööliste abil, kes toodi Paldiskist ja Siberist. Ehitusmaterjal parvetati Emajõge mööda lotjadega. Peterburist kutsuti tööle peale sünnitööliste viiskümmend kiviraidurit. 

Kivisild avati liikluseks 16. septembril 1784. aastal. Kui sild oli valmis, selle peal oli kaks triumfikaart ja silla keskosa oli tõstetav. Silla seinal oli ka tahvlil saksa- ja ladinakeelne tekst, mis on pühendatud silla kinkijale Katariina II: “Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783”. Vaade läbi kivisilla oli ainukordne. Maiste kirjutab, et reisija võiks kujutada, et oleks väepealik või Caesar ületataks silda. 

Kivisilla hilisem saatus oli raske: silla idapoole hävitasid 1941. aasta 9. juuli hommikul taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolse sillakaare hävitasid taganevad Saksa väed 1944. aastal. Siin veel korra on näha Eesti ajaloo karmus: rahvust ei löödaks ainult üks korda, aga kaks ja kolm. Vene keisrinna kingitus oli rusudeks varisenud. Hiljemini asutati “Tartu Kivisilla Taastamise Selts”, aga selts on ainult korda saanud Kivisilla maketi uue Kaarsilla kõrval, sest Kivisilla taastamine on kallis ja see lõpetaks Emajõel praeguse laevaliikluse. Kivisild on olnud inspiratsiooni allik mitmetele kunstnikkudele

Tartu uus Kaarsild ehitati 1959. aastal. Silla arhitekt on Peeter Varep, kes oli ka tuntud eesti alpinist. Sild on betoonsild hoogsa kaarega ja see on mõeldud jalakäijatele. Sild seisab vana silla vundamentide peal. Silla kaar ulatub 57 meetrini ja selle kõrgus on kaheksa meetrit. Sild on mõeldud kandma korraga 1500 inimest. Karin Paulus kirjutab, et sild on “nooruslikku elukergust ning rõõmu pakkuv.” Karini tõttu “Kaarsild andis selgelt edasi sõnumit, et saabunud on uus aeg ning vana pole vaja enam taga igatseda.” Sild oli tollal Nõukogude Liidu tippehitus ja selle tugevusarvutused ja ehitamine oli keerulised. Nüüd pole mõtteid Kivisilla taastamisel, sest sild on kaasaegne hinnatud ehitis ja ehtne Tartu sümbol.

Noored seda silda armastavad, sest üle silla kaare ronimine on tudengitraditsioon kujunenud peale selle veel raekojaplatsi purskkaevus ujumine. Youtubes on kümnete viis filme, kus inimesed ronivad, jooksevad või mootorrattaga sõidavad silla kaare üle. Silla kaar on eriti ergutav. 

Sild on ka tähtis sümbol, näiteks Soome-sild (Kalevipoeg, Lydia Koidula), mis on meie rahvaste ühesolemise ja ühenduse metafoor:

Tüvest tehti tugev silda,

Painutati kena parvi

Kahel haarul üle mere.

Üks viis saarelt Viru randa,

Teine haaru Soome randa,

See′p see kuulus Soome silda.

Kaarsild (Pilt: https://www.visitestonia.com/fi/kaarsild-kaarisilta)

 

Eesti Üliõpilaste Seltsi maja

 

Igal maal on ehitisi, millel on olnud oluline tähtsus iga riigi ajaloos ja kultuuris. Eestis selline maja on EÜS-maja, sest see on olnud Eesti ärkamise ja uue iseseisvumise häll. Eesti Üliõpilaste Selts asutati 1870. aastal ja see oli alguses kirjandusring, milles loeti ja tõlgiti “Kalevipoega” Jakobi Hurda juhatusel. Seltsi juures käisid külas ka Lydia Koidula ja Johann Jansen. Tähelepandav oli ka seltsi raamatukogu, mis oli varem kõige suurem eestikeelne raamatute kogu. Sest raamatukogust on ainult säilinud üks raamatukapp ja ise stiilne raamatukoguruum. 

Eesti sini-must-valge lipp on sündinud selles seltsis. Lipp oli alguses sini-must-roheline (korporatsioon Rotalia lipp), aga 1881. aastal määrati värvid sini-must-valge ja lipp pühitseti ja õnnistati Otepää kirikla saalis 1884. aastal. Lipu hilisemad saatused on liigutavad ja põnevad. Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine ja üliõpilaste korporatsioonid. Mõned seltsi liikmed peitsid lipu ära ühe talu korstna alle Jõgevamaale. Lipp kaevati välja ja toodi jälle avalikult välja 1988. aastal ja nüüd seda hoitakse ERMis Tartus. Ma usun, et see lipp on paljudele eestlastele püha, sest see sümboliseerib Eesti rahva järeleandmatust ja vabaduse tahet. 

Suvel meie keelekursus oli Seltsi majas, kus Margus Kasterpalu jutustas majast ja laulvast revolutsioonist. 15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Kasterpalu rääkis, kui oli tollal raske leida musta ja eesti-sinist riiet, aga lõpuks Vanemuine kostüümikunstnikud värvisid sobivad riided. 

“Sinine ja must ja valge,

Ehitagu Eestimaad!

Vili võrsugu siin selge,

Paisugu tal täieks pead!

Vaprast meelest, venna-armust

Eesti kojad kõlagu,

Kostku taeva poole põrmust:

"Eesti, Eesti elagu!"

EÜS maja ehitati 1900-1902. aastatel arhitekt Georg Hellati plaanide järgi, kes oli ka EÜS liige. Hellat töötas Peterburis ja Tallinnas ja ta oli esimene eesti professionaalne arhitekt. Hellat tahtis projekteerida maja, mis oleks eestipärane, ei näiteks selline kui saksa korporatsioonide majad. EÜS majast räägitakse, et see on rahvusromantiline või isamaaline pärl ja et maja arhitektuuris on rahvuslikud kujud, näiteks tellisornamendid ja katuse vorm, aga Hellati eeskujud leitakse pigemini saksa jugendstiilis villaarhitektuurist.

Maja ruumid on laiad ja rahulik stiilsed, domineerivad värvid on pruun, valge, sinine ja kuld. Maja keskus on vapituba, mis seinal on EÜS vapp ja Eesti lipp. Varem siin ruumis peeti mõõgavõitlusi, sellepärast oli seinte värv punapruun verepritsmete tõttu. Raamatukogu on teisel korrusel ja ruum ise on eriti ilus. 

Maja saal on väga pidulik. Saali tagaseinal on suur seinapannoo, mis restaureeriti 2014-2018. aastatel. Venelased olid lõiganud ära kõik isamaalised kujud, ainult “Kalevipoja õhtud” oli terve. Saali seinad on värvitud sinitriibulisiks kuldornamentidega. Fuajees on marmortahvlil nende seltsiliikmete nimed, kes langesid vabadussõjas. Venelased lõikasid läbi tahvli, kirjutasid teisel poolel “Tartu riiklik ülikool” ja riputasid selle ülikooli seinale. Venelaste erihuvi oli ja on teiste kultuuride halvustamine ja allasurumine. See saal oli nõukogude ajal spordihall ja seal oli ka Nõukogude Vabariigi esimene arvuti “Ural-1”. Maja keldris on “Põrgu”, ruum kus võib lõbusad pidud korraldada ja kuhu ka naistel on pääs, sest EÜS on ainult meeste selts.

EÜS-maja ühendab eestlased soomlastega, seal kirjutati alla Tartu rahuleping Soome ja Venemaa ja Venemaa ja Eesti vahel. Majas on ilus Soome tuba, mis seintel on dokumente sellest lepingust. Maja ees on ka Tartu rahu mälestussammas. Majas on väike kunstinäitus, millel on Eduard Wiiralti graafikat, eriti mõjustav on tema töö “Põrgu”. 

Kui valitakse Eesti pühimad paikad, nii ma usun, et Eesti Üliõpilaste Seltsi maja oleks üks parim kandidaat nende hulgas: se peegeldab Eesti mitmekihilist, rasket ja vappert ajalugu.   

Kirja, jota en halunnut lukea: Aurélia

 

Gérard de Nervalin Aurélia on vaimoni kirja, jonka hän hankki aikoinaan opintojaan varten, ja jota olen kirjahyllyjä keväisin siivotessani uskollisesti pölyttänyt jo vuodesta 1983 saakka. Olen katsellut sen kaunista jugend-henkistä kansikuvaa ja ajatellut, etten siitä huolimatta sitä lue, koska se vaikutti hieman tyttömäiseltä, ja jo muutama vilkaisu de Nervalin korukieleen piti minut kirjasta loitolla. Kirjan on julkaissut Arvi A. Karisto vuonna 1980, ja sen on kääntänyt Rauni Puranen. Tämä postaus kuuluu Yöpöydän kirjat -blogin haasteeseen "Kirja, jota en halunnut lukea".

De Nerval oli 1800-luvun suuria ranskalaisia kirjailijoita. Erikoista oli hänen läheinen suhteensa saksalaiseen kulttuuriin: hän asui paljon Saksassa, oli Heinen ystävä ja käänsi myös Goethen Faustin ranskaksi. Mielipuolisuus, unimaailmat ja omassa sielunmaisemassa harhailu nousivat kirjailijan keskeisiksi aiheiksi. Hänen pääteoksiaan Le Voyage en Orient, Les Filles du Feu ja Sylvie ei ole käännetty suomeksi. Luin hänen viimeisen teoksensa Aurélian, jonka hän kirjoitti juuri ennen kuolemaansa. Rafael Koskimies ylistelee kirjailijaa näin: Nervalin nerous hohtelee läpiluultavassa kirkkaudessa ja tyylin verrattomassa viimeistellyssä loistossa.

Kirja alkaa toteamuksella että "uni on toinen elämä". Kirjailija esittelee myös kirjalliset esikuvansa Emanuel Swedenborgin, Apuleiuksen Kultaisen aasin ja Danten Jumalaisen näytelmän, kaikki kirjailijoita, jotka sujuvasti liikkuivat tämän- ja tuonpuoleisissa maailmoissa. Myös Orfeuksen ja Eurydicen aihe on romaanissa keskeinen. (Kuuntele tähän Kathleen Ferrierin esittämä Che farò senza Euridice -aaria ja itke!)

Kirjan kertoja on menettänyt rakastettunsa Aurélian ja hän alkaa etsiä häntä unimaailmasta, joka on murtautunut hänen todelliseen elämäänsä, ja on löytävinään kuolleen rakastettunsa välähdyksenomaisesti, mutta nämä khimairat ja doppelgängerit haihtuvat välittömästi. Hän seurustelee myös ammoin kuolleitten ystäviensä ja sukulaistensa kanssa, tapaa itsensä pikkupoikana ja kuvailee tarkasti elämää kuolleitten valtakunnassa. 

Nuo olennot olivat niin kauniita, heidän kasvonpiirteensä niin suloiset, sielukkuus säteili niin puhtaansa heidän siroista piirteistään, että he kaikki herättivät katsojassa pyyteettömän rakkaudentunteen...näin katsoja sai kokea uudelleen nuoruuden häilyvien intohimojen koko hurmion...Aloin itkeä kuumia kyyneleitä kuin kadotettua paratiisia muistellen.

Päähenkilö seurustelee Jumalan/Elohimin, afrittien, kabbalistien, Pietari Suuren ja avataarojen kanssa ja vakuuttuu pitkien pohdintojen jälkeen Jumalan olemassaolosta. Naiseuden mysteeriä käsitellään Isiksen, Venuksen ja Neitsyt Marian avulla. Hän on myös vakuuttunut näkymättömän maailman tapahtumien vaikutuksesta näkyväisen maailman tapahtumiin. (Jos tarmoa riittää, kannattaa katsoa Michał Waszyńskin hieno filmi Dybbuk, jossa kuvataan, kuinka kuolleiden henget liikuttavat eläviä ihmisiä).

Teos on kahdeksankymmensivuinen, täynnä erikoisia kielikuvia ja outoja ajatuksenjuoksuja. Tuli mieleen Kilven Alastalon salissa, siksi läkähdyttävää oli jatkuva kuvien kulku lukijan silmien edessä. Kirjan fokuksessa on ihmisen ikiaikainen halu tunkeutua numeeniseen maailmaan. (Jos haluaa perehtyä tähän problematiikkaan vaikeimman kautta, niin suosittelen Georges Bataillen Sisäistä kokemusta). Pidin Auréliasta erityisesti sen rikkaiden kielikuvien vuoksi ja myös siksi, että siinä oli jatkuvasti kirjallisia ja raamatullisia viitteitä, jotka johdattivat niitä tarkemmin tutkimaan. Ehkä olin nyt kypsä lukemaan tämän oudon teoksen. 

Tässä on makupala de Nervalin kertomatyylistä alkukielellä:

"Sur les montagnes de l’Himalaya une petite fleur est née — Ne m’oubliez pas ! — Le regard chatoyant d’une étoile s’est fixé un instant sur elle, et une réponse s’est fait entendre dans un doux langage étranger. — Myosotis !

Une perle d’argent brillait dans le sable ; une perle d’or étincelait au ciel… Le monde était créé. Chastes amours, divins soupirs ! enflammez la sainte montagne… car vous avez des frères dans les vallées et des sœurs timides qui se dérobent au sein des bois !

Bosquets embaumés de Paphos, vous ne valez pas ces retraites où l’on respire à pleins poumons l’air vivifiant de la patrie. — Là-haut, sur les montagnes, le monde y vit content ; le rossignol sauvage fait mon contentement !"

Alfred Kubinin hienoa Aurélia-kuvitusta voi katsoa tästä linkistä.