Miks eesti keel mind rõõmustab?

Põhjamaal elas kolm venda.

Esimene vend rändas Venemaale ja temast sai kaupmees.

Teine läks Turjamaale, sai sõjamees 

Kõige noorem vend lendas Põhja kotka seljas Virumaale, 

rajas riigi ja sai kuningaks. See oli vana Kalev.

Need Kalevipoja värsid olid esimesed eestikeelsed sõnad, mida ma õppisin kuuskümmend aastat tagasi. Koolipoisina ma üritasin kasutades sõnaraamatut lugeda Kalevipoega, aga see oli muidugi liiga raske ülesanne. Otsustavat rolli minu estofiili elus mängis Ants Orase raamat Eesti saatuslikud aastad 1939–1944, kus Oras kirjeldab kadunud Eestit, mis oli kui merre vajunud Atlantis, võimas, rikas ja imeline riik. Eriti liigutav oli tollase Tartu akadeemilise elu kujutus. Sellise eluvormi täieline vastand oli pärast seda venelaste sissetung ja nende nõukogude eluvorm, mis nad peale sundisid. Seda tragöödiat kujutas suurepäraselt ka poola kirjanik Czesław Miłosz oma raamatus Vangistatud mõistus. Hiljem mõistsin, et Eesti polnud tollal ainult paradiis, sest Pätsi valitsus ajas väga rahvuslikku poliitikat ja Eesti oli autoritaarne ühiskond.

1970. aastatel Soomes mõeldi (igal juhul mõned meie poliitikud), et Nõukogude Vabariik on igavene, ja Eesti saatus oli uppuda nõukogude rahvaste merre. Eriti meie kommunistid rääkisid, et Eesti pole “Viro” aga “Eesti” ja eestlaste suurim õnn on olla Nõukogude kodanikud. Soomlaste enamus õnneks seda ei uskunud. Ma mõtlesin tollal endamisi, et see päev, mil eestlased on jälle vabad, on minu õnnepäev. Õnneks ma nägin selle päeva!

Ma hakkasin palju lugema Eestist ja eesti kultuurist, aga varsti ma olin lugenud peaaegu kõik soome raamatud Eestist. See mida ma nüüd eriti kahetsen, et tollal ma ei hakanud eesti keelt õppima: kui palju paremini ma oleksin saanud eesti elust aru, kui oleksin õppinud varem eesti keelt! Aastakümned ma lugesin palju Eestist ja käisin palju ärireisidel Eestis, aga ma ei osanud eesti keelt rääkida: küll oli halb, sest ainult keel on eesti kultuuri ja elu võti.

Kolm aastat tagasi ma hakkasin aktiivselt rahvaülikoolis, veebis ja suvekursustel eesti keelt õppima. Kui ma pensionile siirdusin kaks aastat tagasi, ma hakkasin veel aktiivsemalt eesti keelega tegelema, mis on eriti minu elu soodustanud: targad, ilusad ja toredad õpetajad, lõbusad kursusekaaslased (nad on vanad aga nupukad!), uued sõbrad ja maailmapildi rikastamine. Eesti keel tähendab mulle siis jõukust. Eesti keele õppimine on mulle mõistuspärane väljakutse ja mulle on tähtis, et ma võin katkematult õppida uusi asju. Tahaksin vabalt eesti keelt rääkida ja lugeda, aga see on raske - selle eest hoolitsevad käändevormid, sõnavara, rektsioonid, poolpikad täishäälikud, peenendus...  Eesti keel on tõeline väljakutse, kuigi soomlane alguseks mõtleb, et see on kukepea. Asi ei tõesti ole nii. 

“Miks eesti keel mind rõõmustab” on selle kirjutise pealkiri, mis on need rõõmu põhjused? Eesti keel on avanud mulle näiteks Eesti kirjanduse maailma. Mehis Heinsaare absurdsus, Indrek Hargla põnevus, Tõnu Õnnepalu sügavus, Andrus Kiviräha nali ja Maimu Bergi kriitilisus on mind väga palju rõõmustanud. Ma usun, et Eesti kirjandus on enam vahelduv kui Soome ja kirjanduslik mõttevahetus rikkam. Emakeele seisund on Eestis püha asi, kui vaid meil Soomes oleks ka! Minu lugemisprogrammis on eesti Piibel, Kalevipoeg, Tuglase Väike Illimar, Tammsaare Tõde ja õigus, Heiti Talviku luulekogud...Minu elust ei piisa nende lugemisele, aga ma tean, et varaait on iga päev lahti. Keeleoskuse kasvamise mööda kasvab ka muu kultuuritundmus. Nüüd ma tean, kes oli või on Helgi Sallo, Albina Kausi, Tiit Sukk, Ervin Abel, Harri Vasar, Curly Strings, Tujurikkujad… Eesti kultuur on tõeline küllusesarv.

See on tulnud mul üllatusena, kui rikas ja mitmekiuline Eesti kultuur on, sellest hoolimata, et riik on väike. Ma olen lugenud palju Eesti arhitektuurist ja maalikunstist, kust leiab nii rahvusvahelisi kui rahvuslikke teemasid. Näiteks nõukogude ajal töötasid Eestis arhitektid, kes olid ka rahvusvaheliselt tipptasandil, nii kui Vilen Künnapu, Raine Karp ja Valve Pormeister. Eesti folk-, jazz- ja ooperilauljad on kõrgetasemelised ja huvitavad. On ka tähtis ja imetlusväärne asi, et ERR katkematult teeb erinevaid saateid Eesti kultuuritegelastest. 

Saksa kultuur on olnud minu elu suur armastus, ja Eesti ja eesti keel on mulle palju õpetanud saksa elust ja mõjust. Kui ma provotseerin, siis tšehhid on slaavlaste parandatud väljaanne ja eestlased soomeugrilaste Saksa tõttu. Saksa jäljed on nii sügavad Eesti mullas. Saksa laensõnade kihistused on eesti keeles mitmekülgsed: kui ma näen sõnad tisler, tekk, vorst, peegel...ma oskasin neid tõlkida ilma eesti keelt oskamata. Sõna, nagu ettepanek paljastab saksa eeskuju Vorschlag. Saksa keel on mõjutanud juba eesti lauseehitust. Eesti linnakultuuri pärlid Tallinn ja Tartu on olemuselt saksa linnad, ja saksa keel oli eesti haritlaskonna kodune keel 20. sajandini. Eestlaste suhe sakslastega on üks eesti kultuuri ja elu keskne põhjus. Minu sakslaste ülistamine ei jäta välja eestlaste oskust ja eneseohverdust ehitades Eesti kultuuri.

See mis mind liigutab Eesti ja Soome kultuurides on meie võime ellu jääda ja isegi hästi elada suurte naabrite vahel. Väikerahvaste vägi on nende kultuuris ja emakeeles. Keel kannab kultuuri ja kultuur kannab inimesi. See on põhjus, miks eesti keel mind rõõmustab. 

Eesti keel on ilus ja raske

 

Ma olen aina olnud keelemees. Ennekõike ma armastan minu emakeelt ja kirjutan katkematult soome tekste. Ma räägin voolavalt saksa ja vene keelt, heast rootsi keelt, lihtsalt inglise ja prantsuse keelt, ma oskan lugeda ja saan aru muinaskreekast, -heebreast ja ladina keelest, aga kuidas on asjade seis eesti keelega?

Eesti on olnud minu armastusobjekt juba 50 aastat, aga kahjuks ma olen eesti keelega tegelenud aktiivselt ainult kaks ja pool aastat. Eesti keel on nõudlik ülesanne, sest see on nii lähedal aga ometi kaugel. Soomlastele on rasked poolpikad täishäälikud, peenendus, keeruline osastav, erinevad rektsioonid ja kiirem kõnerütm. Minu elu viimases otsas ma tahaksin rääkida ja kirjutada eesti keelt hästi, aga see on jõudu proovile panev ülesanne. Ma olen rõõmus märgates, ikka kui ma olen edasi jõudnud. Oli suur rõõm, kui poolteist aastat tagasi ma sain hästi aru minu õpetajate kõnest suvekursusel Rakveres. Oli ka rõõm lugeda esimene raamat eesti keeles, Õnnepalu “Klaasveranda”. 

Mul on olnud neli eesti keele õpetajat, kõik suurepärased ja toredad. Üks armastas grammatikat, teine suggestopediat, kolmas oli laulunaene ja neljandalt ma olen õppinud palju Eesti loodusest ja ajaloost. Kõigil nendel on olnud hea naljasoon, mis ehk on eestlannade eriline joon. Kirjutamine on palju aidanud mind käsitama eesti keele põhilist olemust, ja see on range aga tore tegevus. 

Keel on aina värav teise maailma. Esimest kord keelte värav avanes mulle Rootsi maailma ja nüüd 50 aasta pärast Eestisse. Soomlased tihti mõtlevad, et Eesti kultuur on ühtne ja natuke vanamoeline: nad kaitsevad oma kultuuri ja keelt küünte ja hammastega, tantsivad rahvatantsu ja laulavad rahvalaule igas peretoas ja rehielamuses, söövad siga ja hapukapsast ja vihkavad tiblasid. Peale selle Nõukogude aeg varjab eestlaste elu, mis paistab näiteks teenistuskultuuris ja korruptsioonis. Me leiame ka, et Eesti on karm ühiskond, kus valitsevad sotsiaaldarvinismi seadused. 

Teiselt  poolt Eesti on mõnel kohal eriti progressiivne ja eeskujulik maa, kus on mitmekülgne kultuur. Eesti venelaste, seto ja ingerlaste kultuurid rikastavad ka Eesti  kultuurielu. Varem oli ka tähelepandav väliseestlaste kultuur, näiteks pagulaskirjandus. Eesti muusikaelu ja kirjandus on rikkad. Eesti loodus on ka vahelduv. Ainult eesti keel pakub võtme, millega võidaks ukse eesti kultuuri linnusesse lahti teha.

Mul on palju eesti lemmiksõnu. Putukas kokku surub kenasti suud ja sõna toob meelde suve ja mesilased. Tähtsusetu inimene (mis see on?) võib olla ka putukas. Suitsuräim tundub nii nagu, kui diskoteek oleks täis suitsu ja müra (soome keeles räime). Suitsetaja on kui diakoon õigeusulises kirikus. Jänku on lõbus sõna, mulle tuleb meelde Jänks kohuke. Öötöös ja jääääres pidutsevad eesvokaalid. Põllu kõrval on soomlase kõrvale nii kole, et seda ei tohi rääkida muud kui meremehed ja vangid. Ema, öö, öökulli pesa, helilooja, hele, tume, lülituskilp, vaimsus, nädalavahetus ja mahl on foneetilisest ilusad sõnad. Rukkilill ja pääsuke on eesti keele pühad sõnad.

Minu lemmikkäänded on osastav, rajav ja kaasaütlev. Varem ka kujutati soome keeles käänete soome nimesid, näiteks sivunto, lähdentö, otanto. Osastav on raske, ja on väga pingutav leida reegleid, kuidas moodustatakse sõnade osastav. Tasapisi kõrv kuulab, mis on õige vorm. Osastav on raske ka soome keeles ja näiteks isegi Soome rootslased teevad siin vigu. Rajav on geniaalne kääne: Põld ulatus metsani, jalutasime läbi pargi tiigini. Rajav on mugav kasutada, ja täishäälik i on nagu lastekeelest. Kaasaütlev on ka lõbus, hõlpsasti käsitsetav: muga, suga, vanaemadega. 

Minu eesti keele õpingutel on mõned eesmärgid. Ma tahaksin lugeda Tammsaare “Tõde ja õigust”, Betti Alveri “Tolm ja tuli”, Marie Underi “Mureliku suuga” ja kõige Jaan Krossi teosed. Ma tahaksin otsida Tartust kõik paigad, kus elasid ja töötasid Aino Kallas, Elsa Enäjärvi, Saima Harmaja, Lauri Kettunen ja Tatu Vaaskivi. Ma tahaksin näha Eesti muinaslinnused ja kuulda neist hirmsaid lugusid. Ma tahaksin metsikult lakkuda Tallinna öös… (nali).