 |
Ma olen aina olnud keelemees. Ennekõike ma armastan minu emakeelt ja kirjutan katkematult soome tekste. Ma räägin voolavalt saksa ja vene keelt, heast rootsi keelt, lihtsalt inglise ja prantsuse keelt, ma oskan lugeda ja saan aru muinaskreekast, -heebreast ja ladina keelest, aga kuidas on asjade seis eesti keelega?
Eesti on olnud minu armastusobjekt juba 50 aastat, aga kahjuks ma olen eesti keelega tegelenud aktiivselt ainult kaks ja pool aastat. Eesti keel on nõudlik ülesanne, sest see on nii lähedal aga ometi kaugel. Soomlastele on rasked poolpikad täishäälikud, peenendus, keeruline osastav, erinevad rektsioonid ja kiirem kõnerütm. Minu elu viimases otsas ma tahaksin rääkida ja kirjutada eesti keelt hästi, aga see on jõudu proovile panev ülesanne. Ma olen rõõmus märgates, ikka kui ma olen edasi jõudnud. Oli suur rõõm, kui poolteist aastat tagasi ma sain hästi aru minu õpetajate kõnest suvekursusel Rakveres. Oli ka rõõm lugeda esimene raamat eesti keeles, Õnnepalu “Klaasveranda”.
Mul on olnud neli eesti keele õpetajat, kõik suurepärased ja toredad. Üks armastas grammatikat, teine suggestopediat, kolmas oli laulunaene ja neljandalt ma olen õppinud palju Eesti loodusest ja ajaloost. Kõigil nendel on olnud hea naljasoon, mis ehk on eestlannade eriline joon. Kirjutamine on palju aidanud mind käsitama eesti keele põhilist olemust, ja see on range aga tore tegevus.
Keel on aina värav teise maailma. Esimest kord keelte värav avanes mulle Rootsi maailma ja nüüd 50 aasta pärast Eestisse. Soomlased tihti mõtlevad, et Eesti kultuur on ühtne ja natuke vanamoeline: nad kaitsevad oma kultuuri ja keelt küünte ja hammastega, tantsivad rahvatantsu ja laulavad rahvalaule igas peretoas ja rehielamuses, söövad siga ja hapukapsast ja vihkavad tiblasid. Peale selle Nõukogude aeg varjab eestlaste elu, mis paistab näiteks teenistuskultuuris ja korruptsioonis. Me leiame ka, et Eesti on karm ühiskond, kus valitsevad sotsiaaldarvinismi seadused.
Teiselt poolt Eesti on mõnel kohal eriti progressiivne ja eeskujulik maa, kus on mitmekülgne kultuur. Eesti venelaste, seto ja ingerlaste kultuurid rikastavad ka Eesti kultuurielu. Varem oli ka tähelepandav väliseestlaste kultuur, näiteks pagulaskirjandus. Eesti muusikaelu ja kirjandus on rikkad. Eesti loodus on ka vahelduv. Ainult eesti keel pakub võtme, millega võidaks ukse eesti kultuuri linnusesse lahti teha.
Mul on palju eesti lemmiksõnu. Putukas kokku surub kenasti suud ja sõna toob meelde suve ja mesilased. Tähtsusetu inimene (mis see on?) võib olla ka putukas. Suitsuräim tundub nii nagu, kui diskoteek oleks täis suitsu ja müra (soome keeles räime). Suitsetaja on kui diakoon õigeusulises kirikus. Jänku on lõbus sõna, mulle tuleb meelde Jänks kohuke. Öötöös ja jääääres pidutsevad eesvokaalid. Põllu kõrval on soomlase kõrvale nii kole, et seda ei tohi rääkida muud kui meremehed ja vangid. Ema, öö, öökulli pesa, helilooja, hele, tume, lülituskilp, vaimsus, nädalavahetus ja mahl on foneetilisest ilusad sõnad. Rukkilill ja pääsuke on eesti keele pühad sõnad.
Minu lemmikkäänded on osastav, rajav ja kaasaütlev. Varem ka kujutati soome keeles käänete soome nimesid, näiteks sivunto, lähdentö, otanto. Osastav on raske, ja on väga pingutav leida reegleid, kuidas moodustatakse sõnade osastav. Tasapisi kõrv kuulab, mis on õige vorm. Osastav on raske ka soome keeles ja näiteks isegi Soome rootslased teevad siin vigu. Rajav on geniaalne kääne: Põld ulatus metsani, jalutasime läbi pargi tiigini. Rajav on mugav kasutada, ja täishäälik i on nagu lastekeelest. Kaasaütlev on ka lõbus, hõlpsasti käsitsetav: muga, suga, vanaemadega.
Minu eesti keele õpingutel on mõned eesmärgid. Ma tahaksin lugeda Tammsaare “Tõde ja õigust”, Betti Alveri “Tolm ja tuli”, Marie Underi “Mureliku suuga” ja kõige Jaan Krossi teosed. Ma tahaksin otsida Tartust kõik paigad, kus elasid ja töötasid Aino Kallas, Elsa Enäjärvi, Saima Harmaja, Lauri Kettunen ja Tatu Vaaskivi. Ma tahaksin näha Eesti muinaslinnused ja kuulda neist hirmsaid lugusid. Ma tahaksin metsikult lakkuda Tallinna öös… (nali).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti