Ma armastasin sakslast

Neue Wache Berliinis

A.H. Tammsaare teos “Ma armastasin sakslast” ilmus Eestis 1935. aastal. Raamat esindab psühholoogilist realismi. Teose vastuvõtt toona oli hea, ehkki üks selle peateemasid on eestlaste madala enesehinnangu kriitika, mis ei istunud ilmtingimata Pätsi kultuuriellu sel ajal, kui rõhutati rahvuslikke väärtusi. Tammsaare lugu on ka Romeo ja Julia kaasaegne mugandus. Teos on üles ehitatud päeviku kujul, milles peategelane minavormis rääkides viib sündmusi edasi. Arvasin, et see lugemiskogemus võib olla sissejuhatuseks Tammsaare “Tõe ja õiguse” lugemisele.

Raamatu süžee on lühidalt järgmine: Oskar on maapoiss, kes on pooleli jätnud õpingud, töötab osalise tööajaga pangas ja elab keskklassi eesti peres allüürilisena. Perekonna laste koduõpetaja on baltisakslane, aadlisuguvõsa tütar Erika. Perekonna koos söömise ajal õpivad noored üksteist paremini tundma ja lõpuks kujuneb Oskari ja Erika vahel suhe, mis jääb kogu loo vältel aga platooniliseks. Oskaril õnnestub kord Erika jalgu kallistada ja sõrmi suudelda. Armusuhteid käsitletakse ühes pargis, mida Erika lõpuks Valede puiesteeks nimetab.

Erika vanemad on surnud ja ta elab koos oma vanaisaga väikeses korteris, mis on täis perekonna maareformi käigus kadunud mõisast pärit stiilseid mööbliesemeid. Erika on väga kiindunud oma vanaisasse, aga veelgi enam ta armastab Oskarit. Kui Oskar Erika vanaisaga esimest korda kohtus, sai talle selgeks, et eesti poiss ei peaks noore saksa parunessi kätt paluda. See toob noorte ellu probleeme, kuigi Erika soovib põgeneda Oskariga ja alustada temaga uut elu.

Elu allüürilisena toob Oskari ellu ka palju rohkem asju, kuna ka maja perenaisel ja Loona teenijal on Oskariga oma eesmärgid. Lõpuks Erika ja Oskar lähevad lahku, ning Erika abiellub saksa poisi Erviniga, keda ta ei armasta, kuid suhe annab neile ikkagi lapse. Laps sureb sünnitusel ja Erika varsti pärast seda. Enne surma kirjutab ta pika kirja Oskarile, mille ta ära saab Erika vanaisalt. Pärast Erika surmateate nägemist tapab õnnetu Oskar end ära.

Tammsaare romaan on tõlgitud ainult saksa, vene, läti ja soome keelde. Soomlastele ja lätlastele avaneb hästi teose peateema: kuidas hakkama saada valitseva võõrvähemusega. Keskmise vene või saksa inimese jaoks on romaani olemust tõenäoliselt pisut keerulisem avada, kuna mõlemad rahvad on alistanud oma naabreid ja kujundanud vastavalt oma ideaalidele.

Raamatus on vähe inimesi: Oskar, Erika, Erika vanaisa, korteri peremehe pere (perenaine, peremees, teenija), Oskari vanemad ja Ervin. Tegelikult keerleb kogu teose dünaamika ainult Erika, vanaisa ja Oskari ümber, millele korteri perenaine toob enda (sageli üsna naljaka) täienduse.

Raamatu alguses kirjeldab Oskar hästi oma iseloomu, vaesust ning oma tagasihoidlikku elu. Mõnes asjas on ta täpne, näiteks kingad, mis peavad olema ümaraotsalised ja suurusega 43 või pigem 43½ (kuid see suurus oli saadaval ainult tsaariajal). Kingadest võib järeldada, milline mees see on. Värvi Oskari ellu tõi tudengikorporatsioon osaliselt seetõttu, et korporatsiooni tegevus esindas "kõrgemat" saksa traditsiooni, millest ta oli osa saanud, kui ta tudengimütsi pähe surus. Aga vanaisa ja Erika põlgasid õllelõhnalist seltsielu. 

Perekond oli Oskari õpingute heaks palju ohverdanud, kuid ta oli selle soovid reetnud. Vanemate arvates oli koolitus mõeldud selleks, et noormees saaks head ühiskondlikku seisundit ja palju raha, kuid Oskar soovis oma elust midagi muud.

Oskari probleem on selles, et ta ei mõista õigesti midagi, mida elu talle pakub. Õpingud jäävad pooleli, tudengielu teda ei huvita ja mis kõige saatuslikum, ta ei oska õigesti armastada Eerikat. Seda seletatakse osaliselt peategelase enda hingestruktuuriga ja osaliselt rahvusliku alaväärsustundega: iga külaline on parem ja peenem kui nemad ise. Oskar kirjutab muu hulgas “et tundub, et oleme endiselt oma kodumaal orjastatud.”

Jutustamine saab humoristlikku alatooni, kui Oskar räägib Erika väikest aktsendist “et vigane ja puudulik eesti keel ei häbista kedagi, vaid pigem annab talle teatud võõra ja üleva võlu...aga minu halb saksa keel oli alandav. Nad mõtlevad ka koos, kuidas nende ühised lapsed õpiksid eesti keelt hääldama, eriti tähte õ. Oskari järgi see häälik on rahvusliku uhkuse küsimus ja märk pikast indoeuroopalikust traditsioonist. Lõpuks Oskar ometi leiab, et idee lastest on naeruväärne.

Erika on oma armastuses lõpuni truu ja ta on valmis ka ületama sotsiaal-kultuurilisi piire, milleks Oskar pole võimeline. Erika vanaisa oskab ka omaenda lähtekohti objektiivselt vaadata ja ta paljastab end eesti patrioodina, hoolimata sellest, et tal ei lubata enam olla Herr Parun. Erika kirjutab oma hüvastijätukirjas Oskarile, et teil on ustav ja aus eesti süda. 

Tammsaare raamat on pisut vanamoodne ja kohati edeneb väga aeglaselt, kuid kõigele vaatamata tegeleb Tammsaare igaveste teemadega elavalt. Ka kultuurilise domineerimise probleem on romaani põimitud huvitaval ja liigutaval viisil. Raamatus on palju aforistlikke lauseid ja ma endiselt usun, et eestlased kasutavad neid, kui õige koht tuleb. Näiteks:

Olime mõisad valdusse võtnud ja nüüd kiirustame üle võtma ka mõisate elustiili.

Vaesus on häbiasi.

Ma ei usu mingisse kultuuri, kui pole olemas korralikku toidumajandust.