Eesti mütoloogia

Ma lugesin Matthias Johannes Eiseni raamatut “Eesti mütoloogia” saksa keeles (Estnische Mythologie, 1925). Esimesele lehele oli kirjutatud raamatu eelmise omaniku nimi Oskar Loorits, kes töötas Tartu ülikoolis rahvaluule eradotsendina ja hiljemini Uppsala ülikoolis. M.J. Eisen oli rahvaluuleteadlane ja vaimulik, kes tegutses pastorina Ingerimaal ja Kroonlinnas. 1890-ndate aastate lõpupoole Eisen organiseeris rahvaluule suurkogumise, kuna ta kogus üle 90.000 lehe rahvaluulet. Eiseni raamat, mida ma lugesin, käsitleb Eesti muistset rahvausku ja eesti mütoloogiat. 

Eesti muistne rahvausk sai mõjutusi mitmelt poolt: germaanlastelt, lätlastelt, venelastelt ja soomlastelt. Mujalt eestlastel on palju oma mütoloogilisi elemente. Rahvausk oli veel elav 17. sajandil, eriti Eesti saartel, kuigi kirik võitles selle vastu. Väga huvitav on see, et Eestis on veelgi taarausulisi: Taara on igivana eesti usk. Mõned eesti kirjanikud käsitlevad ka rahvausu teemasid ja mitmed mütoloogilised mõisted on elavad, nii kui valge laiv, küüntest kübar ja kirikindad. Näiteks eesti kirikinnaste peen ja rikkalik traditsioon väljendab nii kristlikku kui paganlikku kultuuri. Järgmiseks ma võtan arutlusele mõnesid eesti nõidu ja jumalaid. 

Tuulispask on pööristorm, mis tuleneb sellest, kui hinged või nõiad liiguvad. Nõiad suudavad ka inimesi muuta tuulipaskadeks. Tuulipask tahab inimestele kahju teha: heina, seemneid või pesu näpata. Tuulipaska võib näha, kui inimene kummardab ja vaatab harude vahelt tagasi. Tuulipask kardab terasesi tööriistu.

Libahunt. Nõid võib muutuda libahundiks ja libahundiks võib saada ka nõia loitsimise läbi (kui ta roomab neli korda kivi ümber). Eestis jutustati näiteks, et nõid muutus pruutpaari libahuntideks. Libahundi tähis on valge märk kaelal ja harilikud soed väldivad libahunte. Libahuntidega peab võitlema leivaga, sest silmapilgul, kui ta leiba sööb, libahunt muutub taas inimeseks. Libahunt on eriti populaarne motiiv saksa mütoloogias (Werwolf). 17. sajandil Eestis veel mõisteti nõidu tuleriidal põletama, sest nad olid “libahundid”. Eesti kirjaduses on libahundi motiivi kasutanud näiteks Aino Kallas (“Hundimõrsja”). 

Marras on hingede hääl metsas. See kuulutab ette surma, verevalamist ja sõda. Marras ka lõhnab surma järele. Taludes ei kedratud neljapäeva õhtuti sellepärast, sest siis ketrab marras ja ketraja vokk jääb siis tühjaks. Neljapäev oli eesti mütoloogias muidu tähtis päev. 

Luupainaja piinab inimesi asetades kive nende peale ja see paneb ohvri kõvasti higistama ja südame peksma. Luupainaja vaenab ka koduloomi. Luupainajad võib näha lambiga, milles põleb inimese rasv. Suure varba liigutamine vabastab inimest luupainaja needusest ja ta põgeneb. Luupainaja kardab ka tuld. 

Tulihänd, varanduse vedaja, pisuhänd on tuldpurskav lohe. Ta kaitseb eriti varandusi ja ta ei loobu neist ilma ohvrita. Inimene võib luua tulihända kolme nädala jooksul neljapäeviti näiteks saunas aga sepikojas kuradiga. Tulihänd armastab piima ja putru. Eesti sõjaväel oli soomusrong “Pisuhänd” 1910. aastatel. 

Taara on vanaisa, sõjajumal, äikesejumal ja peajumal. Taarat kummardati pähklipuusalus või tammikus tantsu ja torupillimängimise abil. Neljapäev oli Taara oma päev. Mõned teadlased mõtlevad, et Taara kultus sündis sellepärast et Kaali meteoriit langes Saaremaale. Täna on taarausk Eesti uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine.

Rõugutaja on ammede jumalus. Ta äratab ellu uppunud tütre ja moondab võõrastütre libahundiks. Rõugutaja peab ka taevas oma süles sündimata lapsi. Naised ohverdasid enne ja pärast sünnitust Rõugutajale.

Koerakoonlased olid inimeste ja hingede vahevormid. Nendel oli koera pea ja inimese keha. Lõuna-Eestis neid kutsuti “peninukirahvaks” ja “ristimata türklasiks”. Nad olid kentauri sarnased olendid. Koerakoonlaste ülesanne oli taeva valvamine. Nad oskavad viiulit mängida. Inimesed suudavad end kaitsta koerakoonlaste eest laevas või paadis. Koerakoonlased väldivad harilikku paakspuud, sellepärast istutati neid majade juurde.

Eiseni raamat oli huvipakkuv ja innustab rohkem lugema eesti muinsusest. Oleks tore teada ja lugeda enam Tõllist, Lindast, Lämmekünest… Eiseni raamat on teaduslik monograafia ja autor pürgib selgemaks teha, mis on uskumuste taga. Eesti mütoloogiast avaneb mitmekihiline ja rahvusvaheline maailm. Eisen kirjutab: “Täiesti Eesti omaks ei tohi me ometi esivanemate usundit nimetada. Igal taevakaarel naaberrahvastega kokku puutudes oleme niihästi kultuurilises kui vaimlises suhtes nendega vastastikku oma ilmavaateid vahetanud, võerastelt sagedasti enam omandanud kui ise oleme suutnud neile vastu anda.”