 |
| Lydia Koidula (Kuva: Wikidata.org) |
Ma olen palju lugenud Aino Kalda teoseid ja mulle meeldib tema arhailine stiil ja eesti teemad. Aasta tagasi ma lugesin Kalda raamatu Lydia Koidulast, Emajõe ööbikust. Raamat ilmus 1915. aastal ja sel on olnud suur mõju Koidula-mulje kujunemisel Eestis. Raamatu stiil on üsna omapärane ja raskesti loetav.
Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis eesti haritlaskonna peres 1843. aastal. Tema isa J.V. Jannsen asutas ajalehe, laulupidu ja kirjutas ka Eesti tuleva rahvushümni sõnad. Tema oli ka rahvusliku liikumise juht. Jannseni kodune keel oli saksa, nõnda Lyydia Koidula. Lydia õppis eesti keele sugulasilt, kes elasid maal.
Alguses Koidula töötas kaastöötajana koos oma isaga toimetuses ja hakkas ühes sellega kirjutama isamaalisi luuletusi. Tema andis kaks luulekogu “Lilled” ja “Emajõe ööbik” ja kirjutas esimese eesti näidendi “Saaremaa onupoeg”. Koidula tõusis Eesti kultuurielu oluliseks figuuriks, ta andis sõnad eestlaste vabadusihale ja lõi põhja Eesti ilukirjadusele. Koidula isiklik tragöödia oli, et ta oli liiga suur ja geniaalne selleaegases Eesti kultuurielus. Ta ei ka leidnud endale võrdväärset meest. Eestis räägiti, et Koidula on nagu kreeka jumalanna.
Võrdväärse suhte ta leidis Kalevipoja looja F.R. Kreutzwaldiga. Vanuse poolest Kreutzwald oleks võinud olla Koidula isa, aga nende vahel sündis vilgas suhe ja erootiline ja samuti isamaalik kirjavahetus. Kreutzwaldi abikaasale see vahekord ei meeldinud ja tema korraldas armukadeduse stseene ja ükskord tema tõstis välja Koidulat oma kodust tänavale. Koidula isa pürgis ka ära hoida tütre suhte Kreutzwaldiga, aga ebaõnnestus siin. Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus oli väga omapärane ja see andis toitu kummalegi osapoolele: kõige keskpunkt oli Eesti ja Eesti rahva tulevik, aga hulgas oli erootiliseid teateid. Seda suhet Kallas eritleb rikkalikult, niimoodi et lugeja algab tasapisi roiduma. Kaldal oli omas elus samasuguseid suhteid, näiteks Eino Leinoga. Eesti lauliku ja Emajõe ööbiku suhtumine rikastas ikkagi Eesti kultturielu.
Koidula elus juhtus pööre, kui ta abiellus läti sõjaväearsti Eduard Michelsoniga. Mehe töökoht oli Kroonlinnas. Koidula elu vene ja saksa ohvitseriperedega ei olnud kerge, sest tema ei saanud elada oma taseme elu. Läbikäimine koosnes kaardimängimisest, pidudest ja keelepeksust. Suhe abikaasaga ei ka vaimselt Koidula rahuldanud, aga nad said kaks last. Ühekülgne elu Kroonlinna kodus vallandas Koidula uuele loometööle. Ta pani jälle selga luuletaja sõjarüü. Koidula haigestus vähki ja ta suri 1886. aastal. Ta maeti Kroonlinnas aga tema põrm toodi Eesti ja sängitati Tallinna Metsakalmistule.
Kalda raamat on natuke raskesti loetav psühhologiseeriva jutustamisstiili ja keerulise keele tõttu. Jäi ka saladuseks, miks Koidula oli geniaalne inimene ja luuletaja sest Kallas napilt räägib Koidula luuletustest. Kõigest hoolimata raamat pakub reisi 150 aastate tagusesse Eestisse ja esitleb neid aateid, mis elustasid seda väikest ja sangarlikku rahvast.
Ma lugesin Koidula luuletuse “Ja õues on kewwade”. Luuletaja seisob “kassepu warjul” kevadel õues ja võrreldab oma sisemisi tundeid kevadise loodusega. Puust langeb üks närtsinud leht, kusjuures luuletaja mõtleb, et see on tema “leinalaulo”. Peen tilluke luuletus, mis viib lugejat metafüüsilisisse sügavusisse.
