Ühe suve akvarellid

 

Väljendusrikas ja peen Albina Kausi (Kuva: kino-teatr.ru)

Ma vaatasin filmi “Ühe suve akvarellid”, mis on 1966. aasta Eesti telemängufilm. Filmi režissöör on Virve Aruoja. Film põhineb Lilli Prometi samanimelise jutustuse ainetel (Looming 1959, 11). Filmis on Veljo Tormise oivaline muusika ja see on filmitud Käsmu külas. Minu arust see film on õige pärl: filmi süžee on lihtne, aga siin jutustatakse palju ja ollakse vait paljust. Filmi näitlejad on ka suurepärased. Käsmu kivirannad on ka luulelised. Vaadates seda filmi tuli mulle meelde, et minu lapsepõlves elu Soomes maal oli natuke sarnane (inimeste riided, palju lapsi, kino seltsimajas ja Matilde elutuba). 

Noor kunstitudeng Luigi Toomapoeg (Aarne Üksküla) läheb suvel maale, mere kaldale ja elab seal üürilisena mereäärses majas, kus majapidajanna on vana Matilde (Albina Kausi). Matilde maja kuulus perele, kes põgenes Eestist välismaale. Kohe alguses Luigi kohtub Heidiga (Helgi Ilo), kes on väga erk ja kergelt pirtsakas tütarlaps. Kesa jooksul nende vahel algas väike romaan. Küla meeleolu on kuin Curly Stringsi laulus “Kauges külas”: seal elavad vanaemad ja vanaisad, on nõmmeliivatee ja rannas on võrku paikav papi. Erinevus nüüdisajast on ainult see, et tollal külas elab palju lapsi ja tööealisi. 

Filmi sündmustik on vähene: Luigi käib ühe korra kinos Heidiga, kord kirikus Matildega ja kord ta külastab naabri Juulat (Katrin Välbe), kes on Matilde endine sõbranna. Kinos näidatakse tobedat ameerika filmi vene tekstidega, aga tehnika ei toimi ja esitus katkeb. Matilde kutsub Luigit kirikusse jumalateenistusse temaga. Matilde paneb selga kirikuriided (eestiaegne pluus ja must siidsall). Kirikus istutakse vanamoeliselt: mehed paremal pool, naised vasakul. Luigi imetleb kirikukunsti, aga ta ei taha kuulata kirikuhärra jutlust. Kiriku järele küsib Luigi, et mis pastor jutlustas. Matilde vastab, et ta rääkis midagi röntgenist, et usk peab inimeste hinge läbi valgustama nagu röntgen. Aga see ei läinud südamesse.  Matilda ei sellest aru saanud ja sedastab, et varem kirikhärrad rääkisid ikka ainult Jumalast, et Jumal vaatab inimese hinge, aga nüüd vaatab ainult röntgen. Kõik on siin maailmas teiseks läinud. Samal ajal Matilde räägib omast elust, minevikust ja armastatust, kes ta kaotas. 

Stseen kiriku ees on oivaline, sest see avab vaate Matilde sisemise maailmasse, tema elujärkudesse ja usu seisundisse Nõukogude Eestis. Matilde väljendusrikas nägu ja tema vaimne kohalolek kirikupingil on liigutav. Pole siin tarvis jutlusi: näitleja nägu ütleb kõike. Jumalateenistus kujutatakse ilusasti, just kui see oleks stseen kaotadust eesti aegsest elust. Ainult nüüdisaegne kirikhärra on negatiivne, sest ta on rutuline, paks ja ei tervita koguduse liikmeid. 

Vestlused on filmi südamik. Heidi narritab Luigit ja nende vahel hõljub meeleline mäng: “mis on sügavam, mina või meri?” küsis Heidi. Heidi on veel laps, kelles on ärganud naisus. Luigi on korrektne ja mängib Heidi reeglite järgi: nad suudlevad, lobisevad ja jalutavad mere rannas käsikäes - ei enam. Filmi vaataja käsitab, et see on ühe suve romaan. Vestlused Matildega on filmi kõige parem and. Minetamine on olnud oluline asi Matilde elus. Ta elab talus, mille pererahvas on põgenenud. Talus on kõik säilinud täiesti endisena ja Matilde austab seda. Ta usub, et pererahvas veel tuleb tagasi, kui tulevad teised ajad. Matilde on kaotanud oma kalli ja ka sõbranna Juulat. Isegi kui tema eestiaegne elu oli vilets, tema õige elu oli seal. Luigi maalib Matildest pildi, ja kui Matilde küsis, “mis nime te mu pildile panete”, ütleb Luigi et see on  “Väärjumalate kummardaja”. Luigi ei saa aru vanast inimesest, kes elab minevikus ja solvab teda. Matilde ütleb, et “minu lihtsat hinge sa ei mõista”. Filmi lõpus nad ometi ära lepivad.  

Oli väga huvitav tutvuda filmi näitlejatega. Albina Kausi on filmi absoluutne täht. Kui Matilde räägib Toomapojale, et varem naised kirikus nutsid, kui kirikuõpetajad jutlustasid, nii ma nutsin vaadates tema näitlemist. Albina Kausi töötas näitlejana alates 1921 kuni 1949. Ta abikaasa oli Albert Üksip, tuntud näitleja ja botaanik. Matilde kuju on rikas ja sügav, ja vaataja tajub, et tema räägib südamest. Vikipeedias kirjutatakse, et Kausi “muutus kuuekümnendatel aastatel kultusstaariks peaosaga telefilmides "Ühe suve akvarellid". See oli kui Soomes Siiri Angerkosega, kelle suurim roll oli tema viimses telemängufilmis “Aliisa”. 

Aarne Üksküla oli tuntud näitleja ja kultuuritegelane. Tema abikaasad ja lapsed on kõik näitlejad. Filmis ta on uhke nõukogude noormees, kes kasvab suve jooksul inimesena. Kohtumine Matildega on talle määrav kogemus. Helgi Ilo on töötanud näitlejana, diktorina ja personalijuhina. Films ta on tüüpiline ingénue-kuju, ilus ja väheke naiivne. Katrin Välbe sügav hääl oli mõjukas ja tema kuju on loodusväe sarnane. Kui Matilde ja Juula filmi ja jutustuse lõpus saadavad noored bussile ja “sinine buss kadus kurvi”...”ning mõlemad olid nii häbelikud ja elevil, nagu öelnuksid nad teineteisele midagi eriti hella, mis pole loodud kõrvaliste inimeste kõrvadele”. 

Kuva: elisa.ee