sunnuntai 6. maaliskuuta 2022

Putini stardiloendus on alanud


(Kuva: https://www.spiegel.de/kultur/literatur/politik-mit-panzern)


Viimne nädal on olnud õudne ja imeline, sest ühelt poolt maailmapoliitiline pinevus on olnud kõrge, teiselt poolt inimeste sõbralikkus ja solidaarsus Ukrainaga on olnud määratu ja liigutav. Venemaa, või täpsemini putinistid on oma õiget karva välja näidanud, ja nii kui meie president rääkis, et Venemaa on maski tagant välja astunud ja nüüd me näeme ainult sõja palja näo. Meil on Soomes palju inimesi, kes mõtlevad et Venemaa oleks võimalus ja kelle suhe Venemaaga on naiivne. Nendele Venemaa rünnak oli šokk. Ometi meie kooselu venelastega on alati olnud raske, sest slaavilikkus ja soomlus on täiesti erinevad elutavad. Soomlased teavad enda südames, et idast mitte midagi head ei tule. Ikkagi on kurb, nii palju häid ja arukaid venelasi piinatakse ja türanniseeritakse nende arvamuste pärast, aga venelased peavad samuti kandma vastutust nende poliitikute eest, kelle nad on välja valinud. Putini toetus on olnud kunagi 90 % ja nüüdki see on üle 50 %: mis teil viga on venelased?


Ma vaatasin teleajakirjaniku Marko Reikopi intervjuud vene male maailmameister ja opositsionäär Garri Kasparoviga. Ma tõstan intervjuust esile mõnda mõtet. 


See on agressioon, mida planeeriti juba ammu.

Sõda Ukraina vastu valmistas Putin ette juba ammu. See on osa tema maailma ümberkujundamise plaanist. Putini isiklik tragöödia on olnud, et varasemad puhverriigid on kadunud. Ta on rünnanud Tšetšeeniat ja Georgiat ja loonud teadlikku rahutuseid ja piiritülisid tulemusteta. Putin on sekkunud naabermaade sisepoliitikasse ja toetanud nende nukuvalitsejaid (Kadõrov, Lukašenka, Tokajev, Sargsjan, Əliyev). Lääne laialilaotamine on olnud Putini eluülesanne, ja siin ta on eriti õnnestunud aina Ukraina sõjani (Trump, Brexit). Ukraina on olnud tema viha objekt sellepärast, et Putin on juba kaks korda teinud valearvestuse Ukraina tõttu. Kolmas vale algas nädala aega tagasi. Ukraina näitab, milline Venemaa ka võiks olla, aga see ei meeldi Putinile. Putini elu ajend on kadedus ja kehv eneseusaldus, mis on negatiivsed jõud. Ma arvan, et Putini lapsepõlv on olnud vilets ja tundevaene.


Et selle režiimi lõpp saabuks võimalikult kiiresti, seda saab saavutada vaid ühiselt tegutsedes. Hävitades Putini väed Ukrainas ja viies Venemaa majandusliku krahhini, mis, ma vähemalt loodan, toob seal ikkagi miljonid inimesed tänavatele. 

Ma arvan, et Ukraina lahingu võitja on Putin, aga Venemaa mitte kunagi ei või valitseda maad, kus elab üle 40 miljonit elaniku, kes on Putini vastased. “Igas aknas on relv otse venelasele suunatud” niikui rääkis üks ukraina poliitik.  Sissisõda ja passiivne vastupanu on Ukrainas oodata, ja selle tulemus on sarnane kui venelasil oli varem Afganistaniga. Inimese elu pole püha venelastele, sest nad on elanud katkematult vägivaldses ühiskonnas, ja Venemaa ajalugu on olnud ebademokraatlik ja verine. Sellepärast ma usun, et vene rahva ülestõusu ei tule, sest venelased on alandlikud ja kannatlikud. Suurim osa venelastest teab, mis on puudus ja vaesus, ja sellepärast nende vastupanuvõime on suurem kui näiteks meie, kes kaua oleme jõukuses elanud. Segadust nad on küllaldaselt saanud, ja nendele täiesti piisab auto, datša ja oma väikene sotsiaalne mull. Vabadus pole venelastele omaette väärtus.


Nagu diktaatorid ikka, ei osanud ta kujutleda, et rahvas hakkab oma riiki kaitsma… Demokraatia võidab lõpuks alati. Isegi hirmsa hinnaga.

Soomlaste reaktsioon Venemaa agressiooni vastu on olnud palav, sest me eluvalt mäletame, kui meie vabadust ähvardatakse 1939 aastal. Meil oli sõja jäljena maas ühtekokku poolemiljoniline pagulaste hulk ja maa oli hävitatud. Ometi ma usun, et selle sõja võitja oli Soome, ei Venemaa. 95.000 soomlast langesid sõja ajal, aga see oli ohver vabadusele. Ma usun vabaduse võimu ja sellesse, et demokraatia võidab lõpuks alati. Sellest on ka hea eeskuju Eesti rahvas. Ühiskond ei või olla üles ehitatud valele ja ebaõiglusele.  Kõik diktatuurid varisevad varem või hiljem, see juhtub ka Venemaal. 


Selle režiimi eksisteerimine teeb inimkonna normaalse arengu võimatuks. See tähendab, et kõik ressursid suunatakse režiimi isoleerimiseks. Ja loodan väga, et nii pannakse punkt sellele kuritegelikule loole.

Putin on kurjategija ja tema kleptokraatia sõbrad ka, ja neid peab hukka mõistma nii ruttu kui vähegi võimalik. Kõige tähtsam oleks Venemaa vaimne taastamine: haridussüsteemi uuendamine, ühiskondliku töö alustamine, usalduse tagastamine, ühiskonna demokratiseerimine, sidevahendite vabastamine, sõjaväe puhastamine… Putini stardiloendus on alanud. 



perjantai 4. maaliskuuta 2022

Minu sini-must-valge nädal

 


Kas see on saatuse iroonia, et täna, kui on Eesti iseseisvuspäev, Venemaa ründab Ukrainat. Soomlased ja eestlased teavad hästi, mis tähendab Venemaa naabrus. Venemaa on aastate jooksul üle 40 korda rünnanud Soomet, ja Venemaa on alati kippunud igal kombel eestlaste elu segi ajama. Ma austan eestlaste sirget isamaalisust ja sirgeseljalisust venelaste vastu. Väikesed rahvad nagu soomlased ja eestlased näitavad, mis on kultuuri võim ja kuidas võib hästi ja rahus elada ilma uhkeldamiseta.  


Ma kuulasin Eesti presidendi Alar Karise kõnet, kus ta sedastab, et kultuur määrab meie iseolemise. See on vaimsus, see on Eesti idee. Kultuur annab…kõigele mõtte.” Eesti presidendid armastavad tsiteerida luuletajaid, see on ilus kombe. Karisel polnud rahvarõivad seljas, kui oli eelmisel presidendil… Näiteks mees Kuusalu rõivas on maitsekas! Karis oli ka arvatavasti kirjutanud kõne alguse uuesti, aga ta rääkis targalt raskel hetkel.


Ma kogun nüüd selle nädala eesti teemad minu elust. Ma alustasin pärast Karise kõnet minu Eesti nädala Noor Eesti luuletaja Gustav Suitsu luuletusega:


Elu tuli

Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,

elu tuli sähvab pilvist kui äikene;

valgustab välkudes hämaras ööski,

sütitab mõttes, vaimustub tööski -

ja kaduvikku siis kustub.


Mis küll nii kohisevad kevadised veed,

kes need sääl sammuvad mööda teed?

Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:

noored need otsivad muinasjutu Kunglat,

kuni kord seisavad Toonela väraval.



Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,

võitluses põlevaid südameid sööb.

Loomises loidab, kumades kustub,

küll tuleasegi viimati mustub -

jääb järele peotäis tuhka.


Püha on elu tule tuha-ase.

Elu tuli punane püham on ise.


Päikene-äikene, tunglad-Kunglat… Luuletuse rütm on kaasakiskuv. Elu tuli on suurepärane luuletus inimese pürgimusist ja nende ajalikkusest. Me otsime Kunglat, aga lõpuks me seisame Toonela väraval, kui jääb järele peotäis tuhka. Ometi elu tuli on püha ja suurem kui meie kaduvus: Püha on elu tule tuha-ase/Elu tuli punane püham on ise. Vaimukas ja ilus luuletus! 


Ma tellisin endale veebist raamatu “Eestin runotar. Virolaisen runouden antologia” aastast 1940. Raamatus Elsa Haavio kirjutab Suitsust, et ta oli kõige suurem luuletaja pärast Koidula. Suits mõtles, et eestlased on “tõuseva sugu” ja Eestis peab olema enam kultuuri, ennekõike euroopa kultuuri. Kui aktuaalne sõnum! Suits elas Soomes põgenikuna ja tema sõber oli Eino Leino. Ma tahan enam lugeda Suitsu luuletusi! Haavio raamatus on põhjalik sissejuhatus Eesti sõjaeelsesse luulekunstisse.


Teine kirjanduslik elamus on olnud Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”. Me rääkisime Sillamäest ja vene vähemusest eelmises eesti keele tunnis. Hvostovi raamat on väga nilbe aga põnev kujutades, kuidas Sillamäe elanikud elasid täiesti teises tegelikkuses kui muud eestlased. Noore mehe silmadega vaadatakse nõukogude elu ja selle imelikkust. Ma arvan, et Hvostov tõepäraselt kujutab oma elu Sillamäel. Ma soovin, et Eesti venelased loeks selle raamatu. 


Ma hakkasin lugema Kaalu Kirme raamatut “Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941-1944”. Kirme oli eesti kunstiteadlane. Ta on uurinud Eesti rahvakunsti ajalugu, eriti ehete ajalugu. Raamatu alguses Kirme kirjutab sügavalt Eesti saatuslikest aastaist ja kuidas kunstnikud elasid ja lõid vene ja saksa okupatsioonide ajal. Kirme vahendab rikka pildi Eesti sõjaaegsest kultuurist. Ma vaatasin ka Kirme intervjuud, kus ta küsitles Olga Terri. Kirme oli suursugune eesti mees ja andekas teadlane.


Ma olin Helsingi zooloogilises muuseumis, kus üllatuseks oli paar eesti eksponaati: suur tükk Panga paekallast Saaremaalt ja põlevkivi tükke. Panga paekallas asub Mustjala külas, ja see on kolm kilomeetri pikk ja 40 meetri kõrge. Paekallas sündis 430 miljonit aastat tagasi siluris. Täna leitakse rannal palju fossiile, näiteks trilobiite ja koralle. Eesti paekaldad on niisama ikoonilikud kui Inglismaa lubjakivikaldad Doveris.  


Põlevkivi on olnud Eesti õli, aga selle produtseerimine on loodusele kahjulik tuha tõttu, ja iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest peab välja pumpama 10–15 tonni vett. Muuseumis oli kivide kõrval luup, millega lapsed võiks uurida põlevkivi struktuuri. Ei pea unustama, et põlevkivienergeetika põhjustab suure osa Eesti õhusaastest. Põlevkivi on ikkagi eesti kurioosum.


Nädala jooksul ma sõin järgmisi eesti toite: Merevaik-juustu, Põltsamaa aprikoosimoosi, Saaremaa Kadaka-juustu, Peremehe pärmivaba leiba, hapukurke, hapukapsast ja Vabariigi täissuitsuvorsti. Minu kodu lähedal on eesti toidupood: poes käimine on kui retk Eestisse, sest kaupluse juhataja on tore eestlanna. Ma ei jõudnud sel nädalal eesti toitu valmistada, kui eelmisel aastal, aga minu Eesti iseseisvuspäeva menüü oleks järgmine: eelroog on kilusalat rukkileival, supp on seene-piimasupp, põhiroog on Ühepajatoit kahe lihaga ja magustoit on kama-mannakreem jõhvikatega. Joogid: Uue-Saaluse Veinitalu Ebaküdoonia vahuvein ja Rukkirääk-õlu.


Pühapäeval ma tahan veel kuulata Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” ja vaadata Veljo Käsperi filmi “Tütarlaps mustas”.


Elagu Eesti!