Kas see on saatuse iroonia, et täna, kui on Eesti iseseisvuspäev, Venemaa ründab Ukrainat. Soomlased ja eestlased teavad hästi, mis tähendab Venemaa naabrus. Venemaa on aastate jooksul üle 40 korda rünnanud Soomet, ja Venemaa on alati kippunud igal kombel eestlaste elu segi ajama. Ma austan eestlaste sirget isamaalisust ja sirgeseljalisust venelaste vastu. Väikesed rahvad nagu soomlased ja eestlased näitavad, mis on kultuuri võim ja kuidas võib hästi ja rahus elada ilma uhkeldamiseta.
Ma kuulasin Eesti presidendi Alar Karise kõnet, kus ta sedastab, et kultuur määrab meie iseolemise. See on vaimsus, see on Eesti idee. Kultuur annab…kõigele mõtte.” Eesti presidendid armastavad tsiteerida luuletajaid, see on ilus kombe. Karisel polnud rahvarõivad seljas, kui oli eelmisel presidendil… Näiteks mees Kuusalu rõivas on maitsekas! Karis oli ka arvatavasti kirjutanud kõne alguse uuesti, aga ta rääkis targalt raskel hetkel.
Ma kogun nüüd selle nädala eesti teemad minu elust. Ma alustasin pärast Karise kõnet minu Eesti nädala Noor Eesti luuletaja Gustav Suitsu luuletusega:
Elu tuli
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski -
ja kaduvikku siis kustub.
Mis küll nii kohisevad kevadised veed,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.
Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub -
jääb järele peotäis tuhka.
Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.
Päikene-äikene, tunglad-Kunglat… Luuletuse rütm on kaasakiskuv. Elu tuli on suurepärane luuletus inimese pürgimusist ja nende ajalikkusest. Me otsime Kunglat, aga lõpuks me seisame Toonela väraval, kui jääb järele peotäis tuhka. Ometi elu tuli on püha ja suurem kui meie kaduvus: Püha on elu tule tuha-ase/Elu tuli punane püham on ise. Vaimukas ja ilus luuletus!
Ma tellisin endale veebist raamatu “Eestin runotar. Virolaisen runouden antologia” aastast 1940. Raamatus Elsa Haavio kirjutab Suitsust, et ta oli kõige suurem luuletaja pärast Koidula. Suits mõtles, et eestlased on “tõuseva sugu” ja Eestis peab olema enam kultuuri, ennekõike euroopa kultuuri. Kui aktuaalne sõnum! Suits elas Soomes põgenikuna ja tema sõber oli Eino Leino. Ma tahan enam lugeda Suitsu luuletusi! Haavio raamatus on põhjalik sissejuhatus Eesti sõjaeelsesse luulekunstisse.
Teine kirjanduslik elamus on olnud Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”. Me rääkisime Sillamäest ja vene vähemusest eelmises eesti keele tunnis. Hvostovi raamat on väga nilbe aga põnev kujutades, kuidas Sillamäe elanikud elasid täiesti teises tegelikkuses kui muud eestlased. Noore mehe silmadega vaadatakse nõukogude elu ja selle imelikkust. Ma arvan, et Hvostov tõepäraselt kujutab oma elu Sillamäel. Ma soovin, et Eesti venelased loeks selle raamatu.
Ma hakkasin lugema Kaalu Kirme raamatut “Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941-1944”. Kirme oli eesti kunstiteadlane. Ta on uurinud Eesti rahvakunsti ajalugu, eriti ehete ajalugu. Raamatu alguses Kirme kirjutab sügavalt Eesti saatuslikest aastaist ja kuidas kunstnikud elasid ja lõid vene ja saksa okupatsioonide ajal. Kirme vahendab rikka pildi Eesti sõjaaegsest kultuurist. Ma vaatasin ka Kirme intervjuud, kus ta küsitles Olga Terri. Kirme oli suursugune eesti mees ja andekas teadlane.
Ma olin Helsingi zooloogilises muuseumis, kus üllatuseks oli paar eesti eksponaati: suur tükk Panga paekallast Saaremaalt ja põlevkivi tükke. Panga paekallas asub Mustjala külas, ja see on kolm kilomeetri pikk ja 40 meetri kõrge. Paekallas sündis 430 miljonit aastat tagasi siluris. Täna leitakse rannal palju fossiile, näiteks trilobiite ja koralle. Eesti paekaldad on niisama ikoonilikud kui Inglismaa lubjakivikaldad Doveris.
Põlevkivi on olnud Eesti õli, aga selle produtseerimine on loodusele kahjulik tuha tõttu, ja iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest peab välja pumpama 10–15 tonni vett. Muuseumis oli kivide kõrval luup, millega lapsed võiks uurida põlevkivi struktuuri. Ei pea unustama, et põlevkivienergeetika põhjustab suure osa Eesti õhusaastest. Põlevkivi on ikkagi eesti kurioosum.
Nädala jooksul ma sõin järgmisi eesti toite: Merevaik-juustu, Põltsamaa aprikoosimoosi, Saaremaa Kadaka-juustu, Peremehe pärmivaba leiba, hapukurke, hapukapsast ja Vabariigi täissuitsuvorsti. Minu kodu lähedal on eesti toidupood: poes käimine on kui retk Eestisse, sest kaupluse juhataja on tore eestlanna. Ma ei jõudnud sel nädalal eesti toitu valmistada, kui eelmisel aastal, aga minu Eesti iseseisvuspäeva menüü oleks järgmine: eelroog on kilusalat rukkileival, supp on seene-piimasupp, põhiroog on Ühepajatoit kahe lihaga ja magustoit on kama-mannakreem jõhvikatega. Joogid: Uue-Saaluse Veinitalu Ebaküdoonia vahuvein ja Rukkirääk-õlu.
Pühapäeval ma tahan veel kuulata Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” ja vaadata Veljo Käsperi filmi “Tütarlaps mustas”.
Elagu Eesti!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti