Minu sini-must-valge nädal

 

Kas see on saatuse iroonia, et täna, kui on Eesti iseseisvuspäev, Venemaa ründab Ukrainat. Soomlased ja eestlased teavad hästi, mis tähendab Venemaa naabrus. Venemaa on aastate jooksul üle 40 korda rünnanud Soomet, ja Venemaa on alati kippunud igal kombel eestlaste elu segi ajama. Ma austan eestlaste sirget isamaalisust ja sirgeseljalisust venelaste vastu. Väikesed rahvad nagu soomlased ja eestlased näitavad, mis on kultuuri võim ja kuidas võib hästi ja rahus elada ilma uhkeldamiseta.  

Ma kuulasin Eesti presidendi Alar Karise kõnet, kus ta sedastab, et kultuur määrab meie iseolemise. See on vaimsus, see on Eesti idee. Kultuur annab…kõigele mõtte.” Eesti presidendid armastavad tsiteerida luuletajaid, see on ilus kombe. Karisel polnud rahvarõivad seljas, kui oli eelmisel presidendil… Näiteks mees Kuusalu rõivas on maitsekas! Karis oli ka arvatavasti kirjutanud kõne alguse uuesti, aga ta rääkis targalt raskel hetkel.

Ma kogun nüüd selle nädala eesti teemad minu elust. Ma alustasin pärast Karise kõnet minu Eesti nädala Noor Eesti luuletaja Gustav Suitsu luuletusega:

Elu tuli

Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,

elu tuli sähvab pilvist kui äikene;

valgustab välkudes hämaras ööski,

sütitab mõttes, vaimustub tööski -

ja kaduvikku siis kustub.

Mis küll nii kohisevad kevadised veed,

kes need sääl sammuvad mööda teed?

Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:

noored need otsivad muinasjutu Kunglat,

kuni kord seisavad Toonela väraval.

Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,

võitluses põlevaid südameid sööb.

Loomises loidab, kumades kustub,

küll tuleasegi viimati mustub -

jääb järele peotäis tuhka.

Püha on elu tule tuha-ase.

Elu tuli punane püham on ise.

Päikene-äikene, tunglad-Kunglat… Luuletuse rütm on kaasakiskuv. Elu tuli on suurepärane luuletus inimese pürgimusist ja nende ajalikkusest. Me otsime Kunglat, aga lõpuks me seisame Toonela väraval, kui jääb järele peotäis tuhka. Ometi elu tuli on püha ja suurem kui meie kaduvus: Püha on elu tule tuha-ase/Elu tuli punane püham on ise. Vaimukas ja ilus luuletus! 

Ma tellisin endale veebist raamatu “Eestin runotar. Virolaisen runouden antologia” aastast 1940. Raamatus Elsa Haavio kirjutab Suitsust, et ta oli kõige suurem luuletaja pärast Koidula. Suits mõtles, et eestlased on “tõuseva sugu” ja Eestis peab olema enam kultuuri, ennekõike euroopa kultuuri. Kui aktuaalne sõnum! Suits elas Soomes põgenikuna ja tema sõber oli Eino Leino. Ma tahan enam lugeda Suitsu luuletusi! Haavio raamatus on põhjalik sissejuhatus Eesti sõjaeelsesse luulekunstisse.

Teine kirjanduslik elamus on olnud Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”. Me rääkisime Sillamäest ja vene vähemusest eelmises eesti keele tunnis. Hvostovi raamat on väga nilbe aga põnev kujutades, kuidas Sillamäe elanikud elasid täiesti teises tegelikkuses kui muud eestlased. Noore mehe silmadega vaadatakse nõukogude elu ja selle imelikkust. Ma arvan, et Hvostov tõepäraselt kujutab oma elu Sillamäel. Ma soovin, et Eesti venelased loeks selle raamatu. 

Ma hakkasin lugema Kaalu Kirme raamatut “Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941-1944”. Kirme oli eesti kunstiteadlane. Ta on uurinud Eesti rahvakunsti ajalugu, eriti ehete ajalugu. Raamatu alguses Kirme kirjutab sügavalt Eesti saatuslikest aastaist ja kuidas kunstnikud elasid ja lõid vene ja saksa okupatsioonide ajal. Kirme vahendab rikka pildi Eesti sõjaaegsest kultuurist. Ma vaatasin ka Kirme intervjuud, kus ta küsitles Olga Terri. Kirme oli suursugune eesti mees ja andekas teadlane.

Ma olin Helsingi zooloogilises muuseumis, kus üllatuseks oli paar eesti eksponaati: suur tükk Panga paekallast Saaremaalt ja põlevkivi tükke. Panga paekallas asub Mustjala külas, ja see on kolm kilomeetri pikk ja 40 meetri kõrge. Paekallas sündis 430 miljonit aastat tagasi siluris. Täna leitakse rannal palju fossiile, näiteks trilobiite ja koralle. Eesti paekaldad on niisama ikoonilikud kui Inglismaa lubjakivikaldad Doveris.  

Põlevkivi on olnud Eesti õli, aga selle produtseerimine on loodusele kahjulik tuha tõttu, ja iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest peab välja pumpama 10–15 tonni vett. Muuseumis oli kivide kõrval luup, millega lapsed võiks uurida põlevkivi struktuuri. Ei pea unustama, et põlevkivienergeetika põhjustab suure osa Eesti õhusaastest. Põlevkivi on ikkagi eesti kurioosum.

Nädala jooksul ma sõin järgmisi eesti toite: Merevaik-juustu, Põltsamaa aprikoosimoosi, Saaremaa Kadaka-juustu, Peremehe pärmivaba leiba, hapukurke, hapukapsast ja Vabariigi täissuitsuvorsti. Minu kodu lähedal on eesti toidupood: poes käimine on kui retk Eestisse, sest kaupluse juhataja on tore eestlanna. Ma ei jõudnud sel nädalal eesti toitu valmistada, kui eelmisel aastal, aga minu Eesti iseseisvuspäeva menüü oleks järgmine: eelroog on kilusalat rukkileival, supp on seene-piimasupp, põhiroog on Ühepajatoit kahe lihaga ja magustoit on kama-mannakreem jõhvikatega. Joogid: Uue-Saaluse Veinitalu Ebaküdoonia vahuvein ja Rukkirääk-õlu.

Pühapäeval ma tahan veel kuulata Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” ja vaadata Veljo Käsperi filmi “Tütarlaps mustas”.

Elagu Eesti! 

Kuidas ma tähistasin Eesti iseseisvuspäeva

Emakeeleausammas Kadrina kooli kõrval 

Ma alustasin Eesti iseseisvuspäeva pidamist juba eelmisel päeval sõirategemisega. Minu köögi laual oli liiter piima, pool kilo kohupiima (ma võtsin vadakukohupiima, sest ma kahjuks ei käinud Eesti poes), võid, muna, soola ja karulauku. Ma kuumutasin piima keemiseni, lisasin kohupiima ja ootasin kuni vadak eraldub. Pärast seda ma kallasin juustu marliga vooderdatud sõelale nõrguma. Ma sulatasin või potis ja lisasin selle juustusse ja segasin, kuni moodustus ühtlane mass. Pärast seda ma segasin lahtiklopitud munad, soola ja karulauku ja kallasin need segusse, mida ma veel kuumutasin. Lõpuks ma panin segu sõelale ja külmikusse. Vadakust ma küpsetasin leiva, selle ma õnnistasin kolme sõrmega, nagu on Eestis kombeks. Küpsetades ma kuulasin ja laulasin Uno Loopi laulusid: 

Ma nüüd tean ja tean,

kuid märtsis algas mai,

sest seda tunda võin.

Ta käe tusupilve poole

tõstis vaid, tõstis vaid.

ja sirel õide lõi.

Sõir on Eestis traditsiooniline koduselt valmistatud piimatoit, varem eriti Võrumaal ja Setomaal. Ma usun, et köömnete kasutamine on saksa mõju. Sõira tehti kindlasti nelipühadeks ja jaanipäevaks. Kevadel ja sügisel oli maarahval palju piimatoite ja tollal valmistati palju sõira. Näiteks sügisel kuivatatud sõir püsis isegi jõuludeni. Eesti Rahvakultuuri Keskuse veebilehel kirjutatakse, et “sõira tegemine on isegi ausse tõusnud” ja see on hea areng. Siin on minu sõir:

Õhtul ma kuulasin raadiost saadet “Eesti õhtu”. Toimetaja Olli Haapakangas küsitles Tapio Mäkeläineni, ja raadiokuulajad saatsid omad eesti jutud. Palju räägiti ka Tallinna laulupeost. Tihti oli juttusid nõukogude ajalt. Juttude ühine nimetaja oli soomlaste truu kiindumus Eesti rahva vastu ja see, et kõigil oli palju heatahtlikke mälestusi Eestist ja eestlastest. Raadiosaate muusika oli natuke omapärane, eriti soome muusika. Õnneks Georg Ots laulis “Saaremaa valssi”.  

Iseseisvuspäeva ma alustasin Marie Underi luuletusega. “Unetuma laul” on suurepärane töö: 

Musti varje ümber uste,

Künnilt aetataks´ koju härgi,

Süüaks´, juuakse ja pea

Magajaid kõik majad täis.

Magab isand, ori, veis.

Mina aga, ma ei maga…

Luuletaja ei oska magada: kõik magavad välja arvatud tema. Luuletaja vaatleb inimeste elu, ja öösel ta näeb timukat, koera, vaimu ja ta hüüab: “Kuhugille, kuhugille, ma ei mahu!” Unetuse probleemi ja elu ahistuse ainus lahendus on surm: “Valla mulla jäätand luugi ulataksin. Alla oma elu. Ega taha vaadata ei pruugi.” Underi keel on rikas aga raske ja tema sõnakujundid on mitmekihilised. Ma jätkasin veel minu kirjandushommikut lugedes Oskar Lutsu “Kevadet”. Arno, Teele, Toots, Lible, Kiir, Tõnisson, õpetaja Laur, Imelik…. Kas nad on eestlaste põhitüüpid? Minu lemmik on Tõnisson.  

Ma kuulasin seejärel Kersti Kaljulaidi kõnet, mis oli hea ja liigutav. Kõne oli pikk aga sisukas. Kaljulaid rääkis, et Eesti võiks olla tulevikus hooliv, korruptsioonivaba ja enesekindel. Ta rääkis ka, et “väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud.” Kõnes ta tsiteeris ka Juhan Liivi ja Andres Ehini luuletusi. President käsitles Eesti probleeme, näiteks koroonat ja korruptsiooni, aga julgustas samal ajal Eesti rahvast. Kaljulaid on harjunud esinema ja kõne oli julgustav ja omapärane. Soomlasest presidendi rahvarõivas tundub imelik, aga eesti traditsioon on erinev.

Ma kuulasin veel “Naisi köögis” (“Eesti sünnipäevalaul”): laul oli tore ja positiivne: Eestis on nüüd hea elada ja eestlased töötavad üks kõigi ja kõik ühe eest. Lisaks laulus oli viitamine Lutsu “Kevadesse”! 

Ma võtsin Eesti iseseisvuspäeva tänavu tõsiselt, sest minu eesti õpetaja Maiu andis meile koduse töö: “Pea pidu!”. Ma värbasin ka minu abikaasa ja lapsed tähistama seda minuga (rahvaharidustöö!) ja pidasin ettekanded sõirast ja Eesti kirjandusest. Head Eesti iseseisvuspäeva: elagu Eesti!

  

Minu eesti iseseisvuslaud: suupisted musta leiva, sõira, hapukurgi ja suitsuräimedega, seljanka köögiviljaga ja naps “Viru Valget”. Ma ostsin ka eesti hapukurgid, nam! “Jänks” kohukest poes kahjuks ei olnud...