Emakeeleausammas Kadrina kooli kõrval
Ma alustasin Eesti iseseisvuspäeva pidamist juba eelmisel päeval sõirategemisega. Minu köögi laual oli liiter piima, pool kilo kohupiima (ma võtsin vadakukohupiima, sest ma kahjuks ei käinud Eesti poes), võid, muna, soola ja karulauku. Ma kuumutasin piima keemiseni, lisasin kohupiima ja ootasin kuni vadak eraldub. Pärast seda ma kallasin juustu marliga vooderdatud sõelale nõrguma. Ma sulatasin või potis ja lisasin selle juustusse ja segasin, kuni moodustus ühtlane mass. Pärast seda ma segasin lahtiklopitud munad, soola ja karulauku ja kallasin need segusse, mida ma veel kuumutasin. Lõpuks ma panin segu sõelale ja külmikusse. Vadakust ma küpsetasin leiva, selle ma õnnistasin kolme sõrmega, nagu on Eestis kombeks. Küpsetades ma kuulasin ja laulasin Uno Loopi laulusid:
Ma nüüd tean ja tean,
kuid märtsis algas mai,
sest seda tunda võin.
Ta käe tusupilve poole
tõstis vaid, tõstis vaid.
ja sirel õide lõi.
Sõir on Eestis traditsiooniline koduselt valmistatud piimatoit, varem eriti Võrumaal ja Setomaal. Ma usun, et köömnete kasutamine on saksa mõju. Sõira tehti kindlasti nelipühadeks ja jaanipäevaks. Kevadel ja sügisel oli maarahval palju piimatoite ja tollal valmistati palju sõira. Näiteks sügisel kuivatatud sõir püsis isegi jõuludeni. Eesti Rahvakultuuri Keskuse veebilehel kirjutatakse, et “sõira tegemine on isegi ausse tõusnud” ja see on hea areng. Siin on minu sõir:
Õhtul ma kuulasin raadiost saadet “Eesti õhtu”. Toimetaja Olli Haapakangas küsitles Tapio Mäkeläineni, ja raadiokuulajad saatsid omad eesti jutud. Palju räägiti ka Tallinna laulupeost. Tihti oli juttusid nõukogude ajalt. Juttude ühine nimetaja oli soomlaste truu kiindumus Eesti rahva vastu ja see, et kõigil oli palju heatahtlikke mälestusi Eestist ja eestlastest. Raadiosaate muusika oli natuke omapärane, eriti soome muusika. Õnneks Georg Ots laulis “Saaremaa valssi”.
Iseseisvuspäeva ma alustasin Marie Underi luuletusega. “Unetuma laul” on suurepärane töö:
Musti varje ümber uste,
Künnilt aetataks´ koju härgi,
Süüaks´, juuakse ja pea
Magajaid kõik majad täis.
Magab isand, ori, veis.
Mina aga, ma ei maga…
Luuletaja ei oska magada: kõik magavad välja arvatud tema. Luuletaja vaatleb inimeste elu, ja öösel ta näeb timukat, koera, vaimu ja ta hüüab: “Kuhugille, kuhugille, ma ei mahu!” Unetuse probleemi ja elu ahistuse ainus lahendus on surm: “Valla mulla jäätand luugi ulataksin. Alla oma elu. Ega taha vaadata ei pruugi.” Underi keel on rikas aga raske ja tema sõnakujundid on mitmekihilised. Ma jätkasin veel minu kirjandushommikut lugedes Oskar Lutsu “Kevadet”. Arno, Teele, Toots, Lible, Kiir, Tõnisson, õpetaja Laur, Imelik…. Kas nad on eestlaste põhitüüpid? Minu lemmik on Tõnisson.
Ma kuulasin seejärel Kersti Kaljulaidi kõnet, mis oli hea ja liigutav. Kõne oli pikk aga sisukas. Kaljulaid rääkis, et Eesti võiks olla tulevikus hooliv, korruptsioonivaba ja enesekindel. Ta rääkis ka, et “väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud.” Kõnes ta tsiteeris ka Juhan Liivi ja Andres Ehini luuletusi. President käsitles Eesti probleeme, näiteks koroonat ja korruptsiooni, aga julgustas samal ajal Eesti rahvast. Kaljulaid on harjunud esinema ja kõne oli julgustav ja omapärane. Soomlasest presidendi rahvarõivas tundub imelik, aga eesti traditsioon on erinev.
Ma kuulasin veel “Naisi köögis” (“Eesti sünnipäevalaul”): laul oli tore ja positiivne: Eestis on nüüd hea elada ja eestlased töötavad üks kõigi ja kõik ühe eest. Lisaks laulus oli viitamine Lutsu “Kevadesse”!
Ma võtsin Eesti iseseisvuspäeva tänavu tõsiselt, sest minu eesti õpetaja Maiu andis meile koduse töö: “Pea pidu!”. Ma värbasin ka minu abikaasa ja lapsed tähistama seda minuga (rahvaharidustöö!) ja pidasin ettekanded sõirast ja Eesti kirjandusest. Head Eesti iseseisvuspäeva: elagu Eesti!
Minu eesti iseseisvuslaud: suupisted musta leiva, sõira, hapukurgi ja suitsuräimedega, seljanka köögiviljaga ja naps “Viru Valget”. Ma ostsin ka eesti hapukurgid, nam! “Jänks” kohukest poes kahjuks ei olnud...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti