Kino “Sõprus” Tallinnas

 

Kino Sõprus Tallinnas

Üks Tallinna võluvuse põhjus on linnapildi mitmekujulisus. Jalutades läbi linna võib katkematult näha linna erinevaid kihistusi. Linnas on palju kohti, millel genius loci on võimsalt juures: Kanuti Gildi hoone, Draakoni galerii ehitus, Künnapu lillepood, Kunstihoone, korterelamu Pärnu maantee 36 ja Tallinna linnahall. 

Minu lemmikehitis Tallinnas on kino “Sõprus”, sest selle esteetika ja kultuurajalooline tagapõhi on huvitav. Enne II Maailmasõda kolmnurksel krundil asunud hoonestus hävis 1944. aastal Punaarmee pommitamise käigus. Kino ehitati aastatel 1950-1955 krundile, kus  olid ainult varemed pommituse tõttu. Krunt oli lehvikukujuline ja niiviisi ehitati ka kino lehvikjaks. “Sõpruse” projekteerisid Friedrich Wendach, August Volberg ja Peeter Tarvas. Wendach oli Nõmme linnaarhitekt ja “tempelkinode spetsialist” - ta ehitas Narvasse kinoteater “Narva Punase Tähe” (1952), mis on nagu kreeka tempel. Volbergi tuntud  töid on Rakvere pangahoone, Kirjanike Maja Tallinnas ja uus Vanemuine Tartus ja Peeter Tarvase töid on näiteks Kalevi Jahtklubi ja Tarvase oma elamu Kosel. 

Kino oli Nõukogude Liidus ülim kunst, sest see suutis haarata kõige laiemaid masse. Sellepärast pidi see idee kajastuma ka kinoarhitektuuris. “Sõpruse” eeskuju oli Leningradis, Gorki nimeline kultuuripalee, mis oli lehvikukujuline. Kino nimi oli planeerimise staadiumis “Leningrad”, seejärel “Spartacus” ja lõpuks “Sõprus”, mis oli mitmemõtteline nõukogude mõiste. Ajalooline põhjus nimele on see, et kino hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana “Sõpruse” nime.

Nõukogude ideoloogiat peegeldavad dekoor ja uusklassitsism. Stalinismi arhitektuuriideaal oli, et ehitis peaks olema „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Näiteks Rostockis, Jerevanis või Pekingis leitakse palju selliseid ehitisi. “Sõpruses” sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest: sammaste kapiteelid on nagu setu särgi varrukad ja fassaadi lubjakivi on Saaremaalt. Huvitavad on ka külgfassaadide embleemid. Need kujutavad sõjapidamist, tööstust, põllumajandust, maavarade tootmist ning teadust.

Esifassaadi kolm embleemi viitavad kirjandusele, teatrile ja kaunitele kunstidele. Ehitise dekoratsiooni kavatsus on väljendada, et kino on tõeline kultuuriinstitutsioon, mis on mõeldud kõigile kodanikele vaimseks harimiseks.  

Kino on kahekorruseline. Esimesel korrusel asus kassade vestibüül, mis oli ühendatud avara estraadisaali ja einelauaruumidega. Ruumid olid kujundatud sisemise sammastikuga ja rikkalikult ornamenteeritud. Hoone esimesel korrusel olid veel suitsetamisruum kinokülastajaile, ruumid estraadiartistidele ja administratsioonile. Teisel korrusel oli kaks 400 külastajat mahutavat kinosaali. Kino barokihõngulise sisearhitektuuri planeeris Maia Oselein-Laul.

Kuigi “Sõprus” peegeldab nõukogulikku  mõtteilma, võib vaataja ka märgata, et ehitises on ka palju art déco-kujusid. Samuti kompositsioon, proportsioonid ja materjali käsitlused on peenemad kui tollases nõukogude arhitektuuris. Näiteks Stockholmi kontserdimaja ja Soome parlamendihoone on “Sõpruse” lähedased sugulased.

Väljak kino ees on ka ilus. Nüüd seal on purskkaev, mis siia algselt planeeriti. Vaade Suur-Karja tänavale on suurepärane ja samal ajal pidulik. Ehitis kuulub Eesti kultuurimälestiste registrisse.  

Ma vaatasin kaks “Kuukulgur-filmi” lühifilmi: “Kino Sõprus” ja “Presidendi vastuvõtt” mis mõlemad juhtuvad “Sõpruses”. Esimene on õudusfilm, kus kino pööningul elab doktor Finkelstein, kes ümber kujundab inimesi. Inetu vanamees saab Audrey Hepburniks puudliga. Presidendi vastuvõtul “Sõpruses” punkarid saadavad korda tohuvabohu.

Kuula veel "Laul nõukogude aatomist" 1952 aastalt.

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,
mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.
Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!
Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.