Vana Kivisilla makett Kaarsilla kõrval
“Raudse uduna langeb Emajõele
rusudeks varisenud Kivisilla vari.”
Kalju Lepik: Luuletusest “Kivisilla vari”
Minu esimene kontakt Tartu sildadega sündis lugedes koolipoisina Ants Orase raamatut “Eesti saatuslikud aastad 1939–1944", kus kirjanik ilusti kujutab Tartut ja Kivisilda. Selles raamatus lugeja leiab linna, mis mõjub muinasjutuliselt: kõik oli ilus, inimesed haritud ja hästi riides, kultuurielu õitses, teadus oli rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle kultuuriparadiisi sümbolid olid Ülikool ja Kivisild. Juhan Maiste kirjutab, et “Tartu linna üldvaade on võluv ja looduslik, Tartulik pehme, täis optimismi ja sarmi.”
Kivisilla sümboolne väärtus sarnaneb Karli või Brooklyni sillaga. Silla kunstilised eeskujud on Peterburis, näiteks Lomonossovi sild (varem Jekaterinskij most). Kivisilla arhitektid olid J.A.Zaklowski ja J.C.Siegfrieden. Sild ehitati sunnitööliste abil, kes toodi Paldiskist ja Siberist. Ehitusmaterjal parvetati Emajõge mööda lotjadega. Peterburist kutsuti tööle peale sünnitööliste viiskümmend kiviraidurit.
Kivisild avati liikluseks 16. septembril 1784. aastal. Kui sild oli valmis, selle peal oli kaks triumfikaart ja silla keskosa oli tõstetav. Silla seinal oli ka tahvlil saksa- ja ladinakeelne tekst, mis on pühendatud silla kinkijale Katariina II: “Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783”. Vaade läbi kivisilla oli ainukordne. Maiste kirjutab, et reisija võiks kujutada, et oleks väepealik või Caesar ületataks silda.
Kivisilla hilisem saatus oli raske: silla idapoole hävitasid 1941. aasta 9. juuli hommikul taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolse sillakaare hävitasid taganevad Saksa väed 1944. aastal. Siin veel korra on näha Eesti ajaloo karmus: rahvust ei löödaks ainult üks korda, aga kaks ja kolm. Vene keisrinna kingitus oli rusudeks varisenud. Hiljemini asutati “Tartu Kivisilla Taastamise Selts”, aga selts on ainult korda saanud Kivisilla maketi uue Kaarsilla kõrval, sest Kivisilla taastamine on kallis ja see lõpetaks Emajõel praeguse laevaliikluse. Kivisild on olnud inspiratsiooni allik mitmetele kunstnikkudele
Tartu uus Kaarsild ehitati 1959. aastal. Silla arhitekt on Peeter Varep, kes oli ka tuntud eesti alpinist. Sild on betoonsild hoogsa kaarega ja see on mõeldud jalakäijatele. Sild seisab vana silla vundamentide peal. Silla kaar ulatub 57 meetrini ja selle kõrgus on kaheksa meetrit. Sild on mõeldud kandma korraga 1500 inimest. Karin Paulus kirjutab, et sild on “nooruslikku elukergust ning rõõmu pakkuv.” Karini tõttu “Kaarsild andis selgelt edasi sõnumit, et saabunud on uus aeg ning vana pole vaja enam taga igatseda.” Sild oli tollal Nõukogude Liidu tippehitus ja selle tugevusarvutused ja ehitamine oli keerulised. Nüüd pole mõtteid Kivisilla taastamisel, sest sild on kaasaegne hinnatud ehitis ja ehtne Tartu sümbol.
Noored seda silda armastavad, sest üle silla kaare ronimine on tudengitraditsioon kujunenud peale selle veel raekojaplatsi purskkaevus ujumine. Youtubes on kümnete viis filme, kus inimesed ronivad, jooksevad või mootorrattaga sõidavad silla kaare üle. Silla kaar on eriti ergutav.
Sild on ka tähtis sümbol, näiteks Soome-sild (Kalevipoeg, Lydia Koidula), mis on meie rahvaste ühesolemise ja ühenduse metafoor:
Tüvest tehti tugev silda,
Painutati kena parvi
Kahel haarul üle mere.
Üks viis saarelt Viru randa,
Teine haaru Soome randa,
See′p see kuulus Soome silda.
Kaarsild (Pilt: https://www.visitestonia.com/fi/kaarsild-kaarisilta)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti