Jõudeolekust ja tüdimusest

 

Elu kergus...

Ilma jõudeolekuta pole kultuuri, sest kultuuri sünd ja kultuuri kasutamine eeldavad jõudeolekut. Aristoteles kirjutas, et "me töötame, nii et võiksime puhata". Antiigi maailmas oli tuntud mõiste otium cum dignitate, see on väärtuslik jõudeolek, mis oli mõeldud filosoofilise mõtlemise ja teadusliku tegevuse jaoks (Cicero). Harri Tiido räägib oma saates igavustunde kasulikkusest loovuse arendajana. Ei tohiks unustada, et antiigis orjad võimaldasid haritlaskonna jõudeolekut. Eesti on ka hea näide maast, kus kõrgkultuuri esindajad tulid peaaegu ainult jõukatest baltisaksa suguvõsadest: rahval ei olnud võimalust pühenduda teadusele või kunstile. Teiselt poolt Eestis oli ja on rikas rahvakultuur.  

Kristlikul keskajal sündis kloostrikorraldus, mille juhtmõte oli palveta ja tööta. See maailm oli lõhenenud: töö ja rabamine olid olulised kloostrielu tugisambad ja acedia, laiskus oli suurem pahe. Teisest küljest palvetamise eeltingimus oli jõudeolek ja vaikus. Keskaja kõige tähtsam filosoofia ja teoloogia sündisid kloostrite vaiksuses. Näiteks saksa mõtleja Angelus Silesius rääkis inimese sisemisest linnusest, kus leitakse kõige püham koht, kus inimene kohtub Jumalaga. Ainult vaikuses avaneb tee sellesse linnusesse. Vaikuse võimalus on jõudeolek. Harri Tiido räägib targalt: “Kui inimesel ei ole üksinduse ja igavuse hetki, siis kaotavat ta midagi oma inimlikust olemisest.” Ma usun, et praegu paljud inimesed sellest mõttest aru ei saa.

Luterlus muutis inimeste mõtteviisi tööst, sest Lutheri tõttu töö on ka jumalateenistus. Kui inimene on usin, ta teeb samas teoks Jumala tahte teenides kaasinimesi oma tööga. Luther pole tööhull, aga tema mõtted mõjutasid palju meie suhtumist töösse. Pole saladus, et kõige rikkamad ja jõukad ühiskonnad on Kesk- ja Põhja Euroopa luterlikud riigid. Uurijad on esitanud, et kapitalismi sünd põhineb sellel, et luterluses, enne kõige selle reformeeritud vormis tööd eriti austatakse.  

Enne kui mind vaimulikuks pühitseti, ma olin õpingukaaslastega kaks korda retriidis, kus olid parajasti kolmepäevased sündmused. Retriit on matk vaikuses, kus rääkimine on piiratud: ainult laulmine ja häälega palvetamine on lubatud. Kui me sõime, kuulasime vaimuliku lugemist või muusikat. Tunnipalvused katkestasid vaikuse, ja kui me olime koos, keegi ei rääkinud. See nõudis harjutamist, eriti raske oli vaikides istuda saunas. Me võisime ainult rääkida kahekesi retriidi juhatajaga. Pärast retriite minu meeleolu oli kahesugune: ühelt poolt see oli rikas vaimulik harjutus, millel on pikk pärimus, teiselt poolt mulle tundus, et harjutus kaldus minu oma probleemidele, mis tõusid kui õngekorgid vee pinnale. Ma tahan ometi lahendada minu ahistused ja probleemid tegevuse, mitte mediteerimise abil.

Fred Jüssi kirjutab, et “inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda." Peale selle ta julgustab et “ära niida muru, vaid vaata, kuidas lilledel tolmeldajad askeldavad.” Need on ehk head ja populaarsed mõtted, aga minu meelelaadile võõrad. Ma ei oska laiselda või vedelda, sest laiseldes aeg läheb raisku. Ma leian, et aeg on meil kingitus, mida peab hästi kasutama. Ma süvenen ja laisklen, kui istun saunas, kui olen seenil, kui loen või kui ma leiba küpsetan. Agarus on minu loosung. Ma arvan, et see on minu vanemate pärand.

Tüdimus on ka lõhenenud asi: see võib olla kas eksituse algus või uue õppimise allikas. Lapsed tihti räägivad, et nendel on tüdimus peal, kuna vanemad leiutavad nendele mingit tegevust. Täisealised põgenevad vahetevahel tüdimuse eest viina, väetitesse lõbustutesse või armuseiklustesse. Ometi tüdimus on hea tunne, sest tüdimuses inimene puhkab ja samal ajal mõtleb, mis on järgmine käik. Hea tüdimusevastane rohi on rikas sisemine elu: intelligentsel inimesel pole kunagi igav räägitakse Eestis.