Ma armastasin venelast

Viktor Karrus: Vilja riikile (1953)

Maimu Bergi romaan ”Ma armastasin venelast” ilmus 1994. aastal ja see oli tõlgitud soome keelde 1998. aastal. Raamatu pealkiri on tõenäoliselt inspireeritud A.H. Tammsaare klassikast ”Ma armastasin sakslast”. Tammsaare raamat kajastab armastusloo kaudu eestlaste rahvuslikku alaväärsustunnet. Bergi raamatus on ka eriline armastuslugu, mis avab eestlaste ambivalentsed suhted venelastega: neid sai armastada privaatselt, aga rahvana nad esindasid lihtsamat kultuurvormi kui eesti kultuur. Venelased olid metslased.

Bergi romaan areneb kahe narratiivi jõul kahel erineval ajal: viibides Nõukogude Eestis 1950. ja 1960. aastatel ning kunstniku residentsis Jüterbogi Wiepersdorfis Saksamaal 1990. aastatel, aga need pealtnäha erinevad narratiivid ristuvad metatasandil. Raamatul on kaks peamist teemat: kultuuride kohtumine ja keelatud armastus.

Romaanis paistab 1950. aastate Eesti elu süngena: kõik oli hall ja räpane, nii pealinn kui ka selle inimesed. Vaimne õhkkond linnas oli piinav. Bergi raamatu peategelane on väike tüdruk, kelle nime ei mainita. Ta elab koos emaga tagasihoidlikes tingimustes. Ema jätab mulje, et tema on karmiloomuline ja kergemeelne. Kogu ängistus kulmineerub kooliga, kus pole mingit õhku, mida hingata. Tüdruku isa on sõja ajal Venemaale "kadunud", võib-olla küüditatud või maha lastud. Ema ei taha kunagi oma tütrega sellest rääkida.

Tüdruk nakatub tuberkuloosisse ja ta viiakse arsti juurde kopsu skaneerimiseks. Pulmonoloog on eesti-venelane, kes kuulab töökohas Bellini Casta Divat taustamuusikana ja erineb muidu igati süngest nõukogude keskkonnast. Tüdruk on veendunud, et see mees on tema kadunud isa ja laps armub vahetult mehesse. Aastate jooksul hakkab arst tüdruku kodu külastama, tüdruku ema armastama ja lõpuks, kui tüdruk on 14-aastane, muutub nende armuvahekord ka erootiliseks. Tüdruku ema satub tüdruku ja tema meessõbra peale paari intiimsel hetkel, mille tagajärjel arst arreteeritakse ja talle pannakse süüdistus pedofiilias.

Võib arvata, et sellest suhtest, nagu seda on kirjeldatud Bergi raamatus, on vastumeelne lugeda, kuid kirjanik teeb seda ilusti ja seletab lugejale, miks need inimesed üksteise seltskonda triivisid. Arst oli orb ega tundnud enda ei  eestlaseks ega venelaseks. Ta otsis vastuvõtvat ja sooja süle, mida tal kunagi polnud - Del fido amor Primiero, nagu ka lauldakse tema lemmikaarias Normas. Arst arvab sageli, et see sobimatu suhe peaks enne selle algust lõppema, kuid ei suuda seda teha. Tüdruku armastus mehe vastu on ennastsalgav ja täidetud isa igatsusega. Tüdruk realiseerib oma igatsust unesrändaja kindlusel. Ta kirjutab: “Meie armastus oli liiga intensiivne ja liiga kaua kestnud, liiga tugev, et saaksime seda ise peatada.”

Armastusloo taust on nõukogude aeg, mida Berg kirjeldab üsna tabavalt. Nüüdisajal võib Bergi kirjeldus olla juba vihakõne, kuid kõik, kes tollal Eestit külastasid, tunnevad keskkonda. Venelaste moodi toimuda oli jäme, nad lõhnasid küüslaugu järele, nad olivad viletsalt riidetud ja nendel oli raudhambad. Nende hääled olid õelad ja nad armastasid kehvi rahvalaulusid ja joodikute möiret. Tütrukule ainus ilus asi ses nõukogude elus oli tema armastus arstiga.  

Raamatu teine osa kujutab autori elu Wiepersdorfi kunstnike residentuuris Saksamaal. Mõis kus nad asusid, oli Achim ja Bettina von Arnimi kodu, nii et see poeetiline minevik lõi kunstnike kogukonnas oma õhkkonda. See raamatu osa on tunduvalt lahjem ja autor pisut kritiseerib enesega rahulolevat Lääne-Saksamaa kultuurielu. Autor tunneb, et teised kirjanikud ei saa tegelikult aru eestlaste erilisest kvaliteedist ja eesti rahva saatusest. Tsiviliseeritud inimesed jagavad küll üksteisega teatavat kultuuripärandit, olenemata sellest, kust maailma nad pärit on, kuid rahvuslikud saatused on sellised, et teised ei saa neid alati väga hõlpsasti mõista.

Autor ütleb, et oleme võimaldanud miljonitel juhuslikel külastajatel miljon eestlast läbi voolata ja ellu jääda. Nüüd oleme võitjad, oleme saavutanud moraalse võidu. Vaatamata võidule on meie säravam eesmärk ikkagi sama - ellu jääda, rahvana ellu jääda. Ma mõtlen, et see on üks tema raamatu keskne idee: rahvana ellu jääda.

Soome saatused on Eestiga sarnased. Me oleme võidelnud endale kultuurilise ja majandusliku iseseisvuse. See on juhus ja meie enda visadus, et ma ei kirjuta seda blogi täna näiteks rootsi, saksa või vene keeles. Kõik ajaloolised võimalused olid avatud. Bergi raamat annab põhjuse mõtlemiseks, kuidas kultuurid kohtuvad ja kuidas nad suudavad teineteisest aru saada.