 |
| Flemingude sarkofaag Mynämäes |
Kes on süüdi? See on klassikaline vene küsimus. Süüdlaste leidmine ja karistamine on venelastel tähtsam kui probleemi lahendus. Nüüd ma ometi tegutsen vene moel ja küsin: kes on süüdi koronaviiruse sünnis? Vastus on: 19. sajandi saksa filosoofia. Kas see on kummaline väide? Üldsegi mitte! Tee Hiina Wuhanist Saksamaale käib niimoodi: Hiina on autoritaarne kommunistlik ühiskond, kus on tüüpiline kahe tõe süsteem. Kõik ebameeldiv peidetakse ja räägitakse, mis on kõige sobivam kuskil olukorras. Selle mõtteviisi tõi Hiinasse Mao, kes oli Stalini jünger. Stalin õppis sellised nurjatused Leninilt ja Lenini vaimulikud isad olid saksa filosoofid Marx, Engels ja Hegel. Kes on süüdi? Sakslased muidugi…
Koroonaaeg tähendas loobumist. Kevadel ma võisin suhelda vanade sugulastega ainult õues, ooperis tühistati Wagneri Ringi esitused, tühistati Tuglase suvekursus, tühistati matk Austriasse, Luxemburgisse ja sotsiaalne elu vindus nagu tuli toores puus. Kõik õpetus ja tööelu siirdus veebisse. Mis on olnud positiivne? Ma jalutasin iga päev kümme kilomeetrit, ma lugesin enam, ma tegin palju leiba ja olin kaua suvilas. Oli ka tore suhelda enam laste ja lastelastega. Koroonaaeg õpetas, mis on tähtis ja mis on tühi. Inimene on loomu poolest sotsiaalne. Sellepärast on olnud raske, et pole harilikke kontakte.
Soomlased ja eestlased on distsiplineeritud ja valitsuse käsud ja keelud võetakse tõsiselt. Mul on sõber Saksamaal ja ta kirjutas, et elu Leipzigis, kus ta elab, on muutunud ohtlikuks, sest tänavatel mässavad nädalate kaupa koroona piiramise vastased, natsid ja kommunistid. Piirangud on kindlasti keskeurooplastele raske asi, sest nad armastavad füüsilist lähedust: alati peab kätlema, suudlema ja kõrvuti rääkima ning tegutsema. Meil pole seda probleemi, sest me austame üksindust ja füüsilist kaugust. Samuti näiteks jaapanlased, ja ehk sellepärast on Jaapanis nakatunute arv ka madal. Kahjuks on koroona nakatumine ka sotsiaalne ja demograafiline küsimus. Näiteks Helsingis on koroona nakatunute arv kõige suurem linnaosis, kus elavad varatud, sisserändajad ja kus on elanike madal haridustase.
Ettevõtjatel koronaaeg on olnud raske, eriti neil, kus töötavad turismialal või restorani peavad. Mujalt erakorraline seisukord on arendanud uusi ideid. Riik on ka toetanud majandust rikkalikult ja koronaaeg pole kahjustanud majandust, kui alguseks kujutleti. Suvel soomlased reisisivad palju kodumaal, niisamuti me sõitsime Lääne-Soome, Pohjanmaale, sest me ei tunne seda ringkonda. Alguses me elasime Seinäjoel ja vaatasime linna vaatamisväärsuseid. Me käisime ka Isokyrös. Pohjamaa oli ilus ja huvitav. Restoranides oli hea teenindus ja head toidud. Inimesed olid rõõmsad ja viisakad. Ma usun, et mõni leidis suvel kodumaa uuesti.
E-ostmine on koroonaajal kasvanud, sest mõni ei taha ostukeskustesse minna, sest seal on palju inimesi ja samal ajal nakkusoht. Mujalt ma ei siiski usu, et poes käimisega hakkavad tulevikus tegelema robotid, sest inimesed tahavad aega veeta ostukeskusis, see on nüüdisaja komme. Ainult restoranipidajad kritiseerivad koroonapiiranguid nii Soomes kui Eestis. Üks eesti restoranipidaja rääkis, et tahaks näha seda statistikat, mis näitab, kuidas restoranid on nakkusallikaks, sellepärast et seda statistikat ei ole olemas. See aeg on olnud raske ettevõtjatele.
Koolides ja rahvaülikoolides siirduti kevadel korona tõttu e-õppesse. Soomes ja Eestis see pole probleem, sest õpetajad ja õpilased oskavad tegutseda arvutitega. Teisiti oli e-õppe algus näiteks Saksamaal suur šokk, sest õpetajad oli oskamatud, koolides ja kodudes pole arvuteid ja võrgud ei tegutse. Sellepärast maal sündis hariduskriis. Ma soovin Saksamaa hariduse otsustajaile retke Eestisse või Soomesse. Teisiti õpilased ei taha alati istuda arvuti ääres, sest kooli tähtsam ülesanne on õpilased ühiskonnaga kokkusobivaks saada. Arvuti ääres see ei õnnestu.
Mis me oleme õppinud koronaajal? Mis on niisugust, mis jääb ka pärast koroonaaega ja mis ei muutu enam tagasi täpselt samasuguseks nagu enne koroonaaega? Ma usun et me igatseme normaalseid inimsuhteid, kultuuri- ja majanduselu ja reisimist. Mujalt ma leian, et tulevikus enam töötatakse võrgus, ei reisita asjatult ja pestakse enam käsi. Ma loodan ka, et inimesed õppisid enam austama kodumaad, tavalisi asju ja kaasinimesi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti