“Viimne reliikvia”

(Kuva: https://kultuur.err.ee/1074025/retroretsensioon-pogene-vaba-laps)

“Viimne reliikvia” on eesti seiklusfilm aastast 1969. Eduard Bornhöhe romaani "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" põhjal on kirjutatud filmi käsikiri. Grigori Kromanov oli filmi režissöör. Filmi näitlejaskonnas oli eesti, vene ja läti näitlejaid. Film oli dubleeritud kümnesse keelde ja näiteks Eestis sel oli tol ajal 770.000 vaatajat.  

 “Viimne reliikvia” on saanud Eestis kultusfilmi seisundi. Filmi peategelased on Gabriel, vürst kes võitleb eestlaste poolel, tema kasuvend Ivo Schenkenberg, Hans von Riesbieter, kes tahab preili Agnes von Mönnikhuseniga abielluda ja pärast seda loovutada Püha Birgitta säilmetega reliikvia Pirita kloostrile. Sündmused paigutuvad keskaega, Liivi sõja ajal. 

Agnes ei taha Hansiga abielluda. Pulmapeo ajal ründavad mässajad  ja Agnes põgeneb sealt Gabrieliga. Pärast mitmeid pöördeid Agnes kaaperdati kloostrisse, kuhu Gabriel ratsutab vabastama oma armastatut. Rahvas vallutab kloostri Agnese ja Gabrieli abil ja jutustus saab õnneliku lõpu. Filmis on palju ratsutamisstseene, vehklemist, intrigeerimist ja ilusaid laule. Mitu laulu on jäänud ellu, näiteks Põgene vaba laps, Pistoda laul ja Mässajade laul. Mõned filmi tsitaadid on edasi elavad:  Meil lobisemise eest palka ei maksta!

Olen Rootsi kuningas! Vabad mehed ongi need kõige suuremad ketserid.

Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja. Oled sa tont või inimene?

Meie reliikvia on vabadus!

Oli tore vaadata Youtuubist eesti koolinoorte paroodiad “Viimsest reliikviast”. See on märk sellest, et film on tõeline klassika.

See film on stiililiselt sellepärast paeluv, et see tegutseb draama ja paroodia vahel. Mõnikord näitlejad sihilikult ülemängivad. Näiteks kui Gabriel ja Agnes (poisi maskikostüümis) kõrtsis söövad sea kooti, on etteaste samalajal naljakas ja meeleline. Muide filmis mängivad kuulsad näitlejad, näiteks peaosade Aleksandr Goloborodko, Ingrida Andrina, Rolan Bõkov ja Raivo Trass. Vaataja leiab ka tuttavaid kante Tallinnas, nii kui Katariina käigu, Dominiiklaste kloostri ja Kiek in de Köki. Pirita kloostri makett ehitati Virtsusse ja osa filmist filmiti Lätis.

On huvitav, et nõukogude filmis usku ei käsitleda pilklikult, aga naeruväärsed on ainult silmakirjatsejad ja kiriklikud võimukandjad. Näiteks filmi alguse surmahoog on tõeliselt harras. Filmi peamõte on ometi inimese vabadus. Filmi lõpus Gabriel heidab reliikviat põrandale ja põrandal on ainult luud ja tolm. Ta karjatab: Meie reliikvia on vabadus! Ma usun, et tol ajal eestlased hästi käsitasid filmi sõnumi. Viimne reliikvia on hea, tore, hoogne ja poliitiline film.