Mardipäeva ja kadripäeva toidud

(Kuva: https://omamaitse.delfi.ee/artikkel/76434917/)

Laske sisse kadrisandid, kadri,

Kadril küüned külmetavad, kadri,

varbaotsad valutavad, kadri.

Laske sisse kadrisandid, kadri.

Nüüd ma tähistan kadripäeva ja mardipäeva arvuti ees ja loon eesti tuju kuulates Anna Kösteri Uni, tule silma peale ja Kadrilaulu ja Mardilaulu “Collage Kadriko” heliplaadilt: suurepärast eesti folkmuusikat! Ma kirjutan täna kadripäeva ja mardipäeva rituaalseist toitudest. Soomlastele need pühad on võõrad, ja meil on tollal kõigi pühakute päev.

Kui ma elasin Saksamaal, tähistati seal eriti mardipäeva: lapsed liikusid õhtusel ajal tänavatel ja parkides laternatega lauldes laule Pühast Martinist. Mardipäeva söök oli kindlasti hani, mis oli maitsestatud pujuga. Püha Martin oli nekrut, kes elas 4.sajandil Prantsusmaal Toursis. Kord nägi ta tee kõrval külmetavat kerjust. Kohe ta rebis mõõgaga pooleks oma mantli ja andis teise poole kerjusele. Järgmisel ööl ta nägi unes Jeesust, kellele ta oli mantli ära andnud. See on sarnane lugu kui legend Pühast Kristoforusest. Saksamaal tähistatakse mardipäeval eriti ristiinimeste vastutust vaeste eest.

Mardihani. Püha Martini elu oli eeskujulik ja tollal kiriku juhatus tahtis, et Martinist pidi saama Toursi piiskop, aga ta ei tahtnud seda. Sellepärast ta peitis end tallides, kus hanede lobisemine ta paljastas. Teine legend on selline, et kui Martin jutlust pidas, taarus hanekari kirikusse. See oli märk taevast, ja haned praeti suure rõõmuga. Mardihane koostisosad on hani (3-4 kg), kaheksa haput õuna, üks sidrun, soola ja must pipart. Samal ajal lihaga valmivad hanerasvas ka kartulid. Saksamaal süüakse mardihani punase peakapsa ja klimpidega. Mardipäevast algas varem ka paastuaeg. 

Seapea. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Minu kõrvus see toit on muinasaegne. Ma mäletan, kui Eesti ja DDR lihapoodide vaateaknail oli seapäid. See vaade ei olnud maitsev, aga seapeasült oli küll hea. Kui pea keedetaks ja liha tükeldataks, on see nüüdisinimesele normaalne toit. Teisiti on süüa ahjuseapead, mis alles on kõrvad, hambad ja kärss. Enne sööki peaks võtma lonksu viina...

Mardimaugud. Oli raske leida mardimaukude retsepti, niimoodi ma usun, et nüüd need vorstid ostetakse poest. Vorstide koostisosad on odrakruup, värske seapekk ja suitsupõsk, sibula, sool ja must pipar ja kuivatatud majoraan. Vorstinahk on seasool. Soomes on ainult jõuluvorst ja lihavõttevorst, aga ma arvan, et Eesti on tõeline vorstimaa ja vorsti süüakse enam kui Soomes. Vorstid, verivorstid ja seapead seonduvad viljakoristamisega. 

Karask. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit. Sellist leiba süüakse ka Iirimaal ja Šotimaal. Munad klopitakse soola ja suhkruga segamini, lisatakse hapupiim, sulatatud või, köömned ja soodaga segatud jahu. Karask on kiirleib. Varem küpsetati karask süte peal. Karask on veidi kui meie rieska. Karaski sugulane on kohmakas, mis erineb karaskist niiviisi, et tainas on rosinad ja manna. 

Püha Aleksandria Katariina kohta on kümneid legende. Ta oli haritud naine, kes oli kristlane ja  kritiseeris keiser Maximianust sellepärast, et ta jälitas kristlaseid. Keiser üritas Katariinat tuleriidal põletada, kuid tuli teda ei tabanud. Katariina tõmmati piinarattale, aga ratas läks katki ja seejärel hukati Katariina. Eestis kadripäev on olnud eriti noorte naiste initsiatsiooniriitus. 

Kadripäeva kana ma valmistasin üks kord kevadel. Ma võtsin kanafileed, hapukoort, hapukapsast, mädarõigast ja jõhvikaid. Ma küpsetasin hapukapsat vahuveiniga, lõikasin fileed liblikaiks, täitsin need hapukoorega, kus olid riivitud mädarõigas ja hapukapsas. Pärast seda ma kerisin fileed rullile ja praadisin need võis ja panin ahju 20 minutiks. Lõpuks ma riputasin peale jõhvikaid. Kui oli hea, eriti eesti õllega! Ma unustasin kohe Katariina piinad...  

Traditsioonilised kadripäeva toidud Eestis on tangupuder, kamapallid ja kadrikihi. Tangupuder on kui meie tangupuder, aga selle hulgas on ka sibul, hapukoor ja pekk. Me sööme tanguputru või või moosiga. Kama on Soomes hämelaste hõrk, meil pole sellist kamakultuuri kui Eestis. Eesti sõna kama tähendab meie konekeeles narkots. 

Kadri tuli kadakaga,

mart tuli madakaga,

lutsi luuaga

ja toomas tooripuuga.

Minu Tartu pildialbum 2021

See koht on püha! Ülikooli fassaad on pärlhall, ainult metoopid on kollased. Varem fassaad oli kollane. Kuus sammast ja nende peal kolmnurkfrontoon loovad väärika mulje ja viivad mõtted Vana-Kreekasse. Ülikooli tagafassaadi välimus on lausa erinev: see on roosa, lihtne ja lõunamaine. Juhan Maiste kirjutab, et “Ülikool on nagu klaasist tehtud, sest selle läbi nähtaks kahe sajandi teaduse ja kultuuri ajalugu.” Tartu on Eesti nostalgia pealinn ja selle täielik sümbol on Ülikooli peahoone. Soome kirjanikud kirjutavad sellest hoonest, et see on “Eesti süda” (Hella Wuolijoki), “kõige eestluse keskus” (Aino Kallas) ja “palake luulekunsti riiki” (L.Onerva). Ma usun, et kõige tähtsam siin kohas on hariduse austus, sest haritus on väikeste rahvaste võim. 

14. sajandil püstitatud Jaani kirik pole nii silmapaistev kui näiteks Tallinna gooti kirikud (Oleviste ja Niguliste), aga seda ümbritseb mineviku stiilne aura. Kiriku lääneportaalis on järel niššides 15 terrakottafiguuri, enne nende arv oli 2000. Kiriku ehitusajalugu on keerukas: venelaste hävitustööd ja paljud restaureerimised on jäljed jätnud. Jaani kirik on suurepärane näide Norra-Euroopa tellisgootikast. Kiriku kõrval on kodune olu: samasuguseid kohti leitaks ka Turust, Lübeckist, Uppsalast… Telliskivi soe puna soojendab südant. 

Esimene soome teadlane, kes töötas Tartus oli Elias Lönnrot. Ta oli Tartus ja mujal Eestis pool aastat. Tartus ta elas Friedrich Faehlmanni majas Ülikooli tänaval. Eesti reis oli Lönnrotile ja Soome teadusele tähtis, sest ta leidis suurepärase runolaulja Eestist ja sõlmis uusi tutvusi eesti teadlastega. Pärast Lönnroti paljud uurijad, kirjanikud ja tudengid on töötanud siin linnas. 

Funktsionalism oli Eestis ja Soomes 1930ndal aastal keskne ehitusstiil, mis peegeldas progressiivsust ja uut eluviisi. Soomes funktsionalism arenes omal kombel sõja järel, aga Eestis stalinism märkis arhitektuuri edenemise. Tartus on palju ilusaid funkisstiili maju. Nende ilu tekib harmoonilistest proportsioonidest, läbimõeldud detailidest, heledusest ja kergusest. Pildi maja on Julius Kuperjanovi tänaval. Eriti ilusad on maja vanad tammepuust uksed ja õhulised balkonid. Tähtvere on funktsionalismi palverännakute paik Tartus (Villa Tammekann). Eesti neofunktsionalism (näiteks Emil Urbeli villad) on kummardus esimese iseseisvusaja arhitektuurile.  

   

“Schon taucht im ersten Morgengrauen

Die Otiumbrücke aus dem Grün.” (Maurice von Stern)

Otium reficit vires, puhkus kosutab jõudu on Inglisilla küljel kirjutatud. Inglisild on mõjukas: see on ühtaegu sild ja värav. Silla nimi on alles tume: see võib olla pärid “inglisest” või “ingelist”. Inglisild on Lossi tänava aktsent, ja see näeb välja kui Brandenburgi värav Berliinis. Paljud luuletajad on kirjutanud luuletusi sellest sillast. Ma usun, et Tartu armastajad viibivad ka sellel sillal...  

Sellel tenniseväljakul mängis soome luuletaja Saima Harmaja proua Triikiga 1933ndal aastal. Harmaja elas konsul Oskar Rüütli peres ja õppis ülikoolis eesti keelt. Harmaja kirjutas päevikut oma elust Tartust, vahetevahel üsna kriitiliselt. Harmaja suri kui oli ainult 23 aastane, aga ta on üks Soome luuleloomingu suurist nimedest. Elu Tartus jättis jälgi Harmaja loomingusse.

(Kuva: https://visittartu.com/fi/etanatorni-tigutorn)

Alguseks ma mõtlesin, et Vilen Künnapu Tigutorn on vales kohas, see ei ole tartulik ehitis: see oleks sobinud pigem Tallinna. Selle munakoorekollane, lõputult keerduv fassaad on jahe ja ise ehitis on nagu rakett. Jumalale tänu see ei seisa linna keskuses. Nähes esimest korda Tigutorni ma mõtlesin: kus ma olen seda varem näinud? Ja tõesti: see oli Konstantin Melnikovi maja Moskvas, ainult välja venitatud vormis. Künnapu armastab spiraalset vormi. Tigutorn on ka Paabeli torn. Karin Hallas-Murula kirjutab tornist: “Seinapinda uuristatud akenderead meenutavad kabalistlikku sõnumit, mida arhitekt on saatmas kosmosesse sadade tulevikuaastate taha, mitte ainult teokarpide uurijaile ehk konhülioloogidele, vaid kogu inimkonnale.” Sest see maja on nii sisuline ja täis sümboleid, ma usun, et Tigutorn on just õige ehitis Tartusse.

Tartu on suurepärane, luuleline ja põnev linn, kus katkematult leitakse ajalooliseid kihistusi. Ma usun, et Tartu on minu vaimne kodu.

Jõudeolekust ja tüdimusest

 

Elu kergus...

Ilma jõudeolekuta pole kultuuri, sest kultuuri sünd ja kultuuri kasutamine eeldavad jõudeolekut. Aristoteles kirjutas, et "me töötame, nii et võiksime puhata". Antiigi maailmas oli tuntud mõiste otium cum dignitate, see on väärtuslik jõudeolek, mis oli mõeldud filosoofilise mõtlemise ja teadusliku tegevuse jaoks (Cicero). Harri Tiido räägib oma saates igavustunde kasulikkusest loovuse arendajana. Ei tohiks unustada, et antiigis orjad võimaldasid haritlaskonna jõudeolekut. Eesti on ka hea näide maast, kus kõrgkultuuri esindajad tulid peaaegu ainult jõukatest baltisaksa suguvõsadest: rahval ei olnud võimalust pühenduda teadusele või kunstile. Teiselt poolt Eestis oli ja on rikas rahvakultuur.  

Kristlikul keskajal sündis kloostrikorraldus, mille juhtmõte oli palveta ja tööta. See maailm oli lõhenenud: töö ja rabamine olid olulised kloostrielu tugisambad ja acedia, laiskus oli suurem pahe. Teisest küljest palvetamise eeltingimus oli jõudeolek ja vaikus. Keskaja kõige tähtsam filosoofia ja teoloogia sündisid kloostrite vaiksuses. Näiteks saksa mõtleja Angelus Silesius rääkis inimese sisemisest linnusest, kus leitakse kõige püham koht, kus inimene kohtub Jumalaga. Ainult vaikuses avaneb tee sellesse linnusesse. Vaikuse võimalus on jõudeolek. Harri Tiido räägib targalt: “Kui inimesel ei ole üksinduse ja igavuse hetki, siis kaotavat ta midagi oma inimlikust olemisest.” Ma usun, et praegu paljud inimesed sellest mõttest aru ei saa.

Luterlus muutis inimeste mõtteviisi tööst, sest Lutheri tõttu töö on ka jumalateenistus. Kui inimene on usin, ta teeb samas teoks Jumala tahte teenides kaasinimesi oma tööga. Luther pole tööhull, aga tema mõtted mõjutasid palju meie suhtumist töösse. Pole saladus, et kõige rikkamad ja jõukad ühiskonnad on Kesk- ja Põhja Euroopa luterlikud riigid. Uurijad on esitanud, et kapitalismi sünd põhineb sellel, et luterluses, enne kõige selle reformeeritud vormis tööd eriti austatakse.  

Enne kui mind vaimulikuks pühitseti, ma olin õpingukaaslastega kaks korda retriidis, kus olid parajasti kolmepäevased sündmused. Retriit on matk vaikuses, kus rääkimine on piiratud: ainult laulmine ja häälega palvetamine on lubatud. Kui me sõime, kuulasime vaimuliku lugemist või muusikat. Tunnipalvused katkestasid vaikuse, ja kui me olime koos, keegi ei rääkinud. See nõudis harjutamist, eriti raske oli vaikides istuda saunas. Me võisime ainult rääkida kahekesi retriidi juhatajaga. Pärast retriite minu meeleolu oli kahesugune: ühelt poolt see oli rikas vaimulik harjutus, millel on pikk pärimus, teiselt poolt mulle tundus, et harjutus kaldus minu oma probleemidele, mis tõusid kui õngekorgid vee pinnale. Ma tahan ometi lahendada minu ahistused ja probleemid tegevuse, mitte mediteerimise abil.

Fred Jüssi kirjutab, et “inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda." Peale selle ta julgustab et “ära niida muru, vaid vaata, kuidas lilledel tolmeldajad askeldavad.” Need on ehk head ja populaarsed mõtted, aga minu meelelaadile võõrad. Ma ei oska laiselda või vedelda, sest laiseldes aeg läheb raisku. Ma leian, et aeg on meil kingitus, mida peab hästi kasutama. Ma süvenen ja laisklen, kui istun saunas, kui olen seenil, kui loen või kui ma leiba küpsetan. Agarus on minu loosung. Ma arvan, et see on minu vanemate pärand.

Tüdimus on ka lõhenenud asi: see võib olla kas eksituse algus või uue õppimise allikas. Lapsed tihti räägivad, et nendel on tüdimus peal, kuna vanemad leiutavad nendele mingit tegevust. Täisealised põgenevad vahetevahel tüdimuse eest viina, väetitesse lõbustutesse või armuseiklustesse. Ometi tüdimus on hea tunne, sest tüdimuses inimene puhkab ja samal ajal mõtleb, mis on järgmine käik. Hea tüdimusevastane rohi on rikas sisemine elu: intelligentsel inimesel pole kunagi igav räägitakse Eestis.

Meie armastame Eestit! Mis EKRE tahab?

 

(Pilt: https://twitter.com/blm_eesti)

Kui ma olen rääkinud minu eesti õpetajatega ja soomlaste estofiilidega, kõik tõrjuvalt suhtuvad EKREsse. Soomes eriti imelikuks peetakse Helme perekonna arvamusi meie valitsusest, näiteks “pulgavalitsus”, “1918 aastate kättemaks” ja et Soome valitsuse liikmed on harimatud. Meie peaminister oleks “kassaneiu”. Selline ebakohane keeletarvitus on ennenägematu meie kahevahelises poliitikas, mis varem on põhinenud usaldusel, austusel ja sõprusel.

Soomes ma ei tea mitte kedagi minu sõprade, sugulaste või kolleegide hulgas, kes oleks hääletanud Põlissoomlaste poolt, ikkagi nende ülalmainitude erakondade toetus on 20-25%. Kas asi on tõesti nii, et veerand soome ja eesti hääletajatest teeb vea? Ma ei tunne Eesti poliitikat, aga ma lugesin nüüd EKRE “Konservatiivse programmi”, nii et paremini aru saaksin nende maailmapildist. Ma lühidalt kommenteerin mõnesid EKRE mõtteid, mis leiduvad erakonna programmis.  

“Rahvas eelkõige! Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima rahvaste vahel, tuleb valida oma rahvas, austades teiste rahvaste samasuguseid õigusi!”

Ekrelased usuvad rahvasse ja mulle paistab, et Eesti rahvas on nendele püha. Ma usun, et see põhiidee on oluline, et inimene peab armastama oma isamaad ja oma rahvast, aga rahvas pole ühetasane mõiste, eriti Eestis, kus elavad erisugused etnilised ja sotsiaalsed rahvaosad. Ladina keeles on kõnekäänd vox populi, vox diaboli, rahva hääl on kuradi hääl. Ma leian, et ühiskonnas on asjad, põhjused ja tagajärjed, mis on rahvale liialt komplitseeritud ja rahvas ei pea nende üle otsustama. Halba eeskuju annab näiteks Inglismaa Brexit-hääletus, milles rahvas hääletades on langenud poliitilise eksitamise ohvriks. Poliitikud peavad kandma vastutuse selle eest, mis nad otsustavad. Rahvas eelkõige, aga aruga! Rahvapärasus on hea, aga mitte maalikkus. 

Mis on puhas eestlasus? See on rahvusromantiline aim ilma mingi aluseta. Juba eesti keele mitmekorruselisus osutab, et pole mingit puhast eestlust, sest nii suur on näiteks saksa keele mõju eesti keelele. Venelus ja sakslus on sügavad jäljed jätnud Eesti kultuurisse. Tema on teiselt poolt ja eriti eesti kultuuri rikkus.   

“Eesti algab kodust! Toetame kristlikke väärtusi ja kaitseme traditsioonilist, terviklikku perekonnamudelit, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed. Tugev ja terviklik perekond on ühiskonna sidususe, üksmeele, põlvkondade järjepidevuse, väärtushoiakute ja vastastikuse austuse kandja.”

Jälle peotäis ilusaid mõtteid: kultuur algab kodust, kus laps saab oma elu ehitusmaterjalid. Sellepärast hea perepoliitika ja hariduspoliitika on tähtis. Kristlikud väärtused on ka head, aga EKREte arvamus perest on üpris traditsionaalne, sest praegu on mitmesuguseid peresid, vikerkaarperesid, üksikhooldajaid, mis pole ebakristilised või sobimatud. 

“Leiame, et senisest enam tuleb asetada rõhku isamaalisele kasvatusele ning Eesti pürgimuste, eesti kultuuri, traditsioonide ja lähiajaloo õpetamisele.”

See lause on ühtaegu idealistlik ja ohtlik, ja ma käsitan, miks isamaalisus on eestlastele tähtis. On olemas ometi oht, et ülevoolav natsionalism juhib inimesed eksiteele ja vaatama ainult ajas tagasi. Sellest on kurb eeskuju Venemaalt, kus alati räägitakse sõjast ja venelaste vaevast ja kangelaslikkust. Venelased olid ühtaegu ohvrid ja kurjategijad: see oleks oluline küsimus, mida nad pole käsitlenud. Marurahvuslus teeb elu, eriti kultuurielu kitsamaks ja vaesemaks. “Kui on must, näitä ust raiutakse ka minu hautakivile” on kurb lause inimeselt, kes peab olema haritud. Eestlaste mustad on venelased ja ma käsitan, et mitmed eestlased ei taha näha enam sisserändajaid, aga ma usun, et puhas Eesti-mull pole hea eestlastele.

“Riigikogu saadikute palka hakkame arvutama mediaanpalga järgi.”

Inimestele, kes töötavad vastutaval ametikohal, peab hästi tasuma. Eesti riigikogu saadiku palk on 4300 eurot, mis on vähenõudlik hüvitis selle töö eest. Ettepanek, et saadikute palk peaks arvutama mediaanipalga järgi on üsna populaarne. Kehvas töötasus peitub ka korruptsiooni oht. Korruptsioon on edasi Eestis suur probleem, kui rääkis president Kaljulaid tänavu oma iseseisvuspäeva kõnes.

Lugedes EKRE programmi ma leidsin palju head ja väärikaid asju: pere, eestlasus, üksmeelsus, õiguspärasus… Teiselt küljelt marurahvuslus lahjendab seda sõnumit palju. Ma usun, et kes valivad EKRE saavad Putini kauba peale.   

Kivisild-Kaarsild: Tartu sümbolid

 

Vana Kivisilla makett Kaarsilla kõrval

“Raudse uduna langeb Emajõele

rusudeks varisenud Kivisilla vari.”

Kalju Lepik: Luuletusest “Kivisilla vari”

Minu esimene kontakt Tartu sildadega sündis lugedes koolipoisina Ants Orase raamatut “Eesti saatuslikud aastad 1939–1944", kus kirjanik ilusti kujutab Tartut ja Kivisilda. Selles raamatus lugeja leiab linna, mis mõjub muinasjutuliselt: kõik oli ilus, inimesed haritud ja hästi riides, kultuurielu õitses, teadus oli rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle kultuuriparadiisi sümbolid olid Ülikool ja Kivisild. Juhan Maiste kirjutab, et “Tartu linna üldvaade on võluv ja looduslik, Tartulik pehme, täis optimismi ja sarmi.” 

Kivisilla sümboolne väärtus sarnaneb Karli või Brooklyni sillaga. Silla kunstilised eeskujud on Peterburis, näiteks Lomonossovi sild (varem Jekaterinskij most). Kivisilla arhitektid olid J.A.Zaklowski ja J.C.Siegfrieden. Sild ehitati sunnitööliste abil, kes toodi Paldiskist ja Siberist. Ehitusmaterjal parvetati Emajõge mööda lotjadega. Peterburist kutsuti tööle peale sünnitööliste viiskümmend kiviraidurit. 

Kivisild avati liikluseks 16. septembril 1784. aastal. Kui sild oli valmis, selle peal oli kaks triumfikaart ja silla keskosa oli tõstetav. Silla seinal oli ka tahvlil saksa- ja ladinakeelne tekst, mis on pühendatud silla kinkijale Katariina II: “Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783”. Vaade läbi kivisilla oli ainukordne. Maiste kirjutab, et reisija võiks kujutada, et oleks väepealik või Caesar ületataks silda. 

Kivisilla hilisem saatus oli raske: silla idapoole hävitasid 1941. aasta 9. juuli hommikul taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolse sillakaare hävitasid taganevad Saksa väed 1944. aastal. Siin veel korra on näha Eesti ajaloo karmus: rahvust ei löödaks ainult üks korda, aga kaks ja kolm. Vene keisrinna kingitus oli rusudeks varisenud. Hiljemini asutati “Tartu Kivisilla Taastamise Selts”, aga selts on ainult korda saanud Kivisilla maketi uue Kaarsilla kõrval, sest Kivisilla taastamine on kallis ja see lõpetaks Emajõel praeguse laevaliikluse. Kivisild on olnud inspiratsiooni allik mitmetele kunstnikkudele

Tartu uus Kaarsild ehitati 1959. aastal. Silla arhitekt on Peeter Varep, kes oli ka tuntud eesti alpinist. Sild on betoonsild hoogsa kaarega ja see on mõeldud jalakäijatele. Sild seisab vana silla vundamentide peal. Silla kaar ulatub 57 meetrini ja selle kõrgus on kaheksa meetrit. Sild on mõeldud kandma korraga 1500 inimest. Karin Paulus kirjutab, et sild on “nooruslikku elukergust ning rõõmu pakkuv.” Karini tõttu “Kaarsild andis selgelt edasi sõnumit, et saabunud on uus aeg ning vana pole vaja enam taga igatseda.” Sild oli tollal Nõukogude Liidu tippehitus ja selle tugevusarvutused ja ehitamine oli keerulised. Nüüd pole mõtteid Kivisilla taastamisel, sest sild on kaasaegne hinnatud ehitis ja ehtne Tartu sümbol.

Noored seda silda armastavad, sest üle silla kaare ronimine on tudengitraditsioon kujunenud peale selle veel raekojaplatsi purskkaevus ujumine. Youtubes on kümnete viis filme, kus inimesed ronivad, jooksevad või mootorrattaga sõidavad silla kaare üle. Silla kaar on eriti ergutav. 

Sild on ka tähtis sümbol, näiteks Soome-sild (Kalevipoeg, Lydia Koidula), mis on meie rahvaste ühesolemise ja ühenduse metafoor:

Tüvest tehti tugev silda,

Painutati kena parvi

Kahel haarul üle mere.

Üks viis saarelt Viru randa,

Teine haaru Soome randa,

See′p see kuulus Soome silda.

Kaarsild (Pilt: https://www.visitestonia.com/fi/kaarsild-kaarisilta)

 

Eesti Üliõpilaste Seltsi maja

 

Igal maal on ehitisi, millel on olnud oluline tähtsus iga riigi ajaloos ja kultuuris. Eestis selline maja on EÜS-maja, sest see on olnud Eesti ärkamise ja uue iseseisvumise häll. Eesti Üliõpilaste Selts asutati 1870. aastal ja see oli alguses kirjandusring, milles loeti ja tõlgiti “Kalevipoega” Jakobi Hurda juhatusel. Seltsi juures käisid külas ka Lydia Koidula ja Johann Jansen. Tähelepandav oli ka seltsi raamatukogu, mis oli varem kõige suurem eestikeelne raamatute kogu. Sest raamatukogust on ainult säilinud üks raamatukapp ja ise stiilne raamatukoguruum. 

Eesti sini-must-valge lipp on sündinud selles seltsis. Lipp oli alguses sini-must-roheline (korporatsioon Rotalia lipp), aga 1881. aastal määrati värvid sini-must-valge ja lipp pühitseti ja õnnistati Otepää kirikla saalis 1884. aastal. Lipu hilisemad saatused on liigutavad ja põnevad. Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine ja üliõpilaste korporatsioonid. Mõned seltsi liikmed peitsid lipu ära ühe talu korstna alle Jõgevamaale. Lipp kaevati välja ja toodi jälle avalikult välja 1988. aastal ja nüüd seda hoitakse ERMis Tartus. Ma usun, et see lipp on paljudele eestlastele püha, sest see sümboliseerib Eesti rahva järeleandmatust ja vabaduse tahet. 

Suvel meie keelekursus oli Seltsi majas, kus Margus Kasterpalu jutustas majast ja laulvast revolutsioonist. 15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Kasterpalu rääkis, kui oli tollal raske leida musta ja eesti-sinist riiet, aga lõpuks Vanemuine kostüümikunstnikud värvisid sobivad riided. 

“Sinine ja must ja valge,

Ehitagu Eestimaad!

Vili võrsugu siin selge,

Paisugu tal täieks pead!

Vaprast meelest, venna-armust

Eesti kojad kõlagu,

Kostku taeva poole põrmust:

"Eesti, Eesti elagu!"

EÜS maja ehitati 1900-1902. aastatel arhitekt Georg Hellati plaanide järgi, kes oli ka EÜS liige. Hellat töötas Peterburis ja Tallinnas ja ta oli esimene eesti professionaalne arhitekt. Hellat tahtis projekteerida maja, mis oleks eestipärane, ei näiteks selline kui saksa korporatsioonide majad. EÜS majast räägitakse, et see on rahvusromantiline või isamaaline pärl ja et maja arhitektuuris on rahvuslikud kujud, näiteks tellisornamendid ja katuse vorm, aga Hellati eeskujud leitakse pigemini saksa jugendstiilis villaarhitektuurist.

Maja ruumid on laiad ja rahulik stiilsed, domineerivad värvid on pruun, valge, sinine ja kuld. Maja keskus on vapituba, mis seinal on EÜS vapp ja Eesti lipp. Varem siin ruumis peeti mõõgavõitlusi, sellepärast oli seinte värv punapruun verepritsmete tõttu. Raamatukogu on teisel korrusel ja ruum ise on eriti ilus. 

Maja saal on väga pidulik. Saali tagaseinal on suur seinapannoo, mis restaureeriti 2014-2018. aastatel. Venelased olid lõiganud ära kõik isamaalised kujud, ainult “Kalevipoja õhtud” oli terve. Saali seinad on värvitud sinitriibulisiks kuldornamentidega. Fuajees on marmortahvlil nende seltsiliikmete nimed, kes langesid vabadussõjas. Venelased lõikasid läbi tahvli, kirjutasid teisel poolel “Tartu riiklik ülikool” ja riputasid selle ülikooli seinale. Venelaste erihuvi oli ja on teiste kultuuride halvustamine ja allasurumine. See saal oli nõukogude ajal spordihall ja seal oli ka Nõukogude Vabariigi esimene arvuti “Ural-1”. Maja keldris on “Põrgu”, ruum kus võib lõbusad pidud korraldada ja kuhu ka naistel on pääs, sest EÜS on ainult meeste selts.

EÜS-maja ühendab eestlased soomlastega, seal kirjutati alla Tartu rahuleping Soome ja Venemaa ja Venemaa ja Eesti vahel. Majas on ilus Soome tuba, mis seintel on dokumente sellest lepingust. Maja ees on ka Tartu rahu mälestussammas. Majas on väike kunstinäitus, millel on Eduard Wiiralti graafikat, eriti mõjustav on tema töö “Põrgu”. 

Kui valitakse Eesti pühimad paikad, nii ma usun, et Eesti Üliõpilaste Seltsi maja oleks üks parim kandidaat nende hulgas: se peegeldab Eesti mitmekihilist, rasket ja vappert ajalugu.   

Kirja, jota en halunnut lukea: Aurélia

 

Gérard de Nervalin Aurélia on vaimoni kirja, jonka hän hankki aikoinaan opintojaan varten, ja jota olen kirjahyllyjä keväisin siivotessani uskollisesti pölyttänyt jo vuodesta 1983 saakka. Olen katsellut sen kaunista jugend-henkistä kansikuvaa ja ajatellut, etten siitä huolimatta sitä lue, koska se vaikutti hieman tyttömäiseltä, ja jo muutama vilkaisu de Nervalin korukieleen piti minut kirjasta loitolla. Kirjan on julkaissut Arvi A. Karisto vuonna 1980, ja sen on kääntänyt Rauni Puranen. Tämä postaus kuuluu Yöpöydän kirjat -blogin haasteeseen "Kirja, jota en halunnut lukea".

De Nerval oli 1800-luvun suuria ranskalaisia kirjailijoita. Erikoista oli hänen läheinen suhteensa saksalaiseen kulttuuriin: hän asui paljon Saksassa, oli Heinen ystävä ja käänsi myös Goethen Faustin ranskaksi. Mielipuolisuus, unimaailmat ja omassa sielunmaisemassa harhailu nousivat kirjailijan keskeisiksi aiheiksi. Hänen pääteoksiaan Le Voyage en Orient, Les Filles du Feu ja Sylvie ei ole käännetty suomeksi. Luin hänen viimeisen teoksensa Aurélian, jonka hän kirjoitti juuri ennen kuolemaansa. Rafael Koskimies ylistelee kirjailijaa näin: Nervalin nerous hohtelee läpiluultavassa kirkkaudessa ja tyylin verrattomassa viimeistellyssä loistossa.

Kirja alkaa toteamuksella että "uni on toinen elämä". Kirjailija esittelee myös kirjalliset esikuvansa Emanuel Swedenborgin, Apuleiuksen Kultaisen aasin ja Danten Jumalaisen näytelmän, kaikki kirjailijoita, jotka sujuvasti liikkuivat tämän- ja tuonpuoleisissa maailmoissa. Myös Orfeuksen ja Eurydicen aihe on romaanissa keskeinen. (Kuuntele tähän Kathleen Ferrierin esittämä Che farò senza Euridice -aaria ja itke!)

Kirjan kertoja on menettänyt rakastettunsa Aurélian ja hän alkaa etsiä häntä unimaailmasta, joka on murtautunut hänen todelliseen elämäänsä, ja on löytävinään kuolleen rakastettunsa välähdyksenomaisesti, mutta nämä khimairat ja doppelgängerit haihtuvat välittömästi. Hän seurustelee myös ammoin kuolleitten ystäviensä ja sukulaistensa kanssa, tapaa itsensä pikkupoikana ja kuvailee tarkasti elämää kuolleitten valtakunnassa. 

Nuo olennot olivat niin kauniita, heidän kasvonpiirteensä niin suloiset, sielukkuus säteili niin puhtaansa heidän siroista piirteistään, että he kaikki herättivät katsojassa pyyteettömän rakkaudentunteen...näin katsoja sai kokea uudelleen nuoruuden häilyvien intohimojen koko hurmion...Aloin itkeä kuumia kyyneleitä kuin kadotettua paratiisia muistellen.

Päähenkilö seurustelee Jumalan/Elohimin, afrittien, kabbalistien, Pietari Suuren ja avataarojen kanssa ja vakuuttuu pitkien pohdintojen jälkeen Jumalan olemassaolosta. Naiseuden mysteeriä käsitellään Isiksen, Venuksen ja Neitsyt Marian avulla. Hän on myös vakuuttunut näkymättömän maailman tapahtumien vaikutuksesta näkyväisen maailman tapahtumiin. (Jos tarmoa riittää, kannattaa katsoa Michał Waszyńskin hieno filmi Dybbuk, jossa kuvataan, kuinka kuolleiden henget liikuttavat eläviä ihmisiä).

Teos on kahdeksankymmensivuinen, täynnä erikoisia kielikuvia ja outoja ajatuksenjuoksuja. Tuli mieleen Kilven Alastalon salissa, siksi läkähdyttävää oli jatkuva kuvien kulku lukijan silmien edessä. Kirjan fokuksessa on ihmisen ikiaikainen halu tunkeutua numeeniseen maailmaan. (Jos haluaa perehtyä tähän problematiikkaan vaikeimman kautta, niin suosittelen Georges Bataillen Sisäistä kokemusta). Pidin Auréliasta erityisesti sen rikkaiden kielikuvien vuoksi ja myös siksi, että siinä oli jatkuvasti kirjallisia ja raamatullisia viitteitä, jotka johdattivat niitä tarkemmin tutkimaan. Ehkä olin nyt kypsä lukemaan tämän oudon teoksen. 

Tässä on makupala de Nervalin kertomatyylistä alkukielellä:

"Sur les montagnes de l’Himalaya une petite fleur est née — Ne m’oubliez pas ! — Le regard chatoyant d’une étoile s’est fixé un instant sur elle, et une réponse s’est fait entendre dans un doux langage étranger. — Myosotis !

Une perle d’argent brillait dans le sable ; une perle d’or étincelait au ciel… Le monde était créé. Chastes amours, divins soupirs ! enflammez la sainte montagne… car vous avez des frères dans les vallées et des sœurs timides qui se dérobent au sein des bois !

Bosquets embaumés de Paphos, vous ne valez pas ces retraites où l’on respire à pleins poumons l’air vivifiant de la patrie. — Là-haut, sur les montagnes, le monde y vit content ; le rossignol sauvage fait mon contentement !"

Alfred Kubinin hienoa Aurélia-kuvitusta voi katsoa tästä linkistä.