Kondas kohtab Contrat

"Maasikasööjaid" üllatab nõukogude elu

Mida rohkem ma eesti kultuuri tundma õpin, seda enam leian uusi asju, mille üle imestada. Ülikooli raamatukogu Eesti kunstiajaloo riiulilt ma leidsin raamatut “Kondas kohtab Contrat”, kus saavad kokku kahe erakordse kunstniku tööd. Raamatus kaasaegne poeet Contra (Margus Konnula) tõlgendab vanema naivisti Paul Kondase maale. Raamat on muinasjutuline, aga sellel on ühtaegu traagiline ja poliitiline alatoon. Ma ise ei ole naiivse kunsti austaja, aga Kondase tööd on tõesti toredad ja mitmekihilised. Konnula luuletusi lugedes märkasin ka enda keeleoskuse piire, kuigi tema luuletused on kerged. Mõned sõnad, keelepildid ja kõnekäänud tuli pikema aja jooksul selgeks teha, ja ma arvan, et Eestis teda ei peeta ülevaks luuletajaks, aga naljakas ta on.

Paul Kondas sündis Kesk-Eestis Pauastvere külas 1900. aastal. Ta õppis Tartu Ülikoolis ja töötas pärast seda õpetajana. Tal oli probleeme nii sakslaste kui venelastega, kuid teda ei deporteeritud. Tal oli palju hobisid: õpilasorkester, viiulimäng, jaht, kalastus ja ennekõike maalimine. Paul Kondas ei loonud kunagi peret ja tema suhe naistega oli ambivalentne: teisalt imetles ta neid (tahtis noori tüdrukuid pildistada), teisalt ta mõtles, et naised segavad mehe keskendumist olulistele asjadele… Tema kohta on räägitud, et ta oli eestimeelne, ratsionalist ja antiklerikaalne ja ta vihkas kõiki eestlaste orjastajaid. Tema eluajal Kondasi kunstinäitust ei korraldatud. 

Margus Konnula (kunstnikunimi Contra) on sündinud 1974. aastal Urvastes. Ta on töötanud õpetajana, postiljonina ja ajakirjanikuna. Ta on näiteks kirjutanud ja lugenud raadios spordiluuletusi ja tal on olnud oma saade televisioonis. Osa Contra loomingust on kirjutatud võru keeles, ja ta tõlgib ka läti kirjandust. Mulle tundub ta huvitava ja naljaka inimesena, aga ma ei tea mida eestlased temast arvavad. Järgmiseks ma üritan natuke analüüsida Kondase maale ja Contra luuletusi. Ma olen ka kasutanud kunstiajaloolase Mari Vallikivi selgitusi abiks.

Sõnajalaõis

Eestlaste arvates on eesti keele kauneim sõna sõnajalaõis. See on müstiline õis, mida pole olemas, aga see puhkeb jaaniööl mõneks hetkeks ja annab leidjale õnne ja rikkust ja teadmise kõigi maailma asjade kohta. Õis võib ka oma leidja nähtamatuks muuta, nagu küüntest kübar. Sõnajalaõiega on seotud palju rahvapärimust Eestis.

Kondas kirjutas 1930. aastatel viievaatuselise näiendi “Sõnajala õis”, ja Kondase maalil on näidendi tegelane Tõistre Tõnu, kes on õie leidnud ja tahab seda peretütar Viiule anda. Kuradid valvavad ometi sõnajalaõit ja püüavad Tõnu õnne ära hoida. Kondas kirjeldab inimest, kes otsib oma ellu kõrgemat ideaali, kuid paljud asjad teevad selle otsingu raskeks. Contra kirjutab et käi vai oma jälgi sa: inimene peab olema truu oma nägemusele, ja võib olla, et otsingutetee on tähtsam kui kohalejõudmine. Teine ​​tõlgendus võimalus on, et eesti kultuur on see sõnajalaõis, mida sakslased ja venelased üritavad maha suruda ja mida eesti mehepojad kaitsta tahavad. Seda seisukohta toetavad paljud teised Kondase maalid.

kui sa tahad mehepoju

leida sõnajalaõit

jäta oma armsam koju

ainult nii sind kroonib võit

tahtmatult võib neiu sosin

avitada kuradeid

keda loendad metsas tosin

kuid üks rohkemgi on neid

sõnajalaõieni su

meelsasti viib paharet

kuid saab seiklus uue sisu

tagasi kui algab retk

puude vahel tulevilkeid

siis ei tohi jälgida

ega eksind laste kilkeid

käi vai oma jälgi sa

kui ka varbaid kuivaks jättes

läbi lättest toob sind jalg

näha võid kuis neiu kätes

õitsema lööb sõnajalg

Kohtumine

Kohtumine on suurepärane paroodia Hruštšovi aja agraarpoliitikast. Tollal üritati maisi kasvatada seal, kus see ei õnnestunud, sest põhja kliima oli maisi jaoks liiga heitlik ja terad ei jõudnud küpsetada. Muu hullus oli näiteks katse suunata Siberi jõgede voolu lõunasse, et kasta Lõuna-Venemaa puuvillapõlde. 

Maalil maisiistutajad külvavad kosmosesse, aga kui saak ei õnnestu, hakkavad nad üksteist sööma (iseennast maisiksi kujutasid). Nad ei saa ka maa peale tagasi pöörduda, sest neil on kütust olnud ainult ühe suuna jaoks (peal kütust et vaid üheks otsaks kestaks) ja kogu kosmonautide külvitöö on olnud asjata (jäi kõik see ajalukku tühja tööna). Lõpuks päästavad Ameerika astronaudid kosmonaudid. 

Kondas kritiseeris tugevalt sellist lauslollust, mis oli Nõukogude Liidu majanduselus. Contra on maali sõnumit väga edukalt edasi andnud. Kondas oskas ka oma sõnumit hästi varjata: tema autoportreel on seljas sinine lips, valge särk ja must pintsak. 

me võimsal kodumaal sai valmis taevakülvik

siis puitus täheteri taeva musta mulda

ööd valgustama kerkis maisitõlvik

maal kummardati teda nagu kulda

siis tõlvikule sõitsid kosmonaudid

peal kütust et vaid üheks otsaks kestaks

kuu aega oli maitsvat maisi naudit

sai priske tõlvik uuristatud kestaks

kui palju nad seal kastsid ujutasid

jäi kõik see ajalukku tühja tööna

siis iseennast maisiks kujutasid

ja hakkasidki otsast üksteist sööma

kui tõlvikule jõudsid astronaudid

see tundus kosmonautidele nii hea

et kestvad kiiduavaldused ja aplausid

ei vaibunud sel taevakehal niipea.

Drezden

Kui Kondase maal “Drezden” oleks Moskvas eksponeeritud, oleksid venelased anglo-ameerika pommiterrori õudustest Saksamaal kohkunud, aga eestlane oleks kohe näinud, et linn pole Dresden vaid Tallinn. Siin on Estonia teater, Kaarli ja Oleviste kirikud ja Saiakang. Kondas manipuleerib ajalugu: britid hävitasid Dresdeni, aga venelased Tallinna vana kesklinna. Contra kirjutab, et küll rusuvalt sa rusus/ma pesa sinu sees teen/tuleviku usus. Nii Kondas kui Contra usuvad maailma, mis ei ole üles ehitatud vägivalla imetlusele: milline õigeaegne sõnum!

oh Dresden minu Dresden

su taevast läbib lõhe

kui suitsu maja ees teen

ma tunnen hakkab kõhe

sest järsku algab pihta

tüütu pommisadu

ja kõigepealt saab pihta

süütu kommiladu

ei pikne suudaks mitte

nõnda müristada

ja linna tornitippe

jõhkralt nüristada

oh Dresden minu Dresden

küll rusuvalt sa rusus

ma pesa sinu sees teen

tuleviku usus

(Luuled ja piltid raamatust "Kondas kohtab Contrat", Kondas Keskus 2013)