Kolm pilte

Järgmises tutvustuses ma annan aru kolmest klassikalisest eesti pildist. Nendel on otsene või kaudne poliitiline sõnum. Kunst võib toetada või arvustada valitsevat süsteemi: ma olen valinud näited mõlemast rühmast Eesti rikkast kunstist. 

Viktor Karrus: Vilja riigile (1953)

See pilt on sotsialistliku realismi ikoonilik näite. Tehnilisest ja esteetilisest seisukohast vaadates pilt on suurepärane. Siin leidub kuldlõige, selle värvid on päikeseküllased ja tee, veoautod ja kombain loovad seesugust dünaamikat, et vaataja tunneb olevat kui üks osa töö draamas. Lagedad viljapõllud kaovad taevapiirisse ja õhus on jõukuse ja õnne meeleolu. Inimesed töötavad rukkipõllul ja meelde tuleb mõte rukkileivast, eestlaste põhitoidust. Kuigi Karruse pilt pole iseloomulikult eesti maastik, kunstnik on siiski maalinud pildile rukkililli, Eesti rahvuslilli. 

Vaataja silmitseb seda teost kahel viisil: see on ühel ajal ilus impressionistlik pilt ja samaaegselt poliitiline propaganda. Poliitiline range sõnum on kätketud pehmesse kujusse. Teose nimi räägib juba palju: “Vilja riigile” pole “ Vilja rahvale”. Teose tekkeajal juhtus Eesti põllumajanduse kollektiviseerimine. See oli raske aeg, sest eestlased ei tahtnud kolhoosis elada. Mõnedki kunstnikud olid siiski koos selles võitluses sotsialismi poolest. Karrus näiteks maalis 1951. aastal pildi "Sotsialistliku võistluse väljakutse vabariigi traktoristidele", mis oli puhas propagandistlik pilt. Karrus oli osav kunstnik, kes ometi tahtis teenida Nõukogude riiki. 

“Vilja riigile” kirjeldab kuldaega, aurea primat, mis pole olnud. See ilus maailm oli ainult tulevikus, ettekujutuses. Kõige keskel on punalipp, uue elu sümbol. Pildi ilu on vaieldamatu, aga see on samaaegselt kurblooline ja raske.  

Leili Muuga: Kohvikus (Kahtlejad) (1956)

Leili Muuga maal esitab ühe lühikese hetke Kultase kohvikus Vabaduse väljakul 1940. aastal. Kohvikus on seitse inimest ja üks ettekandja, tagaplaanil on Tallinna linnavalitsuse hoone, üksikuid inimesi ja demonstrante punalippudega. Pilti iseloomustab ambivalents: kohvikust avanev hele linnaruum, kus on rõõmuparaadi ja kohviku rõhutud õhkkond.  Kohviku kliendid on kütkestavad: nende riided on stiilsed, eriti elegantne on naine, kel on seljas helesinine kleit ja peas kollane kübar. Kõigi ilmed peegeldavad hirmu ja vastumeelsust. Akna taga on nimetu mass, kohvikus on isikud.  

Pilti saab tõlgendada igal juhul kahel viisil. Nüüdisaegne vaataja mõtleb, et kahtlejad  käsitavad, mis neid ootab Nõukogude Eestis: vangistus, deporteerimine, surm. Tänavatel on nende vaenlased ja hetk kohvikus sümboliseerib vabariigi elustiili lõppu, selle päevaloojangut. Aga Muuga maalis pildi sulaperioodil. Võib-olla, et pilt tahab kaitsta sotsialistlikku elulaadi. Ainus isik kohvikus, kes vaatab välja, on tööline, ettekandja. Mineviku esindajad selle asemel vaatavad tagasi ja nad on ängistunud. Elu väljas demonstrantitega ja punalippudega on vaba ja hele. Kus on tõde?

Tõde on, et maal on meistriteos. Selle värvid on peened: hallide pindade keskel on kollaseid ja punaseid värvilaike. Kunstnik käsitleb valgust oskuslikult. Teos koosneb kahest kolmnurgast. Kõik on pildil läbimõeldud. 

Raul Rajangu: Raul Rajangu ja tema abiliste saabumine Viljandisse (1988)

Paul Rajangu maal on postmodernistlik töö. See laenab teemasid teistelt epohhidelt ja kasutab erinevaid materjale, näiteks siin töös vaipkatet, sametit, penoplasti ja kipsi. Postmodernism tähendas ka suurte narratiivide (näiteks sotsialism) lõppu. Maali keskel on linnavaade Viljandist, vene veoauto, kirju auto ja palm. See linnaruum on ebatõeline, eriti kui tänavanurka valvab majavaim. Pildi alumises osas on idamaine vaip ja maali ülemise osa pildid on nagu seinakatteid. Kunstnik laenab maalil kaht V.M. Vasnetsovi pilti “Vägilased” ja “Aljonuška”, mõlemad Vene kultuuri olulisi maale.

See maal on osa Raul Rajangu sarjast “Nõukogude öö”. Rajangu kritiseerib ja ironiseerib nõukogude mõtteilma üle. Vasnetsovi vägilased on vene isamaaluse ja mehisuse sümbolid, Aljonuška seevastu väljendab vene hinge sügavmõttelisust ja vaimurikkust. Venelased armastavad katta oma kodude seinu seinakatetega ja vaipadega. Vasnetsovi pildid on oluline vene ikonograafia osa: nad ilustavad vene kodusid.  Nüüd need võõrad sümbolid varjutavad Eestit ja Viljandit niimoodi, et taevaranda pole siin näha. Oma kultuur muutub võõraks. Siin on Rajangu teose tuum. Võib ka mõtelda, et Aljonuška on kurb Eestimaa ja vägilased on vallutajad. Ma usun siiski, et Rajangu ja tema abilised tahavad olla need vägilased, kes vabastavad Eesti kultuurielu orjusest. Hea kunstiteos võimaldab mitu seletusi.

Ma vaatasin kaks filmi Raul Rajangust. Ta on Eesti avangardismi pärija. Rajangu on ka väga kehaline kunstnik, sest ta maalib end alasti ja armastab esineda napilt riides. See pole häbi, sest tal on ilus figuur. Ma kahjuks ei tea, mis eestlased Rajangust mõtlevad, aga mulle eriti meeldib Raul Rajangu ja tema abiliste saabumine Viljandisse.